Tideböhl (vene keeles Тидебель) oli Pommerist pärit literaadi- ja aadlisuguvõsa.

Tideböhli suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Esimesed teated suguvõsa kohta pärinevad 1555. aastast, mil Greifswaldi ülikooli üliõpilasena on nimetatud Erasmus Tideboli. Suguvõsaliin algab Wolgasti bürgermeister Johann Tideböhliga (1658–1728), kelle kaks poega panid aluse Tideböhlide kahele harule. Vanem poeg Johann Georg Tideböhl (1711−1756) siirdus pärast Jena ülikooli lõpetamist 1735. aastal Tallinna, kus temast sai esmalt Tallinna toomkooli subrektor ja seejärel Toomkoguduse ülempastor. Tema vend Karl Bogislaus Tideböhl (1719−1770) asus samuti elama Tallinna ja ta oli Tallinna toomkooli konrektor. Johann Georg Tideböhli pojapoeg Tallinna rae sündik ja hilisem riiginõunik Johann Heinrich Tideböhl (1786−1856) tõusis Püha Vladimiri ordeni (1816) kaudu Venemaa aadliseisusse; temast sai alguse suguvõsa Liivimaa liin. Tema pojad said 1868. aastal aadlidiplomi.[1] Tideböhlide vanem haru kustus meesliinis ilmselt 1936, noorem liin 1918. aastal.

Tideböhlid rüütelkonna matriklis muuda

Salanõunik Arnold Gustav Wilhelm von Tideböhl (1818–1888) võeti Liivimaa (1867), Eestimaa (1868), Saaremaa (1868) ja Kuramaa rüütelkonna aadlimatriklisse (1875). Tema noorem vend kindralmajor August Johann Sigismund von Tideböhl (1824–1890) oli Liivimaal immatrikuleeritud juba 1865. aastal. Mõisaid suguvõsa Läänemereprovintsides ei evinud.

Suguvõsa liikmeid muuda

Viited muuda

  1. Katalog der Familienkundlichen Ausstellung zu Reval 1933. − Beiträge zur Kunde Estlands. Hrsg. O. Greiffenhagen. Band XVIII. Heft 4/5. Reval: Franz Kluge, 1932/34. Lk 193−268. Siin: lk 197 [1].

Kirjandus muuda

  • EAA, f. 854, n. 3, s. 633. Toimik Tideböhli aadliperekonna kohta.
  • EAA, f. 4918, n. 1, s. 1913. Tideböhli suguvõsa Törne arhiivis.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 401 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 281–284 [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 596–598 [4].
  • Немцы России. Энциклопедия. Tом 3 (П−Я). Председатель редакционной коллегии О. Кубицкая. Москва: "ЭРН", 2006. Lk 538−540 [5] [6] [7].

Välislingid muuda