Thomas Hill Green

Thomas Hill Green (7. aprill 1836 Yorkshire'i West Riding, Birkini küla – 26. märts 1882) oli briti idealistide hulka kuuluv inglise filosoof, poliitiline radikaal ja karskusliikumise reformija.

Thomas Hill Green

Nagu kõik briti idealistid, oli ta mõjutatud Hegeli filosoofiast. Ta soovitas oma kaasmaalastel lugeda John Stuart Milli ja Herbert Spenceri asemel Kanti ja Hegelit.

Elukäik

Greeni isa oli Birkini kirikuõpetaja. Üks isapoolsetest esivanematest oli Oliver Cromwell, kelle ausa ja tugeva sõltumatusega on Greeni iseloomu võrreldud.

Greeni õpetati seni kodus, kuni ta 14-aastaselt läks Rugby Schooli, kus õppis viis aastat. 1855. aastal astus ta Oxfordi Ülikooli Balliol College'isse. 1860. aastal valiti ta sama kolledži kolleegiumi liikmeks. Sellest ajast pühendus ta (peamiselt filosoofia) õpetamisele, algul tuutorina, 1878. aastast kuni surmani moraalifilosoofia Whyte'i professorina.

Loengutest professorina kasvasid välja tema tähtsamad teosed "Prolegomena to Ethics" ("Prolegomena eetikale") ja "Lectures on the Principles of Political Obligation" ("Loengud poliitilisest kohustusest"). Need teosed avaldati alles pärast tema surma. Varem teati Greeni vaateid põhiliselt sissejuhatuse järgi David Hume'i teoste väljaandele (Greeni ja T. H. Grose'i toimetamisel), milles ta andis ammendava käsitluse inglise empirismist.

Õpetus

Hume'i empirism koos usuga bioloogilisse evolutsiooni iseloomustasid Inglismaa filosoofilist kliimat 19. sajandi viimasel veerandil. Green vastustas neid õpetusi, mis oma loogilise lõpuni viiduna tema arvates teevad kogu filosoofia mõttetuks ning on ka praktilises elus hukatuslikud. Taandades inimese vaimu omavahelise seoseta atomaarsete aistingute jadaks, tegi Hume'i empirism tunnetuse võimatuks. Esitades inimest pelgalt loodusjõudude tulemusena, võttis evolutsionism käitumiselt tähenduse. Et elul oleks mingi inimlik ja mõistetav tähendus, peab mina esiteks teadma, mida teha, teiseks peab tal olema võimalus seda teha. Et elul oleks mingi inimlik ja mõistetav tähendus, peab mina esiteks teadma, mida teha, teiseks peab tal olema võimalus seda teha. Kui me teame, mis on inimene ja milline suhe tal on oma ümbrusega, siis me teame ka, mis on tema funktsioon – mida ta on sobiv tegema. Sellest lähtudes saame sõnastada moraalikoodeksi, millele tuginevad riiklikud ja ühiskondlikud institutsioonid. Viimased on moraali väljendus. Moraaliideaal peab teostuma nende kaudu.

Küsimus "Mis on inimene?" tähendab õigupoolest: "Mis on kogemus?", sest kogemus on see, millest ma olen teadlik. Me saame õigustatult väita, et me eksisteerime, ainult teadvuse faktide alusel. Inimese erijoon võrreldes teiste loomadega on eneseteadvus. Lihtsaim vaimuakt, milleks inimvaimu tegevuse saab analüüsida, on tajumus. See ei ole lihtsalt muutus, vaid teadlikkus muutusest.

Inimkogemus ei koosne mitte protsessidest looma organismis, vaid sellisena äratuntud protsessidest. See, mida me tajume, on algusest peale teadvustatav fakt. Seda ei saa analüüsida isoleeritud elementideks (aistinguteks). Aistingud ei ole teadvuse osad, kuid eksisteerivad suhete sünteesis. Teadvus hoiab ühtses tajuaktis koos mina ja objekti elemendid, neid ühtlasi eraldades. Kogu tunnetus seisneb vaimu töös. Locke ja Hume leidsid, et vaimu töö on mittereaalne, sest see pole inimesele antud, vaid inimese tehtud; see ei ole objektiivne fakt, vaid subjektiivselt loodud. Ent sellise järelduse saab teha üksnes eeldusel, et vaimu töö on suvaline. Teaduse tulemused aga ei õigusta seda eeldust, sest teadus teeb üldtunnustatud vahet tõesel ja vääral, sellel, mis on reaalne, ja sellel, mis on vaid "ideed". Seega on tunnetuse objekt ehk sisu intelligiiblilt ideaalne reaalsus, mõtteliste suhete süsteem, spirituaalne kosmos. Sellise ideaalse terviku olemasolu seletab üksnes see, et on olemas mingi "printsiip, mis teeb kõik suhted võimalikuks ja mida ennast ükski neist ei määra" – igavene eneseteadvus, mis teab tervikuna seda, mida meie teame osaliselt. Jumala jaoks maailm on, inimese jaoks maailm saab. Inimkogemus on Jumala järkjärguline ilmnemine.

Ka Greeni moraalifilosoofia lähtekoht on inimese ühiskondliku elu tingimused. Ta ei võta aluseks inimese erilist "moraalivõimet", vaid mõistuse. Refleksioon toob päevavalgele inimese võimed, funktsioonid ja lõpuks kohuse. Ta teadvustab potentsiaalid, mille realiseerimises peab inimese tõeline hüve seisnema. Sellise analüüsi ning inimese ümbruse uurimise tulemusena selguvad võtab kuju "sisu" – moraalikoodeks. Isiklikku hüve tajutakse realiseeritavana ainult moraaliideaali realiseerimise kaudu. Kuni ideaal ei ole realiseeritud, on ta tegevuse motiiviks. See motiiv seisneb alati arusaamas mingist "eesmärgist" või hüvest, mille saavutamine inimest rahuldaks ja laseks tal leida oma tõelise mina. Otsustavus ennast mingil kindlal viisil teostada on "tahteakt", mis pole ei suvaline ega ka mitte väljastpoolt määratud. Motiiv, mida võib pidada selle põhjuseks, on inimeses endas. Enese samastamine sellise motiiviga on enesemääramine, mis on ühtaegu ratsionaalne ja vaba. "Inimese vabadus" ei seisne mitte võimes teha, mida iganes valitakse, vaid võimes samastada ennast tõelise hüvega, mille kohta mõistus talle ilmutab, et see on tõeline hüve. See hüve seisneb isikliku iseloomu realiseerimises. Lõplikku hüve (moraaliideaali) saab teostada üksnes selliste isikute ühiskonnas, kelle meelest individuaalne täiuslikkus on saavutatav ainult juhul, kui indiviidid, kes on iseenda eesmärgid, ühinevad ühiskondlikku tervikusse. Ühiskond on isikute moodustamiseks sama tarvilikud nagu isikud ühiskonna moodustamiseks. Ühiskond on oma liikmete erivõimete arengu möödapääsmatu tingimus. Inimesel pole võimalik täiustuda isolatsioonis, vaid üksnes suhetes ühiskonna kaasliikmetega.

See toob meile kaasa poliitilised kohustused. Moraalne headus ei saa piirduda isiklike vooruste kultiveerimisega, vaid seisneb katses viia ellu see moraaliideaal, mille kohta eneseanalüüs on näidanud, et see on meie ideaal. Siit tuleneb poliitiline kohustus, sest poliitilise elu institutsioonid on meie ajastu ja põlvkonna moraaliideede konkreetne kehastus. Et ühiskond eksisteerib üksnes isikute arengu huvides, siis on meil kriteerium, mille alusel nende institutsioonide üle otsustada: kas nad aitavad kaasa indiviidide moraalse iseloomu arengule? On ilmne, et lõplik moraalne ideaal ei ole teostatud üheski tegelikult eksisteerivas poliitiliste institutsioonide kogumis, kuid see puudus näitab tõelise arengu suunda. Sellest sugeneb arusaam õigustest ja kohustest, mida õigus peab kaitsma ja mis erinevad nendest, mida ta tegelikult kaitseb. Mõnikord on inimestel moraalne kohus tõsta riigi vastu mässu riigi enda huvides – selleks et paremini kaasa aidata eesmärgile, mis on riigi olemasolu õigustus. Riik ei seisne mingis kindlas organisatsioonis, mis on loodud korraga ja alatiseks. Ta esindab "üldist tahet", mis on üldise hüve soovimine. Riik ei põhine sunnivõimul, mida kodanikele väljastpoolt rakendatakse, vaid sellel, et kodanikud tunnustavad riigi tõelist loomust. "Riigi alus on tahe, mitte jõud."

Mõju

Greeni õpetus oli 19. sajandi viimasel veerandil Inglismaal kõige mõjukam filosoofiline õpetus. Greeni vaimustus üleüldisest kodanikuksolemisest ja tema isiklik eeskuju praktilises poliitilises elus olid paljuski tõukeks tema surmale järgnenud aastatel aset leidnud püüdlustele tuua ülikoolid rahvale lähemale ja ületada rangeid klassivahesid.

Kokkuvõte ja kriitika

Greeni puhtfilosoofilise õpetuse kõige silmatorkavam joon on õpetus integratsioonist mõtlemises ja reaalsuses. See vastandub disintegratsioonile. Olev on tervik, mitte kuhjatis (agregaat). Olev ei ole mitte materiaalne, vaid spirituaalne tervik, "mõtteliste seoste maailm".

Greeni kritiseerijad on leidnud, et pole mõeldav tervik, mis koosneb üksnes suhetest ja mitte millestki muust. Peale selle ei seleta Green, miks spirituaalsed entiteedid, millest universum koosneb, paistavad materiaalsetena.

On ka leitud, et inimeste ja Jumala suhe on Greenil ebamäärane. Samuti on raskesti arusaadav, kuidas mitu indiviidi (sealhulgas Jumal) saab eksisteerida ühes kosmoses.

Teosed

Greeni tähtsaim traktaat "Prolegomena to Ethics" oli tema surres käsikirjas peaaegu valmis. See avaldati 1883 A. C. Bradley toimetatuna. Hiljem on ilmunud uustrükke.

Richard Lewis Nettleship andis peagi kolmes köites välja tema ülejäänud teosed ("Works"). Esimeses köites on taas Greeni kriitika Hume'i ja Spenceri aadressil. Teises köites on loengud Kantist, loogikast ja poliitilise kohustuse printsiipidest. Kolmandas köites on muud teosed, millele eelneb toimetaja sissejuhatus ("Memoir by the Editor"). Hiljem anti loengud poliitilise kohustuse printsiipidest ("Lectures on the Principles of Political Obligation") eraldi välja.