The Guided Mind

"The Guided Mind: A Sociogenetic Approach to Personality" on Jaan Valsineri 1998. aastal ilmunud raamat.

Kokkuvõte

Eessõna

Pärast raamatu "Culture and the Development of Children's Action" kirjutamist nihkus autori tähelepanu lapse arengult täiskasvanu psühholoogilisele arengule.

Traditsiooniline empiiriline isiksusepsühholoogia on kogunud küll palju materjali isiksuste eripärade kohta (diferentsiaalpsühholoogia), kuid ei ole eriti aidanud mõista, kuidas isiksus toimib. Autor seevastu keskendub inimese psüühika toimimist korraldavatele universaalsetele protsessidele. Semiootikat rakendades mõtestab ta inimpsüühika ühiskondlikku loomust.

Arengupsühholoogia on vähe tegelnud täiskasvanutega. Inimisiksuse ühiskondlikkust konkretiseerib autor, näidates üksikasjalikult semiootiliste piirangusüsteemide internaliseerumist ja eksternaliseerumist.

Et mõtestada isiksuse organisatsiooni, tuleb arvestada märkide vahetut, dünaamilist rolli. Oma vahetutes elumaailmades isikud pidevalt konstrueerivad ja rekonstrueerivad märke. Internaliseerimise ja eksternaliseerimise käigus tuuakse aktuaalsetesse eluolukordadesse sisse teiste poolt varem konstrueeritud märke.

Raamatus käsitletakse isiksust seotud määratuse ja piiramise mõiste abil. Ta rõhutab mõtlemise, tundeelu ja tegutsemise fundamentaalset ühtsust. Kõigi puhul on rakendatavad piiravad printsiibid. Avaneb pilt aktiivsetest isikutest, kes konstrueerivad tähendusi ja püüavad saavutada konstrueeritud tähenduslikke eesmärke, püüdes ka teisi nende poole suunata.

Sissejuhatus: miks sotsiogeneetiline lähenemine isiksusele?

Psühholoogias on inimest tavaliselt uuritud dekontekstualiseeritud vaatekohast. Kausaalset seost sotsiaalse kontekstiga on ignoreeritud. Või kui seda seist on tunnistatud, on nähtud seda ühepoolsena: sotsiaalne maailm vormib indiviidi isiksust, just nagu sotsiaalne maailm oleks väline jõud, mis paneb end isikute suhtes maksma. Seevastu arengupsühholoogia sotsiokultuuriline suund on rõhutanud isiksuse ühiskondlikku baasi: ühiskond osaleb protsessis, mille käigus isikud arenevad, konstrueerides iseennast.

Sotsiogeneetiline lähenemine isiksusele näeb isiksuse ontogeneesi toimuvat ühiskondlike suhete ja nende kultuurilise arengu kaudu. Väljakujunenud isiksus on suhteliselt autonoomne selle sotsiaalse maailma suhtes, millest ta tekkis. Isiksus on nii sotsiaalselt sõltuv kui ka individuaalselt sõltumatu.

Raamatu eesmärgid: personoloogia ja sotsiogeneesi süntees

Autor sünteesib personalistliku psühholoogia indiviidikesksed traditsioonid kultuurilis-ajaloolise lähenemise (James Mark Baldwin, George Herbert Mead, Lev Võgotski) semiootilise suunitlusega ning Karl Bühleri sematoloogiaga. Personoloogiline vaatekoht rõhutab isiku kui ainukordse autonoomse indiviidi ontoloogiat. Sotsiokultuuriline lähenemine rõhutab selle ontoloogia ühiskondlikku päritolu. Need vaatekohad ei ole vastandlikud, vaid täiendavad teineteist.

Raamatu eesmärgid on:

1. visandada sotsiogeneetiline isiksuseteooria, mis rõhutab inimese psüühiliste protsesside semiogeneetilist loomust (märkide konstrueerimine ja kasutamine)
2. näidata selle teooria järjepidevust ja katkevust klassikalise (eriti William Sterni ja Gordon Allporti) lähenemisega
3. esitada illustreerivaid näiteid
4. visandada sellele lähenemisele vastava arengumetoodika suundi

Isiksus kui hierarhiliselt organiseeritud kaaskonstrueeritud tervik

Raamatus keskendutakse isiksuse kujunemise arengulistele http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=The_Guided_Mind&action=editmehhanismidele ning isiksuse tihedale seosele oma sotsiaalse kontekstiga. Isiksus tekib seeläbi, et sotsiaalne maailm ja aktiivne, arenev isik kaaskonstrueerivad inimese arengu.

Kõige lähemad eelkäijad isiksusepsühholoogias on William Stern ja Gordon Allport. Kasutada saab muu hulgas Sterni arusaama, et isiksus on unitas multiplex,

(...)

Viimaseid vaadeldakse mõtlemise, tundmise ja tegutsemise voogu piiravatena. Seal konstrueeritakse uued semiootilised vahendid, mis valmistavad isikut ette võimalikeks kohtumisteks uudsete eluolukordadega.

1. Isiksus ja psühholoogia: terve mõistus ja üldised eeldused

Kuidas on isiksus kultuuriliselt konstitueeritud ja kuidas isiklikud tegevused osalevad sotsiaalses muutuses? Neid küsimusi on sotsiaalteadused sadakond aastat esitanud, ja neile vastamine osutub väga raskeks.

Keel suunab kas rõhutama isiksuse kui aktiivse subjekti erinevust keskkonnast või isikut sotsiaalse kontekstiga kokku sulandama (nagu ise mõiste dekonstruktsiooni puhul või taoismis). Neid variante esitatakse sageli teineteist välistavate alternatiividega: isik on kas sotsiaalsest keskkonnast sõltuv või sellega identne. Sellele võib lisanduda oma "individualistliku" ühiskonna vastandamine võõrale "kollektivistlikule" ühiskonnale.

Mõnes muus kultuuriloolises traditsioonis võib rõhuasetus olla isiku ja keskkonna vahelisel suhtel (näiteks india loogikas rõhutatakse suhteid, mitte asja omadusi. Subjekti ja objekti lahutamise asemel vaadeldakse, kuidas mõlemad terviku osadena toimivad. See on raske, sest keel soodustab dünaamiliselt muutuvate nähtuste staatiliste representatsioonide konstrueerimist.

Tavakeelest võetud mõisteid tuleb psühholoogias kriitiliselt analüüsida, et nad ei takistaks vajaliku ja võimaliku mõistelise täpsuse saavutamist. Üks niisugune mõiste on isiksuse mõiste, mis tavakeeles on mitmetähenduslik ning on isiksusepsühholoogias viinud isiksuse staatiliste piltide konstrueerimisele. Psüühilise elu keerukas voog erinevates tingimustes, käitumise ja refleksiooni järjepidevus ja katkevus, abstraheeritakse isiksuse stabiilseteks joonteks ja dimensioonideks.

"Isiksuse" ja "ise" tähendused psühholoogia ajaloos

Gordon Allport leidis 50 "isiksuse" tähendust.

(...)

Gordon Allporti järgi on isiksus "nende psühhofüüsiliste süsteemide dünaamiline organisatsioon indiviidis, mis määravad tema ainukordsed kohanemused keskkonnaga". Dünaamilisest organisatsioonist rääkides rõhutas ta aktiivsete ja motiveerivate psühholoogiliste organiseerijate pidevalt arenevat süsteemi. Psühhofüüsiliste süsteemide all peab ta silmas "tunnuseid või tunnuserühmi latentses või aktiivses olukorras". "Psühhofüüsiline" märgib "isiku ühtsuses lahutamatult kokkusulandunud" keha ja vaimu ühtsust. Isiksus toimib ellujäämisviisina keskkonna valdamise ning selle nõudmistega arvestamise teel.

Mask ja reaalsus isiksuses

Isikute mõtestamist on ammu vaevaliseks teinud vastandlikkus reaalsuse ja näivuse vahel isiksuse kujutamisel. Persona) on reaalse isiku mask. Isik (persona) ei ole mitte ainult see, mis ta on, vaid ka see, mis ta ei ole (või veel ei ole). Nende kahe ühtsus loob sotsiogeneetilise lähenemise üldise sisuvaldkonna. Olemise ja mitteolemise dihhotoomiat on võimalik ületada, rõhutades mitte-veel-olemiselt olemisele liikumise arengulist ühtsust. Teatud sotsiaalset rolli etendav indiviid võib selle rolli üle võtta ja selleks saada.

Inimese käitumist võib vaadelda "just nagu"-reaalsuste kaudu, mis viivad tegeliku individuaalse organisatsiooni tekkimisele. Elu jooksul saab isiksus sotsiaalselt juhitavaks ja individuaalselt konstrueeritavaks. Potentsiaalsetest isikutest aktuaalseteks isikuteks saamine toimub sotsiaalse kogemuse individuaalse transformeerimise teel. Maske võttes saab isiksus internalisatsiooni ja eksternalisatsiooni käigus tõeliseks.

Isiku eripära tekkimine sõltub nende maskide üldistamisest ja individualiseerimisest, mis isik oma elunäidendi käigus endale võtab ja läbi mängib. See näidend võib vahel olla komöödia, paroodia või tragöödia, olenevalt sellest, millised sotsiaalsed rollid ühiskonnas rituaalide kujul ja müüdilugude eeskujul luuakse. Lood abstraheeritakse reaalsete isikute elust ja muudetakse narratiivideks selle kohta, kuidas teised isikud peaksid mõtlema ja toimima.

Isiksus on indiviidi vahend keskkonnaga suhestumiseks, mitte omaette eesmärk. Temast saab subjekt, kes suhestub keskkonnaga kui oma tegevuse objektiga. Selline roll on mõnes sotsiaalses protsessis tähtis, mõnes mitte.

Isikud kui sõltumatult sõltuvad autonoomsed toimijad

Isikud on oma vahetu elukeskkonnaga alati vastastikuses suhtes. Iga isik on ühtaegu vältimatult mingis semiootiliselt organiseeritud keskkonnakontekstis ning selle suhtes suhteliselt autonoomne. Kontekst määrab isiku rolli, kuid isiku elamused tema püüdluste käigus, mis on otseselt ligipääsetavad ainuüksi talle, jäävad isikule subjektiivselt omaseks, kuigi isiku isedus on tihedas vastastikuses sõltuvuses tähenduste ja praktikate sotsiokultuurilise matriitsiga. Iseduse lahutatusel keskkonnast on tajumuslik-kinesteetiline alus, millele ehitub keeleline osutamine iseduse ja keskkonna suhetele.

Arenev isik konstrueerib aktiivselt oma isiklikku maailma. Märkidega vahendatud kujutluse, fantaasia ja sisedialoogi abil saab isik ületada vahetu konteksti sotsiaalsed piirid. Inimene re- või prekonstrueerib kujutluses pidevalt mineviku või võimaliku tuleviku stsenaariume. See paindlikkus on võimalik tänu sellele, et konstrueeritakse ja rekonstrueeritakse märke. Inimese areng ja igasugune semiootiline konstrueerimine leiab aset konstrueerija olevikus. Selle raamest väljumine on võimalik semiootilises kujutluses ja mängus; mõlemad sõltuvad olukorrast siin ja praegu, kuid see sõltuvus teeb võimalikust selle olukorra raamidest väljumise. Nagu osutas James Mark Baldwin, tõestabki just see isiklik psühholoogiline autonoomia inimese psüühilise toimimise sotsiogeneetilise päritolu. Inimisiksus on sotsiaalne, niivõrd kui ta on oma eri individuaalsetes vormides ainukordselt individuaalne. Rõhutada tuleb protsesse (tegevusi, oskusi ja võimeid), mõtete asemel tuleb rääkida mõtlemisest, uskumuste asemel uskumisest; kõigi nende substants on isik.

Eeldatavad ideaalsed substantsid (alustades keha ja vaimu lahutamisega) viivad duaalsuste käsitlemise raske probleemini. Kontseptuaalne keeldumine nägemast isikut ja keskkonda ühe terviku eristunud osadena kõrvaldab vaatluse alt struktuuri mõiste, taandades dünaamilised arenguprotsessid funktsioneerimise tsüklitele. Viimaste puhul tekib oht, et väljendit, mis algselt tähistab protsessi, hakatakse kasutama nii, nagu tegu oleks entiteediga. Tegu võib olla unuversaalse protsessiga keelekasutuses, kuid teaduslikus tunnetuses rekonstrueeritakse sotsiaalselt terminoloogia konstrueerimise metateoreetilised piirid. Viimaste kümnendite dekonstruktsioonipüüdlused psühholoogias on peale varasema positivismi lammutamise toonud kaasa mõistelise täpsuse taotlemisest loobumise, nii et psühholoogide keelekasutus on sageli ohjeldamatu ning lähedane tähenduste mütoloogilisele konstrueerimisele. Dialoogilisuse, teadmise narratiivse loomuse ja sotsiokultuurilise uurimise rõhutamine ei asenda varasemate traditsioonide teoreetilisi jõupingutusi uue sisuga; vanadest probleemidest räägitakse uutmoodi. Kui teaduses laiendatakse piiramatult ühtedelt terve mõistuse silmis legitiimsetelt seletusterminitelt teistele, tekib võimalus kõige illusoorseks seletamiseks. Piiramatu mõisteloomingu soodustamine piirab subjekti võimalusi konstrueerida teadmist.

Ristisõjad dualismide vastu psühholoogias

Psühholoogia on täis "dualismide" (näiteks keha ja vaimu dualismi, isiku ja ühiskonna dualismi) vastustamist. Sotsiaalkonstruktivism ja diskursiivne psühholoogia väidavad välja juurivat isiku ja sotsiaalse maailma vahelise dualismi. Samal ajal peavad "dialektilised" ja "dialoogilised" lähenemised mõistma isiksuse maailma vastandite kaudu. Dialoogiline lähenemine nõuab kas vastanduste tegemist või nähtuste duaalsuse tunnistamist. Ent dualismide vastased ristisõjad võivad kergesti duaalsused silmist kaotada, nii et kaovad nähtused, mis neid huvitasid. Kui eitada isiku ja keskkonna mis tahes lahutatust ning väita nende ühtsust, siis jääb keel selle väljendamiseks vaeseks ning tekib mulje, nagu isik oleks keskkonnaga eristamatult üks. Kui räägitakse "sotsiaalselt paigutunud tegevusest", "otsesest tajust" ja "sotsiaalselt abistatud õppimisest", siis eeldatakse, et isik on diferentseerumata keskkonnas. Analoogilisel moel nähakse mõnikord isiku ja konteksti suhet. See näitab, kui keeruline on mõista protsesse, mis samal ajal lahutavad ja ühendavad ühe terviku eri osi.

Eksklusiivne ja inklusiivne lahutamine: dualismi ja duaalsuse eristus

Küsimus, kuidas inimesed kogu oma subjektiivses keerukuses suhestuvad keskkonnaga, on isiksuse mõistmise tuum.

Isiku ja sotsiaalse maailma eksklusiivne lahutamine tekitab isiku ja keskkonna suhete mõistmisel kontseptuaalse raskuse. Nendevaheline suhe tähendab siis, et üks on paigutatud teise sisse (isik on keskkonna sees) ning küsimused asetatakse lineaarse põhjuslikkuse eeldusel (milline on keskkonna mõju isikule või isiku mõju keskkonnale?) Siin on palju dualisme. Eksklusiivse lahutamise vastu ongi dualismide vastased ristisõjad suunatud, ja õigusega. Isiku ja keskkonna vahelisi suhteid ei saa neil eeldustel uurida.

Inklusiivne lahutamine seevastu jätab süsteemi lahutatud osade vahelise suhte alles. Kurt Lewini valem "käitumine on isiku ja keskkonna funktsioon" kuulub siia.

Disjunktsiooni struktuurid

Eksklusiivse ja inklusiivse lahutamise erinevus on seotud "disjunktiivse disjunktsiooni" (välistava disjunktsiooni ehk range disjunktsiooni) ja "konjunktiivse disjunktsiooni" (mittevälistava disjunktsiooni ehk range disjunktsiooni ehk disjunktsiooni) vahel.

Eksklusiivne lahutamine

Välislingid

• Google'i raamat