Tavatu tee

"The Road Less Traveled: A New Psychology of Love, Traditional Values and Spiritual Growth" ('Vähem käidud tee: armastuse, traditsiooniliste väärtuste ja vaimse kasvu uus psühholoogia') on M. Scott Pecki raamat. Selle esmatrükk ilmus 1978. aastal. Raamat on ilmunud eesti keeles 2011. aastal Kaarel Tamre tõlkes.

Kokkuvõte

I Distsipliin

Probleemid ja valu

Elu on raske. Kui me seda päriselt mõistame ja aktsepteerime, siis ta ei ole enam raske. Kui seda ei mõisteta, siis nurisetakse elu raskuste üle, just nagu elu peaks kerge olema. Elu on probleemide jada. Kas me tahame õppida neid lahendama ja õpetada seda oma lastele? Distsipliin on põhiline tööriistakomplekt probleemide lahendamiseks. Ilma distsipliinita ei saa ühtegi probleemi lahendada, vähese distsipliiniga saab lahendada vähesed probleemid, täieliku distsipliiniga kõik probleemid. Elu teeb raskeks see, et probleemidega silmitsi seismine ja nende lahendamine tekitab valu: frustratsiooni, leina, kurbust, üksindustunnet, süütunnet, kahetsust, viha, hirmu, ärevust, ängi, meeleheidet. Need tunded on ebamugavad, talumatu valuni välja. Valu pärast me nimetamegi teatud sündmusi või konflikte probleemideks. Et elu pakub lõputult probleeme, on ta peale rõõmu ka täis valu. Ent probleemidele vastuminemises ja nende lahendamises ongi elu mõte. Probleemid eristavad õnnestumist ebaõnnestumisest, nõuavad julgust ja tarkust, loovadki julguse ja tarkuse. Nende tõttu me kasvamegi vaimselt. Et julgustada vaimu kasvu, esitame väljakutse probleemide lahendamise võimele ja julgustame seda. Me õpimegi probleemidega silmitsi seismise ja nende lahendamise valu läbi. Targad inimesed õpivad probleeme mitte kartma ning neid ja nende valu tervitama. Peaaegu kõik me oleme valu pärast püüdnud probleeme vältida. Me prokrastineerime, lootes nende kadumist, ignoreerime neid, unustame neid, teeme näo, et neid ei ole, võtame rohtusid, mis aitavad neid ignoreerida, end tuimendades unustame valu tekitavad probleemid. Käime ümber palava pudru, püüdes kannatamise asemel neist lahti saada.

Kalduvus probleeme vältida on vaimuhaiguste põhiline alus. Enamik meist ei ole vaimselt täiesti terved. Mõned meist lähevad oma fantaasiatega välja reaalsuse täieliku välistamiseni. Carl Jung on öelnud, et neuroos on alati õiguspärase kannatuse aseaine. See aseaine on lõpuks valusam, kui kannatus, mida see pidi vältima. Neuroosist endast saab suurim probleem, mida paljud püüavad omakorda vältida, tekitades uusi neuroosikihte. Mõnel on julgust oma neuroosidele näkku vaadata ning hakata, tavaliselt psühhoteraapia abiga, õppima õiguspärase kannatuse läbielamist. Igatahes me väldime kannatust vältides ka kasvu, mida probleemid nõuavad, seetõttu peatab krooniline vaimuhaigus kasvu. Kui vaim ei tervene, hakkab ta närbuma. Sellepärast õpetagem endale ja lastele, kuidas jõuda vaimse terviseni: et kannatus on vajalik ja väärtuslik, probleemidega tuleb silmitsi seista ja valu läbi elada. Distsipliin on kannatamise tehnikad, mille abil me elame probleemide valu läbi nii, et me töötame need läbi ja lahendame edukalt, õppides ja kasvades.

Kannatuse tehnikad on rahulduse edasilükkamine, vastutuse võtmine, tõele pühendumine ja tasakaalustamine. Need on lihtsad tehnikad, mis on jõukohased kümneaastastele. Ometi unustatakse neid kasutada, sest puudub tahe. Nende kasutamist välditakse, sest neid kasutades seistakse valuga silmitsi. Tahtmine neid kasutada on armastus.

Rahulduse edasilükkamine

Rahulduse edasilükkamine tähendab, et naudingu suurendamiseks ollakse kõigepealt silmitsi valuga ja saadakse sellega ühele poole. See on ainuke sünnis elamise viis. See võidakse ära õppida juba viieaastaselt. Kool kasvatab seda koduste ülesannete kaudu. 15- või 16-aastase puhul peetakse normaalseks, et ta teeb enne televiisori vaatamist kodutöö ära. Mõned ei saa siiski sellega hakkama. Nad on impulsiivsed, teevad poppi, kaklevad, tarvitavad narkootikume, satuvad politsei kätte. Psühhoterapeutidel on neid raske aidata, sest isegi kui soojus ja sõbralikkus ületavad nende vimma sekkumise pärast, ei tule nad impulsiivsuse tõttu kohale. Nad langevad koolist välja, nende abielud ebaõnnestuvad, nendega juhtuvad õnnetused, nad satuvad hullumajja või vanglasse. Pole teada, miks mõnedel noorukitel see võime välja ei arene. Enamik märke viitab kasvatuse puudujääkidele.

Isa patud

Enesedistsipliinita laste kodudes on enamasti palju füüsilist karistamist, aga selline distsipliin on distsiplineerimata ja seetõttu mõttetu. Vanematel endal ei ole enesedistsipliini. Kui isa peksab ema regulaarselt, mis mõte sellel siis on, kui ema peksab poega selle eest, et ta peksis õde? Laps jäljendab vanemaid tahes-tahtmata.

Aga eeskujust tähtsam on armastus. Ka korratutes kodudes võib olla tõelist armastust, ja sellistest kodudest võivad tulla enesedistsipliiniga lapsed. Ja sageli tulevad korralikest kodudest, kus pole armastust, distsiplineerimatud ja destruktiivsed lapsed. Armastusest olenebki lõpuks kõik. Kui me midagi armastame, siis on see meile väärtuslik, siis meil on aega seda nautida ja selle eest hoolitseda. Kui me lapsi armastame, siis me kingime neile aega, imetleme neid ja hoolitseme nende eest. Hea distsipliin nõuab aega. Kui meil ei jätku laste jaoks aega, siis me ei näe neid nii lähedalt, et aru saada peentest märkidest, et nad vajavad meie distsiplineerivat abi. Kui nende vajadus distsipliini järele on juba nii suur, et see ei saa märkamatuks jääda, siis võib-olla ignoreerime seda sellepärast, et parajasti ei jätku nende jaoks energiat. Või siis me hakkame neid vihaselt distsiplineerima, uurimata probleemi ega mõtlemata järele, kuidas oleks parajasti kõige parem distsiplineerida. Vanemad, kes pühendavad lastele aega ka siis, kui nad ei tee pahandust, tajuvad nende peent distsipliinivajadust ning ärgitavad, laidavad, struktureerivad või kiidavad neid ettevaatlikult ja hoolivalt. Nad jälgivad, kas lapsed on tabamatult ebaausad, kas nad põgenevad probleemide eest, ning võtavad aega, et teha väikseid korrektiive, kuulata, reageerida, kohendada, õpetada, kallistada, suudelda, noomida, õlale patsutada. Armastavate vanemate distsipliin on parem kui mittearmastavate vanemate oma. Peale selle, armastavad vanemad kannatavad sageli otsuste pärast, mida nad teevad, nad kannatavad koos lastega. Lapsed näevad, kui vanemad on valmis koos nendega kannatama. Nad ei vasta küll kohese tänulikkusega, kuid nad õpivad kannatama: kui vanemad on valmis kannatama, siis kannatamine ei saa nii halb olla. See on enesedistsipliini algus.

See, kui palju ja kui kvaliteetset aega vanemad lastele pühendavad, näitab lastele, kui palju vanemad neid väärtustavad. Mõned vanemad püüavad hoolimise, aja pühendamise puudumist peita kinnituste taha, et nad armastavad lapsi ja väärtustavad neid. Õõnsad sõnad ei peta lapsi ära. Teadlikult tahavad nad uskuda, et nad on armastatud, alateadlikult aga teavad, et sõnad ja teod pole kooskõlas. Lapsed, keda tõeliselt armastatakse, tunnevad või ütlevad ärrituse hetkedel, et nendest ei hoolita, aga alateadlikult teavad, et on väärtustatud. Kui nad seda teavad ja sisimas tõeliselt tunnevad, siis nad tunnevad end väärtuslikena.

Tunne, et ollakse väärtuslik, on vaimse tervise jaoks hädavajalik ning on enesedistsipliini üks nurgakive. Selle veendumuseni saab jõuda lapsepõlves, täiskasvanuna on seda väga raske saavutada. Kui laps on õppinud end väärtuslikuna tundma, siis peaaegu ükski katsumus täiskasvanueas ei saa tema vaimu purustada. Kui peetakse end väärtuslikuks, siis tahetakse enda eest kõigil vajalikel viisidel hoolt kanda. Enesedistsipliin on iseenda eest hoolitsemine. Näiteks, kui ma tunnen end väärtuslikuna, siis ma tunnen, et minu aeg on väärtuslik, ja siis ma tahan seda hästi kasutada. Kes tahab oma aega hästi kasutada, see ei prokrastineeri, sest ta ei taha veeta suurt osa ajast õnnetu ja ebaproduktiivsena. Kes ei tunne end väärtuslikuna, see ei tunne, et ta on väärt, et ta end distsiplineeriks.

Lapsed, keda järjekindlalt armastatakse, saavad täiskasvanuks ka sügava seesmise turvatundega. Kõiki lapsi hirmutab hülgamine. See hirm algab umbes kuuekuuselt, niipea kui laps hakkab tundma end eraldi indiviidina. Siis ta taipab, et ta on abitu, vanematest sõltuv ja nende armul. Lapse jaoks on hülgamine vanemate poolt sama hea kui surm. Enamik vanemaid on vaistlikult selle hirmu suhtes tundlikud ning sellepärast kinnitavad lapsele lugematuid kordi, et nad ei jäta teda maha. Kui teod seda kinnitavad, siis noorukieaks on hülgamise hirm asendunud sügava sisetundega, et maailm on turvaline koht, kus kaitse on vajaduse korral saadaval. Niisugune laps on vaba rahuldust edasi lükkama, tal on kindel teadmine, et nii nagu kodu ja vanemadki, on ka rahulduse võimalus vajaduse korral saadaval.

Hulk lapsi hüljatakse surmaga, mahajätmisega või hoolimatusega. Teisi küll ei hüljata, aga nad ei saa vanematelt kinnitust, et neid ei hüljata. Mõned vanemad tahavad distsipliini saavutada otses hülgamise ähvardamisega või vihjega hülgamisele. Nii ohverdatakse armastus laste üle domineerimise vajadusele, ja lapsed hakkavad liiga palju tulevikku kartma. Psühholoogiliselt või tegelikult hüljatud lastel ei ole täiskasvanuna sügavat tunnet, et maailm on turvaline ja kaitsev. Maailm tundub neile ohtlik, ja nad ei loobu oleviku rahuldusest või turvatundes tuleviku suurema rahulduse või turvatunde nimel, sest tulevik tundub neile kahtlane.

Et lastel tekiks rahulduse edasilükkamise võime peavad neil olema enesedistsipliiniga eeskujud, iseenda väärtuslikkuse tunne ning usaldus, et nende elu on turvaline. Ideaaljuhul saadakse see vanemate enesedistsipliinist ja järjekindlast hoolimisest. Need on parimad kingid, mis vanematelt saada võidakse. Need võidakse saada ka mujalt, aga siis on see vaevaline mäest üles minek, mis sageli kestab eluaja ja sageli ebaõnnestub.

Probleemide lahendamine ja aeg

Rahulduse edasilükkamise võime ei ole meil tavaliselt täiuslik ega täielik, ja siis ka elu probleemide lahendamise võime ei ole täiuslik ega täielik.

Peck õppis 37-aastasena asju parandama. Ta oli arvanud, et tal puudub selleks anne, kuid naaber ütles, et tuleb lihtsalt aega võtta. Peck avastas, et ta suudabki asju parandada, kui ta võtab aega ja järele mõtleb. Edaspidi ta jättis parandustööd mehaanikutele ainult sellepärast, et ta eelistas tegelda teiste probleemidega.

Paljud inimesed ei võta lihtsalt aega, et parandada oma elu intellektuaalseid, sotsiaalseid ja vaimseid probleeme. Nad kas teevad muutuse, mis neil mõne sekundiga pähe tuleb, või ütlevad psühhoterapeudile, et probleem käib neil üle mõistuse, ning küsivad nõu. Isiklik probleem tekitab ebamugavust, ja sellepärast püütakse lahendus leida kohe. Kui probleemi analüüsitaks, kestaks ebamugavustunne kogu selle aja. Lahendus oleks rahuldus, aga seda ei suudeta kauemaks edasi lükata. Nii ei leia probleemid adekvaatset lahendust.

Veel suurem puudus on lootus, et probleemid lähevad ise ära. Probleemid ei lähe ära. Need tuleb läbi töötada või need jäävadki vaimu kasvu ja arengut takistama. Kalduvuses probleeme ignoreerida ilmneb tahtmatus rahuldust edasi lükata. Probleemiga vabatahtlikult varakult silmitsi olemine, enne kui asjaolud selleks sunnivad, tähendab valikut kannatada kohe, lootes rahuldust tulevikus, mitte jätkata praegust naudingut, lootes, et tulevikus pole tarvis kannatada.

Enamik lapsevanemaid näeb probleeme lastes või suhtes lastega kuid või aastaid enne, kui nad midagi tõhusat ette võtavad, kui nad üldse seda teevad. Nad loodavad probleemist väljakasvamist. Vanemate otsused ongi rasked ja sageli lapsed kasvavadki probleemist välja, aga peaaegu kunagi pole paha püüda aidata neil välja kasvada või probleemi lähemalt vaadata. Mida kauem probleeme ignoreeritakse, seda suuremaks need tavaliselt lähevad ning seda valulisem ja raskem on neid lahendada.

Vastutus

Elu probleeme ei saa lahendada teisiti kui neid lahendades. Asi on selles, et probleemi eest tuleb kõigepealt vastutus võtta. Probleemi ei saa lahendada, kui ütleme, et see pole minu probleem, ja loodame, et keegi teine lahendab selle. Paljud püüavad oma probleeme ignoreerida, öeldes endale, et probleemi on põhjustanud teised inimesed või ühiskondlikud asjaolud, mis minust ei sõltu, ning sellepärast peavad selle lahendama teised või ühiskond.

Neuroosid ja iseloomuhäired

Neuroosid ja iseloomuhäired on vastutusehäired, ja need on maailmasse ja probleemidesse suhtumise vastandlikud viisid. Neurootik võtab liiga palju vastutust, iseloomuhäirega inimene liiga vähe. Kui neurootik on maailmaga vastuolus, siis ta eeldab, et tena on süüdi; iseloomuhäirega inimene eeldab, et maailm on süüdi. Neurootikud ütlevad: "ma peaksin", "ma ei tohiks", näidates, et nad peavad end alaväärseks, lati alt läbijooksjaks, valede valikute tegijaks. Iseloomuhäirega inimesed ütlevad "ma ei saa", "ma ei saanud", "ma pidin", näidates, et neil oma enesepildi järgi ei ole valikuvõimu, nende käitumise määravad ära välised jõud, mis pole nende kontrolli all. Neurootikutega on psühhoteraapias kergem töötada, sest nad võtavad oma raskuste eest vastutuse ja näevad, et neil on probleemid. Iseloomuhäiretega inimestega on palju raskem, kui mitte võimatu, töötada, sest nad ei näe end probleemide allikana, arvavad, et muutuma peab maailm, ega tunnista, et neil tuleb iseennast läbi katsuda.

Paljudel inimestel on nii neuroos kui ka iseloomuhäire; neid nimetatakse iseloomuneurootikuteks. Mõnes eluvaldkonnas on neil süütunne, sest nad on võtnud võõra vastutuse, teistes valdkondades ei võta nad enda eest realistlikku vastutust. Kui nende neurootilise osaga tegeldes on saavutatud usk ja usaldus, siis on sageli võimalik panna neid korrigeerima oma tahtmatust võtta vastutust juhtudel, kui see oleks kohane.

Vähe on neid, kel pole kas või mingil määral neuroosi ega iseloomuhäiret, nii et psühhoteraapiast võiks igaühel kasu olla. Asi on selles, et vahetegemine, mille eest me oleme vastutavad, mille eest mitte, on üks suuremaid probleeme elus. Seda ei lahendata kunagi täielikult ja see nõuab alalist ümberhindamist. See hindamine ja ümberhindamine pole ka valutu, kui seda adekvaatselt ja kohusetundlikult tehakse. Mõlemad nõuavad valmisolekut ja võimet taluda pidevat enese läbikatsumist. Ja see ei tule iseenesest. Mingis mõttes on kõikidel lastel iseloomuhäired, sest nad kalduvad vaistlikult eitama oma vastutust konfliktides. Samuti on kõikidel lastel neuroosid, sest nad võtavad vaistlikult vastutuse teatud ilmaolekute eest, mida nad läbi elavad, kuid veel ei mõista. Laps, keda vanemad ei armasta, peab alati ennast armastust mitte väärivaks ega omista vanematele puudulikku armastamisvõimet. Nooremad noorukid, kellel kohtamised või sport veel ei õnnestu, peavad end tõsiste puudustega inimesteks, mitte hilisõitsejateks või keskmisteks, kuid täiesti adekvaatseteks, mida nad tavaliselt on.

Ainult tohutu kogemus ning pikaajaline ja edukas küpsemine annavad võime näha maailma ja oma kohta realistlikult, nii et saab realistlikult hinnata meie vastutust iseenda ja maailma eest. Vanematel on palju võimalusi laste küpsemisele kaasa aidata. Nad saavad lastele kätte näidata, kus nad vastutust väldivad, või kinnitada, et teatud olukorrad ei ole nende süü. Selleks on tarvis tundlikkust laste vajaduste suhtes ning tahtmist võtta aega ja neile vastu tulla, kuigi see on sageli ebamugav. See nõuab armastust ja tahtmist võtta vastutust oma laste kasvu eest.

Neurootik võib olla väga hea lapsevanem, kui tema neuroos on suhteliselt leebe ja ta ei ole liiga ametis üleliigse vastutusega. Iseloomuhäirega inimesed on katastroofilised vanemad, kes ei tea, et nad kohtlevad sageli oma lapsi pahelise destruktiivsusega. Nad ei paku lastele tähelepanu. Kui lapsed on raskesti kasvatatavad või neil on koolis raskusi, süüdistavad iseloomuhäirega lapsed kooli või teisi lapsi, kellel on nende lastele halb mõju. Nad on lastele vastutusest kõrvalehiilimise eeskujuks. Lõpuks veeretavad nad vastutuse omaenda elu (abielu, vaimse tervise ja edu) eest laste peale. Lapsed ei saa aru, et see pole kohane, ning võtavadki vastutuse enda peale, ja nii saavad neist neurootikud. Iseloomuhäirega inimeste lapsed on peaaegu alati kas iseloomuhäirega või neurootilised. Vanemad ise nuhtlevad oma patud oma laste peale. Iseloomuhäirega inimesed on ebatõhusad ja destruktiivsed ka abielus, sõpruses ja äris: kõigis valdkondades, mille kvaliteedi eest nad ei võta vastutust.