Tessaloonika vaga Theodora
Tessaloonika vaga Theodora [teod'oora] (ka vaga Teodora; kreeka keeles Θεοδώρα 'Jumala and'; umbes 812 Aigina saar – 29. august 892 Thessaloniki) on õigeusu ja katoliku pühak, kes elas Bütsantsis nunnana eeskujulikku elu vagaduses ja kuulekuses.
Tessaloonika vaga Theodora vanemad olid kristlased Antonios ja Chrysanthi (Chrysanthe), kes elasid Aigina saarel. Ta ristiti nimega Agapia.
Theodora abiellus ja tal sündis kolm last, kellest jäi elama ainult esimene (tütar). Kreetal paiknevate saratseeni mereröövlite sissetungi ajal (umbes 823–830) asus noorpaar elama Thessaloniki linna. Nad pühendasid oma esimese lapse Jumalale ning andsid ta püha Stephanose kloostri hoole alla. Seal pühendus Theodora Jumala teenimisele kloostris ning pärast abikaasa surma sai temast sama kloostri nunn nimega Theodora. Ta elas selles kloostris nunnana 55 aastat.
Pühaku eluloo järgi oli Theodora kuulekuse, paastu ja palvega Jumalale nii meelepärane, et ta sai imetegemise anni ja tegi imesid mitte ainult eluajal, vaid ka pärast surma.
868. aastal andis kloostri iguumenja Anna oma ameti üle Theodora tütrele Theopistele. 3. augustil 893 maeti Theopiste säilmed tema soovi kohaselt kloostri peakiriku narteksisse Theodora kirstu kõrvale. Theodora nihkus koos kirstuga, nagu oleks elus, ning loovutas koha oma ülemusele, näidates alandlikkuse eeskuju isegi pärast surma. Ühest avausest Theodora haua alumisest otsast, ühest lambist ja ühest pühaku ikoonist voolas imettegevat mürri nagu püha Demetriose puhul.
Klooster kandis hilisematel sajanditel Theodora nime.
Kui türklased 1430. aastal Thessaloniki vallutasid, pillutasid nad vaga Theodora säilmed laiali.
Vaga Theodora on ka Thessaloniki linna kaitsepühak.
Tessaloonika vaga Theodora mälestuspäev on õigeusu kirikus 5. aprill ja 29. august ning katoliku kirikus 29. august.
Kokkuvõte pühaku eluloost muuda
Theodora (ristitud Agapiaks) oli pärit Aigina saarelt. Agapia isa Antonios, kes oli esipreester ja hiljem munk, ja ema Chrysanthi olid väga vooruslikud. Ema suri varsti pärast Theodora sündi ja isa eraldus mungana üksindusse, loobudes linnaelu mugavustest ja teenijatest ning jättes lapse Jumala ja oma lähedase sugulase ning endise ristiema hoolde. See naine andis oma puhta eluga Agapiale head eeskuju.
Agapia oli seitsmeaastasena andekas laps, kes õppis kiriklikke tekste lugema ja kirjutama ning omandas osa psaltrist. Ta paistis silma ilusa kehaehituse ja näo poolest ning vanematelt päritud tagasihoidlikkuse poolest. Paljud saare suursugused mehed tahtsid temaga abielluda ja tüütasid sellega Agapia isa, kes elas erakuelu. Isa ei kannatanud pidevaid kosimisi välja ning otsustas lasta lapse laulatada ühe suursuguse Aigina mehega, kes oli tuntud oma tagasihoidlikkuse ja kõneanni poolest. Paar oli elu- ja mõtteviisi poolest väga ühtne.
Saratseenid ründasid Aiginat ja hakkasid saart ründama, võttes palju kohalikke elanikke vangi. Mõned ka tapeti. Viimaste hulgas oli ka Agapia diakonist vend, kes surmati sõjakirvega. Selle inimeste poolt armastatud mehe surm oli kõigile kurvastuseks. Agapia mees ei talunud pidevat võõrusuliste kallaletungi ohtu ja küsis äialt nõu. Agapia isa kartis oma ainsa alles jäänud lapse pärast (tal oli kokku kolm last; ka tema esimene tütar, kes oli olnud nunn, oli surnud) ja soovitas kodusaarelt lahkuda.
Paar asus elama Thessalonikisse, mis oli oma asukoha poolest ohutum ning oli märter Demetriose kaitse all. Agapia isa, kes oli nendega kaasa tulnud, eraldus ligipääsmatusse kõrbesse, vältides ikonoklaste, kelle võimu all kirik parajasti oli. Seal viibis ta elu lõpuni.
Agapial ja tema abikaasal oli kolm last, kellest viimane ja keskmine varsti surid. Nad elasid äärmises vaesuses. Kõike seda oli väga raske taluda. Agapia julgustas oma abikaasat ja tegi ettepaneku tuua esimene laps anniks Jumalale, millega mees oli rõõmuga nõus.
Nad läksid oma kuueaastase lapsega Luuka kirikusse, kus elasid ka mõned õigeusulised nunnad. Ikonoklastid olid selle kiriku arvatavasti tema väiksuse tõttu kahe silma vahele jätnud. Nunnade eesotsas oli Katariina, Agapia sugulane ja usutunnistaja Antoniose, hilisema Thessaloniki ülemhingekarjase õde. Temale andis Agapia oma lapse, et ta nunnaks pühitsetaks. Järgmisel päeval pühitseti laps nunnaks ja tema nimeks sai Theopisti (Theopiste). Vanemad läksid koju ja kiitsid Jumalat selle eest, et lapsest oli saanud nunn.
Varsti pärast seda Agapia abikaasa suri. Agapia oli siis 24-aastane. Ta jaotas oma vara kolmeks osaks, millest ühe jagas vaestele surnu hingeõnnistuseks, ja otsustas otsida varjupaika oma sugulase Anna juurest, keda ikoonide austamise pärast taga kiusati. Ta läks kohe esimärter ja esidiakon Stephanose kloostrisse, võttes kaasa sada kuldraha (pärast seda, kui ta nunnaks sai, jäi kloostrile veel tema kolm ümmardajat ja kogu ülejäänud vara). Ta palus Anna (kes oligi selle kloostri ülem) ette maha langedes end nunnaks vastu võtta.
Anna oli heameelega valmis Agapiat nunnaks vastu võtma, ent andis talle kloostris katseaja, et vältida kahetsust pärast leina lõppemist. Agapia ütles: "Kui sa kohe mind nunnaks ei võta, siis vastutad minu eest viimsel kohtupäeval." Paljude manitsuste ja õpetuste saatel käskiski Anna kohe preestrile käärid anda ning Agapia pöeti nunnaks ja tema nimeks sai Theodora.
Kloostriülem kartis endiselt Theodora hinge pärast, sest tolle keha oli noor ning nägu oli õitsev ja meeldiv. Anna rõõmustas, nähes, et paastumine oli Theodorale juba algusest peale nagu hingamine, milleta ei saa elada. See omadus säilis tal elu lõpuni. Ta paastus ilma sunni ja vaevata. Seetõttu tahtis ta kloostris veel rohkem paastuda, kuid ta ei söandanud kloostriülemalt paluda endale suuremat paastu kui teistel ega rikkuda kloostri põhikirja, et õdesid mitte kiusatusse viia. Ta istus koos õdedega lauas, kuid peaaegu ei söönud. Sageli ei joonud ta nädal aega isegi vett. See ei jäänud kloostriülema eest kaua varjule. Kloostriülem soovitas seda ja kõike muud teha nii avalikult kui võimalik, sest ta armastas Theodorat, nähes tema äärmist alandlikkust ja hoolt pääsemise eest. Ta jälgis teda ka lihtsates ja tühiseks peetavates asjades, lubamata tal muretseda asjade eest, mis on hingele kasutud, ja soovitades tal ööl ja päeval avada oma teod ja mõtted, sõnad ja liigutused, ja mitte midagi teha ilma tema teadmata.
Kui kurat hakkas teda kiusama ebapuhaste ja kirglike mõtetega, eemaldas ta need kohe innuka palvega ja mõtete avaldamisega ning igaveste piinade lakkamatu meenutamisega. Ta teadis, et kord saatanast lahti öelnuna ei ole sünnis rüvetada end kõlvatute ja räpaste mõtetega. Ja see oli tal seda kergem, et ta ei olnud upsakas oma õnnestumiste tõttu ega meelitanud end sellega, et ta paljudest erineb, vaid tal oli kahju, et ta on täielikust allumisest nii kaugel. Sellepärast pidas ja nimetaski ta ennast kloostriülema ja õdede kõlbmatuks ümmardajaks ning tegi üksinda peaaegu kõiki töid. Ta jahvatas jahu, tegi oma kätega leiba, keetis süüa, millest tal varem ei olnud tulnud mõeldagi. Peale selle käis ta turul ja kaugel maal, et kaup odavamalt kätte saada, tassis õlgadel suurt puude kandamit või midagi muud. Mõnikord võttis ta õlgadelt rätiku ja kandis midagi selle sees. Ja kui keegi, kes teadis tema suursugust päritolu, küsis vastu tulles, miks ta oma õilsust alandab, siis ta ei hakanud kuulamagi. Teiste jaoks oli märkamatum see, et ta käis pidevalt jumalateenistusel, võttis igast asjast vastavalt vajadusele osa ning püüdis maailma kärast alati kaugele jääda. Nii ta põlgas maailma austust ning suretas oma lihalikku loomust koos kirgede ja himudega.
Theodora hakkas kloostriülema käsul meeleldi täitma ülesandeid kirikus. Ta kandis pidevalt mõttes või kuulas Jumala-sõna ning püüdis täita kõiki Issanda käske.
Kurat otsis võimalust teda lõksu püüda. Teades, et Theodora pidas eriti kinni kahest käsust, milles on koos kogu Seadus ja Prohvetid (Mt 22:40), ning teades, et ka looduse seadused panevad vanemaid lapsi armastama, lahutades teise käsu esimesest, sisendas kurat oma tavalist võitlusviisi kasutades Theodorale mõtte suhtuda oma lapsesse erilise hoolitsusega. Tema laps oli üle toodud samasse kloostrisse, sest Katariina oli surnud. Theodora hakkas kloostriülemale peale käima, et laps viidaks mujale, sest tal on hale vaadata, kuidas ta käib räbalates ega saa suurt midagi süüa.
Anna nägi läbi kuradi riuka ning tuletas Theodorale meelde, et Pühakirja järgi tuleb hoolitseda ainult hinge eest. Kui Theodora oleks tahtnud teha tütart kõhuorjaks ja riietada teda pehmetesse riietesse, oleks ta pidanud tütre panema ilmalikku elupaika, mitte Kristusele pühendama. Kas Theodora mitte ei tõotanud maailmast lahti öelda ning lahti öelda mitte ainult oma lihastest sugulastest, vaid ka oma elust? Mida tütrel tarvis on? Kas ta ei veeda aega pühakirja uurides, kas ta pole ehitud kõigi nunnavoorustega, kas ta ei sära nagu lamp nunnade seas? Või tahab Theodora tema hea tahte läbi lõigata? Kuidas ta saab üldse öelda, et tal on tütar kloostris? Mingu ta ja rahunegu. Kloostriülem lubas Theodorat karmilt karistada.
Kui kloostriülem märkas, et Theodora teda kurvastusega kuulab, laskis ta Theodoral minna. Mõne aja pärast märgati jälle, et Theodora lohutab tütart ema kombel. Oli pühapäev ning kõik õed olid pärastlõunal kogunenud ühte ruumi ja igaüks rääkis midagi hingele kasulikku. Kloostriülem oli eraldi palvetamas, nii et Theodora oli tema silma alt ära, ja ta pööras rohkem tähelepanu tütrele kui sellele, mida räägiti. Kloostriülem tuli tasakesi ja jälgis õdesid, nagu ta sageli tegi. Ta nägi, et Theodora tegeleb õdede keskel tütrega, ning kutsus Theodora koos tütrega välja ja küsis sõrmega Theopistile näidates: "Theodora, kes see sinu jaoks on?" Theodora vastas aupaklikult: "Tütar." Kloostriülem küsis samamoodi ka tütre käest, ja see nimetas Theodorat emaks. Kloostriülem ohkas südamepõhjast ja ütles: "Teil on õnnistus Isalt ja Pojalt ja Pühalt Vaimult ja kõikidelt pühadelt isadelt ja minult patuselt nüüdsest peale teineteisega mitte sõnagi rääkida."
Neid aga haaras seda rasket ja ootamatut keeldu kuuldes võitmatu hirm, nagu neid oleks kurdistanud jumalik hääl, ning nad läksid hirmuga oma kohale. Ning elades viisteist aastat ühes kongis, istudes ühe laua taga, tegeldes ühe tööga, sageli ka kasutades ühtesid kangastelgi, jahvatades ühel veskil, ja üldse veetes teineteisega vaba ja järelevalveta elu, täitsid nad seda käsku nii, et kui juhtus, et kloostriülem hüüdis Theodorat ja see kohe ei kuulnud, ei söandanud Theopisti talle kunagi öelda, isegi mitte emaks hüüdmata: "Theodora, kloostriülem hüüab sind." Ja seda ta tegi sageli, kuigi nad istusid koos ja tegelesid ühe tööga. Vaid ta ütles kellelegi: "Ütle emand Theodorale, et ülem kutsub teda." Sest nad ei rääkinud kunagi omavahel oma suuga. Samamoodi suhtus ka Theodora Theopistisse.
Nii nad elasid viisteist aastat omavahel rääkimata. Siis jäi Theodora haigeks ning kõik õed palusid, et neile antaks luba omavahel rääkida. Paljude õpetuste saatel vabastas kloostriülem nad epitüümiast. Nad hakkasid omavahel rääkima samamoodi nagu kõigi teiste õdedega.
Neil päevil oli nii karm talv, et vesi külmus ja muutus kivitaoliseks. Kloostriülem andis korralduse, et külma tõttu söödaks magamistoas. Ja juhtus, et kuuma vee katel pandi sellesse kohta, kus Theodora lõuendi peal magas. Tal ei olnud pehmete vaipadega aset ega lauda või midagi muud lõuendi all, mis külma läbi ei laseks, vaid ta magas niiske maa peal, lõuendi ja lambanaha peal. Ja katel ajas vett üle ning kogu see koht muutus niiskeks. Theodora võttis oma aseme ja laotas selle teise kohta, ütlemata kloostriülemale midagi. Kui kloostriülem nägi, et lõuend on teises kohas, ning sai teada, et see on Theodora oma, käskis ta Theodoral enda juurde tulla.
"Miks sa ilma minu teadmata aseme ümber tõstsid? Kas sa ei tea, et seda, mida tehakse ülema korralduse vastaselt, nimetatakse üleastumiseks ja enesearmastuseks?" – "Ma tegin seda sellepärast, et ase läks niiskeks." Kloostriülem käskis tal võtta oma lambanahk ja magada kloostri siseõuel, et saada võitu omavolist ja naasta kuulekusse.
Theodora läks talle määratud kohta, pööramata tähelepanu karmile ilmale, paduvihmale ja tugevale tuulele. Ta veetis kükitades öö lageda taeva all, sest vihmavee tõttu polnud võimalik istuda. Keskööks oli vihm lakanud ja sadanud palju lund ning vihmapiisad olid Theodora pead ja õlgu katval kaltsul jäätunud.
Öise psalmidelugemise ajal kiitis kloostriülem õdedele Theodora usuvägitegusid ning ütles: "Ma olen kindel, et Jumal arvab ta õigluse pärast neljakümne märtri hulka, kes vabatahtlikult kannatasid külma, ja annab neile ühesuguse autasu. Sest olles maailmas rikkalikult mugavusi nautinud ja kloostris vaeva talunud, ei ole ta kunagi raskustele tähelepanu pööranud, vaid nüüdki kannatab külma käes Jumala-armastuse tõttu." Kui ta veel rääkis, siis üks nunn, kes oli kloostriülema lihane õde, ütles talle vaikselt: "Emand, sel ööl ma nägin taevast alla tulemas hiilgavat valguskrooni, mille ilu ja sära ma ei suuda väljendada. Ja kui ma imestasin, kelle kroon see võib olla, siis ma kuulsin häält, mis ütles: see on Theodora kroon." Kloostriülem kartis, et Theodora võib seda kuuldes uhkeks minna, tänas Jumalat ja keelas sellest nägemusest kellelegi rääkida.
Ta käskis Theodoral kohe kirikusse tulla. Theodora tuli täiesti valgena, väljastpoolt lume tõttu ja hinge poolest taevasest valgusest kirgastatuna. Ta tegi oma tavalise kummarduse ja palus andestust, tõusmata enne, kui oli andestuse saanud. Kui õed küsisid, kuidas ta öö veetis, ütles ta: "Uskuge mind, õed! Võtnud kõigutamatu usuga vastu kloostriülema keelu, ei tundnud ma sel ööl ei vihma ega midagi muud kurba, vaid mul oli rõõmus ja lõbus, ja ma oleksin nagu saunas istunud."
Sellepärast tahtis tolleaegne arhimandriit Johannes teha ta ühe teise kloostri iguumenjaks. Kui Theodora sellest kuulis, hakkas ta valju häälega nutma ja kloostriülema peale kaebama, arvates, et too on sellega nõus. Aga niipea kui ta nägi, et ka kloostriülem on sellepärast kurb, ütles ta: "Ärgu tehku keegi mulle vaeva (Gl 6:17)! Võimatu on minul patusel saada üleastujaks oma tõotustest Jumalale ning jätta maha see klooster, kus ma laususin oma tõotused. Ja hingede juhatamisest pole mõtet rääkidagi minul, kes ma veel lehkan maailma soo järele ega suuda hoida omaendagi hinge. Minge ja öelge arhimandriidile: pangu ta mind kas või kirikuvande alla, toogu mulle mis tahes kurvastus, minu otsust ei saa iialgi muuta. Kuulan Issandat, kes ütleb: "Kui keegi tahab olla esimene, siis ta olgu viimane ja kõikide teenija" (Mk 9:35). Ja: "nii nagu Inimese poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida" (Mt 20:28). Ja kui Issand niiviisi käsib, ja mina olen Tema ees tõotanud vanaduseni ja raugaeani olla kloostris ning oma nõtrust mööda teenida nii Teda kui ka õdesid, siis kes saab mind, kellel Jumal on abimeheks, siit eemale kiskuda?" Kui arhimandriit sellest teada sai ülistas ta Jumalat, kes oli andnud Theodorale niisuguse alandlikkuse, ning soovis palves, et Theodora meel jääks viimse tunni ja hingetõmbeni selles kavatsuses püsivaks ja muutumatuks.
Kui Theodora oli 55-aastane, siis peapiiskop Theodor tegi arhimandriitide Ilarioni ja Dorotheose, kloostriülema ja kõikide õdede valikul iguumenjaks Theodora tütre Theopisti, sest kloostriülem oli jõudnud väga kõrgesse ikka ega saanud nägemise nõrgenemise ja kuulmise nüristumise tõttu enam õdesid juhatada. Ja lihane tütar sai Theodora vaimulikuks emaks ning au vältiv ja jumalakartlik Theodora oli veel kuulekam. Ja ühel päeval, kui ta kiirustas täitma mingit ülesannet, kukkus ta komistades maha ja põdes kaua. Juhtus aga, et endine kloostriülem kellegi poolt toetamata õue peal käies libises ja kukkus, ja sellest ajast peale ei saanud ta käia, vaid lamas asemel. Neljandal aastal hämardus ka tema mõistus, ja ta elas veel kolm aastat. Theodora teenis teda peaaegu üksinda, kandis ja pööras sageli külge, andis oma käega süüa ja vannitas, ja üldse hoolitses tema eest igati. Sealjuures said talle osaks solvangud ja peks.
Kui Theodora oli 67-aastane, siis Anna suri. Räägitakse, et ta oli 120-aastane. Pärast kolmeaastast meeltesegadust tuli Anna jälle mõistusele.
Theodora sai oma kuulekuses veel rohkem kinnitust ning leidis, et ta on kuulekusega alles alustanud, öeldes, et seni oli ta kuulekas kloostriülemale, mitte vabale tahtele. Ta talus vapralt kõiki ebameeldivusi, vältides igasugust nurinat ning ergutas ka teisi seda tegema. Paljud nunnad olid juba surnud, ja polnud kedagi, kes oleks näidanud kuulekuse eeskuju. Ta osales koos õdedega kõikides määratud töödes, kergendades omal valikul paljude teiste tööd, kuigi see oli kõrvaltegevus pühakirja lugemise ja palvetamise kõrval.
Ta hoidis ka oma silmi, et nende kaudu ei siseneks hinge tabavad nooled. Kui keegi, keda ta lähedalt ei tundnud, tuli palvetamise pärast tema juurde, siis ta vastas, silmad maas, vaatamata teisele näkku, ning kui teine oli ära läinud, siis küsis, kes see oli ja kuidas ta välja nägi. Ta hoidis ka keelt sobimatu jutu eest. Ta hoidus vandetõotusest, laitusest ja hukkamõistmisest. Ta omandas kõik voorused ja ingelliku elu. Ta kuulis sageli ka inglite häält. Kui kõik õed magasid, äratas ta sageli tasakesi Theopisti üles ja ütles: kas kuuled inglite laulu pühakojas? Siin ei olnud tegemist meelepettega ega oma anniga kiitlemisega, vaid arvatavasti ta valmistas oma tütart ette jumalike andide vastuvõtmiseks. Ta ütles sageli neile, kes olid talle Jumalas lähedased: tean, et Issand ei põlga ära minu aastatepikkust kuuletumist, vaid hoolitseb minu eest oma halastuses. Ja tütrele ütles ta, et tema keha maetaks teistest eraldi, nähes ette Jumala imetegusid.
Kui Theodora hakkas lähenema 74. eluaastale, oli tema keha nii nõrgaks jäänud, et ta ei suutnud enam koos õdedega töötada ega isegi kaevust vett võtta. Niikaua kui ta suutis seda teha, võttis ta rätiku alla väikese kruusi ja tõi sellega märkamatult küllaldase koguse vett. Kui ta ka seda ei suutnud enam teha, siis ta tegi villajäätmetest kotte, öeldes, et apostel soovitas sellel, kes ei tööta, ka mitte süüa. Samuti teenis ta teisi.
Kaheksakümnendal eluaastal põdes ta augustikuus umbes viis päeva ja tundis ette, et järgmine päev on tema ihuliku elu viimane päev. Ta ilmutas soovi jõuda kiiremini Kristuse juurde, vabanedes ihu köidikutest. Koidu ajal võttis ta armulauda, pani käed rinnale ning sulges suu ja silmad nagu magaja, minnes üle igavesse ellu.
Kui tema surm sai teatavaks, tuli naaberkloostritest vähesel arvul nunni. Theodora lebas vanadusest kortsulise näoga, kuid järsku muutus tema nägu kirkaks, nii et tähelepanelikult vaadanutele näis, nagu tema ilust oleksid väljunud mingid kiired. Silmade juurde ilmus higi, millel oli jumalik aroom, ning tema auline ja inglisarnane nägu näis naeratavat. Seejärel leidis aset neitsite laulmine, mis oli segatud nutuga, ja arutelu, kuhu Theodora matta. Theopisti tahtis täita ema testamenti ning muretses talle eraldi uue haua. Ent kohal viibinud preestrid ja mungad ütlesid, et ka pärast surma pole teda vaja kaasnunnadest lahutada. Enamuse hääl jäi lõpuks peale.
Kui kõik psalmide laulmise saatel austusega Theodora keha viimset korda suudlesid, siis keegi Demetrios, kes oli diakon ja suurmärter Demetriose kiriku vaimulik ning oli olnud Theodorale ammu tuttav ning tema vastu poolehoidu tundnud ja parajasti üheksa kuud raske haiguse käes kannatanud, nii et tema keha tõve tõttu oli ka magu nõrgaks jäänud, ei kartnud tulla Theodora matustele. Teel peatus ta kolm korda terava ja kuiva hingelduse tõttu, ning ta jõudis vaevu psalmide lugemise lõpuks kohale. Ent niipea kui ta langes Theodora keha ette maha, sai ta kohe terveks, nii et ta samal päeval isukalt sõi ja magas rahulikult ning käis hästi omil jalul, mida ta kaua polnud saanud teha. Ja ka üks ümbruskonna nooruk nimega Johannes, keda kaks aastat oli vaevanud palavik, mis kordus igal neljandal päeval, nii et ta keha oli kurnatud, suudles Theodora säilmeid ning sai kohe terveks. Ja ka üks teine nooruk, kes oli samuti haige, suudles väga tugevatoimelise arstimi asemel Theodora säilmeid ning sai täiesti terveks.
Sama päeva kuuenda tunni paiku pandi Theodora preestrite ja munkade kätega auga oma kaasnunnade hauda. See päev oli augustikuu kahekümne üheksas päev kuue tuhande neljasajandal aastal maailma loomisest ja aegade algusest, keisrite Leo ja Aleksandri valitsemise ajal, mil Thessaloniki peapiiskop oli Johannes.
Ja iguumenja Theopisti, kes oli nii loomuselt kui ka iseloomult Theodora lihane tütar, kutsus jumalikust armastusest tema vastu seitse väga harrast preestrit püha Kiriku pärimuse kohaselt pidama 40-päevaseid peiesid, leppides kokku, et iga päev teenib üks nendest seal jumaliku liturgia.
Üheksandal päeval pärast Theodora jõudmist Jumala juurde hakkas tema haua kohale riputatud lamp, milles oli üsna vähe õli, nii eredalt põlema, et pealtnägijad olid hämmeldunud ning küsisid endalt, mida see ebaharilik nägemus tähendab. Sealjuures lamp mitte ainult et ei kustunud, vaid ei andnud mingit märki õli otsalõppemisest ning põles tugevalt ühest õhtust teiseni. Ja üheteistkümnendal päeval pärast Theodora surma, septembrikuu üheksandal päeval, kui preester oli toonud Jumalale veretu ohvri ning koju läinud, nägi kloostriülem, et lambis on õli otsa lõppemas, ning käskis õli juurde panna, sest ta tahtis, et lamp põleks päev läbi. Ent nunn ütles, et parem on lasta lambil lõpuni põleda ning enne uut täitmist järgmiseks päevaks, mis oli püha, puhastada, siis kloostriülem kiitis selle mõtte heaks. Mõne aja pärast oli selsamal õel tarvis kirikusse minna. Niipea kui ta oli ustest mööda saanud, nägi ta, et sellest lambist voolab õli välja põrandale. Tal tuli hirm peale ning ta läks kloostriülema juurde ja teatas sellest. Ent kloostriülem, kellele tuli kohe meelde ema ennustus, läks värina ja rõõmuga kirikusse, tänades valjuhäälselt Jumalat niisuguse erakordse külaskäigu eest, mille ta tegi oma ümmardaja Theodora läbi. Kohe levis kogu linnas nagu heeroldi suu läbi kuuldus ning kirikusse tuli nii palju inimesi, et nad ei mahtunud ära. Ja kõik, kes nägid seda ootamatut suurt imet, kuidas lambist voolas põrandale healõhnalist õli, võidsid end usuga ja läksid tagasi Jumalat kiites. Ja lambi alla tuli panna anum voolava õli vastuvõtmiseks.
Sellest ajast peale kuni tänini [eluloo kirjutamiseni] põleb see lamp täiesti piisavalt ega kustu kunagi. Ja juhtub, et mõnikord voolab õli ojana põrandale, lähtudes teadmata soonest, ja muidugi ei saa ta kunagi otsa.
Hagiograafia muuda
Aastatel 893–904 kirjutas kleerik Gregorios algul aruande vaga Theodora säilmete ümbermatmisest ning seejärel ka pühaku eluloo, mille 1899. aastal Tartus avaldas trükis koos venekeelse tõlkega arhimandriit Arseni. Thessalonikis ilmus 1991. aastal pühaku eluloo täpsustatud väljaanne, mille toimetas Symeon A. Paschalides.
Eduard Kurtz avaldas 1902. aastal Peterburis pühaku eluloo parafraasi, säilmete ümbermatmise aruande ning enkoomioni Johannes Staurakioselt, kes oli 1280. aastatel Thessaloniki metropoolia chartophylax (arhivaar).
Ka tuntud müstik Thessalonikist, Nikolaos Kabasilas (umbes 1350), on kirjutanud vaga Theodora auks enkoomioni.