Termotuumarelv
Termotuumarelv, tuntud ka kui vesinikupomm ja termotuumapomm, on massihävitusrelv, milles kasutatakse relva hävitava jõu saavutamiseks termotuumareaktsiooni ehk tuumasünteesireaktsiooni, kus kergete aatomituumade ühinemisel (tuumasüntees) vabaneb plahvatuslikult väga suur kogus energiat.
Termotuumalaenguna kasutatakse vesiniku isotoope deuteeriumi (²H) ja triitiumi (³H). Vesinikupomm on tavaliselt koostatud kahejärgulisena: termotuumareaktsiooni esilekutsumiseks kasutatakse uraan-235 lõhustamise või plutooniumi ahelreaktsiooni tulemusena vabanenud energiat. Raskete aatomituumade (uraan-235) või plutooniumi lagunemine (tuumalõhustumine) on seega aatomidetonaatoriks, millest saadud energia arvel saavutatakse termotuumareaktsiooniks (²H + ³H → 4He + n) vajalik ülikõrge temperatuur (umbes 10 MK) ja rõhk.[1]
Termotuumarelva katsetusi on teinud kuus riiki: USA, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina ja India. Inimkonna esimese termotuumalaengu plahvatuse korraldas USA 1952. aastal.
Tsaarpomm muuda
30. oktoobril 1961 lõhkas Nõukogude Liit Novaja Zemlja polügoonil 50-megatonnise termotuumapommi RDS-220. See on suurim tehislik plahvatus. Pomm kaalus 27 tonni. Selle transpordiks kohandati pommituslennuk Tu-95. Pomm ei mahtunud tervenisti lennuki pommišahti, see jäi lennuki kere all osaliselt väljaulatuvaks. Pomm heideti lennukilt Tu-95 10,5 km kõrguselt langevarjuga alla, mis lõhkes, nagu plaanitud, 4 km kõrgusel. Nii jäi pommi kandval lennukil aega eemalduda 39 km kaugusele. Pommituslennukit saatev vaatluslennuk Tu-16 oli plahvatuse hetkeks jõudnud 53,5 km kaugusele plahvatuse epitsentrist. Plahvatuse lööklaine tabas Tu-95 115 km kaugusel. Kontroll lennuki üle säilis ning see jõudis tagasi Koola poolsaarele, kust see pommiga startis. Plahvatuse tuumaseen ulatus 67 km kõrgusele ja kasvas 95 km läbimõõduni. Saja kilomeetri raadiuses purunesid puumajad, kivimajad kaotasid katused. Plahvatuse lööklaine põhjustas aknaklaaside purunemise kuni 900 km raadiuses, aknaklaase purunes ka Soomes ja Norras. Plahvatuse jõud oli võrreldav umbes viiepallise maavärinaga.[2] 2020. aasta augustis postitati YouTube'i dokumentaalfilm RDS-220 lõhkamisest.[3]
6. jaanuaril 2016 teatas Põhja-Korea vesinikupommi katsetusest, kuid seda pole sõltumatud allikad kinnitanud.
Vaata ka muuda
- W87, USA termotuumalõhkepea
Viited muuda
- ↑ Tehnikaleksikon. Valgus. Tallinn 1981. Lk 513, 543.
- ↑ Big Ivan, The Tsar Bomba.
- ↑ RDS-220 lõhkamine YouTube'is.