Telelavastus
Telelavastus on filmi- ja teatrikunsti vahenditega televisioonis loodud lavastus. Telelavastuste eelkäijateks on peetud teatrilavastuste teleülekandeid 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides, Jaapanis jm.
Spetsiaalselt televisioonile kirjutatud näitekirjanduse (telelavastuse aluseks olevate stsenaariumide/näidendite) kui omaette žanri sünni põhjustas televisiooni spetsiifikaga tööpraktika (filmikunstis kasutatava stsenaariumiga lähedane stsenaarium ja sarnased kujundisüsteemi loomise vahendid, mõlemas kasutatav videotehnika jm). Telelavastuste (mis põhinevad televisioonile kirjutatud stsenaariumil või kohandatud üksiknäidendil) eeskujul on hakatud looma ka kas algupäraseid või kirjanduslikel allikatel põhinevaid telesarju. Stuudiot või televisiooni allüksust, kus toodetakse telelavastusi, võidakse nimetada teleteatriks.
Telelavastused ja telelavastuste sarjad Eestis
muudaEsimene eesti teleteatri etendus oli stsenaristi ja lavastaja Leo Martini "Nimekiri" Eduard Vilde samanimelise jutustuse järgi Eesti Televisioonis 1956. aastal. Aastatel 1956–1958 anti eetrisse ligi 20 omalavastust.[1] Esimese algupärase telelavastuse "12 päeva puhkust" (1958, lavastaja Grigori Kromanov) stsenaariumi autor oli näitleja Jüri Järvet.
Esimene eesti lavastatud telesari on Cyril Northcote Parkinsoni "Parkinsoni seadus" I–VIII (1966, lavastaja Virve Aruoja).
Hillar-Vahur Peebu sõnul moodustas lavastuslik tegevus eraldi peatüki televisiooni neis toimetustes, kus see ei olnud põhitööks. Saadetes levisid sellised vormid nagu instseneeritud fakt ja instseneeritud kroonika, illustratsiooniks lavastatud situatsioonid pereelu- ja õigussaadetes või koguni katkendid näidenditest.[1]
Eesti Televisiooni Teleteatri lavastajaid
muudaVaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Hillar-Vahur Peep. "Telelavastus." – Eesti Televisioon 1955–1990. [1]
Kirjandus
muuda- Hillar-Vahur Peep. "Teatrietendus televisioonistuudiost." – "Teatri aeg 1956–1958." ."[1]