Tekiila-agaav

Tekiila-agaav (Agave tequilana) on taimeliik agaaviliste (Agavaceae) alamsugukonnas. Tekiila-agaave kutsutakse veel sinisteks agaavideks või Weberi sinisteks agaavideks. See liik on Mehhikos oluline tänu oma rollile populaarse destilleeritud alkohoolse joogi tekiila põhikomponendina.

Tekiila-agaav

Nime tekiila-agaav andis sellele taimele Strasbourgis sündinud botaanik Frédéric Albert Constantin Weber, kes klassifitseeris Mehhiko taimestikku 1890. aastate lõpus ning avaldas tekiila-agaavi klassifikatsiooni 1902. aastal Prantsuse väljaandes “Bulletin du Muséum d'histoire naturelle” (8:220, Paris, 1902).

Levila ja kasvukoht

Tekiila-agaavid on pärit Mehhikost, täpsemalt Jalisco osariigist Santiago de Tequila vallast ja linnast. Nad kasvavad 1500 meetri kõrgusel merepinnast. Eelistavad viljakat ja liivast pinnast piirkondades, kus temperatuur ei lange alla −4 °C või ei ületa 36 °C. Eelistab päikesepaistelisi kasvukohti. Tekiila-agaav on aretatud taimeliik, looduslikku populatsiooni ei esine. Taimed võivad kasvada põuases ja mereäärses piirkonnas ning kannatavad ka soolast vett. Taim vajab aasta läbi väga palju valgust.

Kirjeldus

Tekiila-agaav ehk sinine agaav on keskmise suurusega liik, mis moodustab suhteliselt õhukese, jäikade, sinakas-roheliste lehtedega sukulendi roseti, mille läbimõõt võib olla 2–4 meetrit.

Tekiila-agaavi leht ja okkad

Vars on lühike ja paks, 30–60 cm pikk. Rosett on läbimõõduga 2–4 meetrit.

Lehed on noolekujulised, kitsad ja altpoolt paksenevad, kinnitudes lühikesele varrele ja jättes sageli mulje, et lehed kasvavad välja otse maa seest. Umbes 90–120 cm pikad ja 8–12 cm laiad. Lihakad ja kiulised lehed on suure veevaruga. Värvuselt sinakas-rohelised või sinakas-hallid. Kahjustuse korral muutub viga saanud koht punakaks. Leheäär on lainjas, mille tipus on oga. Okkad on ühtlaselt paiknevad, pruunid, 3–6 mm pikad ja paiknevad teineteisest 1–2 cm kaugusel.

5–6 meetri kõrgune õisikuvars õisikuga

Lehekodarikust kasvab välja 5–6 (10) meetri kõrgune ja 30 cm jämedune õisikuvars, millel võib avaneda suur hulk õisi. Kasvab väga kiiresti, kuni 5 cm päevas. Agaavi õitsemist peab looduses aastate vältel ootama ja kasvandustes ei lastagi neil õisikuvarre moodustumiseni areneda. Õitsemiseks valmistumine kulutab ohtralt varusüsivesikuid ja käärimiseks vajalikke suhkruid jääb väheseks.

Õied on 65–75 mm pikad, milles on kuus tolmukat. Emakas on 28–32 mm pikk. Õite lõhn on tugev ja vänge, neid tolmeldavad teatud liiki nahkhiired. Seemned levivad tuulega. Sinine agaav on suuteline paljunema ka vegetatiivselt sigisibulate abil. Õitseb suvel. Õitsema hakkab 5–8 aastaselt, kasvandustes sageli alles 10–25 või isegi 50 aasta vanuselt.

Eluiga

Tekiila-agaavi eluiga looduses on 10–15 aastat kuni õitsemiseni, peale õitsemist taim sureb. Mida soojem kliima, seda kiiremini saavutab taim oma küpsuse. Istandustes on eluiga kuni 50 aastat, sest õisikuvars lõigatakse enne õitsemist ära.

Kasutus

Mehhikos kasvatatakse tekiila-agaavi juba enam kui 200 aastat ja seda kasutatakse destilleeritud alkohoolse joogi tekiila tootmiseks. Idee valmistada agaavist alkohoolset jooki avastasid indiaanlased. Tekiilat toodetakse sinise agaavi südamikust, mida korjatakse tavaliselt 8.–12. aastal. Südamik kaalub keskmiselt 30–45 kg (kuni 90 kg) ja sisaldab piisavalt süsivesikuid viie liitri tekiila tootmiseks. Küpsed agaavid sobivad ka toiduks, neid röstitakse ja süüakse pidustuste ajal. Lehe kiududest saab valmistada ka nööri, kuid see ei ole väga tugev. Agaavi kasutatakse ka haljastuses, eriti kiviktaimlates. Kiududest ja viljalihast valmistatakse seepi.

Tekiila tootmine José Cuervo tehases

Tekiila tootmine

Tekiila on sama rangelt kaitstud kui prantslaste konjak. Seda, kas kõik vastab reeglitele näitab pudeli sildil olev kombinatsioon NOM (Norma Oficial Mexicana). Tekiilaseaduse esimene redaktsioon võeti vastu juba 1949. aastal. Mehhiko valitsus peab tekiilatööstust nii oluliseks, et on suutnud suruda Tekiila linna ümbritsevad agaaviistandikud UNESCO kaitsealuste objektide nimekirja. Selleks et üht jooki võiks nimetada tekiilaks, peab selle tooraine olema vähemalt 51% ulatuses tekiila-agaav, mis on kasvatatud Mehhikos Jalisco osariigis või sellega piirnevates Guanajuatos, Tamaulipases, Michoacanis või Nayaritis. Samuti peab jook olema pruulitud ja pudeldatud samas piirkonnas. Tekiila on agaavimahlast kääritatud jook, mida on pärast käärimise lõppemist alkoholisisalduse tõstmiseks destilleeritud.

Hiigaslikud agaavipead, mis meenutavad käbisid või ananassi

Valmistamine

Ühe pudeli tekiila saamine eeldab käsitööd. Esmalt kasvatatakse agaavitaimi põllul 8–10 aastat. Selle ajaga jõuavad õitsemiseks valmistuvad taimed rohkelt varuaineid koguda. Koristusküpsel agaavipõllul raiutakse taimedelt lehed. Alles jäävad hiiglaslikke käbisid meenutavad varred, mida nimetatakse cabecas (pead) või pinas (käbid). Kuni 90 kg kaaluvad agaavipead veetakse pruulikotta ning neid küpsetatakse ahjus 24 tundi. Küpsetamine toimub veeauru rõhu abil, kas traditsioonilistes müüritise ahjudes või autoklaavides. Küpsetades laguneb tärklis ning tekivad kääritamiseks vajalikud lihtsuhkrud. Siis jahutatakse agaavipäid 24 tundi, seejärel purustatakse. Purustatud massi töödeldakse veesurvega ning pressitakse välja mesiaine. Ülejäänud tahke mass visatakse minema. Küpsetatud agaavipeadest eraldatud mesiaine pannakse suurtesse roostevabast terasest anumatesse käärima. Käärimisprotsess kestab 72–150 tundi. Käärimisprotsessi ajal lisatakse mett, pärmi, vett ja muid kääritamiseks vajalikke aineid. Valmis käärinud meski kallatakse ümber ning destilleeritakse. Juua võib tekiilat pärast teistkordset destilleerimist.