Teekattemärgistus

Teekattemärgistus on mistahes seade või materjal, mida kasutatakse teekattel ametliku teabe edastamiseks; teekattemärgistus on tavaliselt paigutatud teekatte märgistamise masinatega (või teekattemärgistuse seadmetega, kõnniteede märgistamise seadmetega). Neid võib kasutada ka muude rajatiste juures, mida sõidukid kasutavad. Näiteks parkimiskohtade markeerimiseks või muude alade markeerimiseks erinevatel otstarvetel. Teekatte markeeringuid kasutatakse sillutatud teedel, et anda juhtidele ja jalakäijatele juhiseid ja teavet. Märgistuste ühetaolisus on oluline tegur, et vähendada segadust ja ebakindlust nende tähenduse osas, ning pingutatakse selle nimel, et markeeringud ühtsustuksid ülemaailmselt. Kuigi riigid ja piirkonnad liigitavad ja määravad teekatte märgistusi erineval moel – valgeid jooni nimetatakse mehaanilisteks valgeteks joonteks, mittemehaanilisteks või ajutisteks. Neid saab kasutada liiklusradade tähistamiseks, teavitamaks mootorsõidukijuhte ja jalakäijaid või tekitada müra, kui need on paigutatud risti sõiduteega või üles äratada väsimustunnustega juht, kui need on paigaldatud teepeenrale. Teekattemärgistus võib samuti reguleerida parkimise ja peatumise korda.

Täristite kasutamine sõidutee keskel

Teekattemärgistussüsteemi parandamiseks tehakse pidevalt jõupingutusi ning tehnoloogilisi läbimurdeid, mis hõlmavad valguspeegelduvuse lisamist, kestvuse suurendamist ja paigaldamiskulude alandamist.

Tänapäeval kasutatakse teekattemärgistusi, mis annavad juhile teavet näiteks navigeerimise ja ohutuse kohta ning mida tulevikus saaks kasutada isejuhtivates mootorsõidukites, millel on täiustatud juhtimisabisüsteemid. 

Mehaanilised märgised

Fail:Road-Marking-Machines.jpg

Katendimärgistusseade

Mehaanilisi märgiseid on võimalik tee pinnast kõrgemale tõsta või teepinda uputada, need võivad olla ka valgustpeegeldavad. Enamik neist märgistest on kohakindlad, kuid on ka ümberpaigutatavaid.

• Helkuritega, mille leiutas 1930. aastal Percy Shaw, on varustatud mitmed suuremad liiklusmarsruudid Suurbritannias. Need koosnevad neljast helkivast läätsest, mis on paigaldatud vastupidavasse valgest kummist korpusse, millest kaks on suunatud ettepoole ja kaks tahapoole. Korpus on paigaldatud malmist ääristatud valuvormi, mille sisse kummist korpus ülesõitmisel vajub. See tagab kaitse lumesahkamise eest ja võimaldab läätsedel ise puhastuda.Läätsesid on saadaval erinevates värvides, peamiselt valge, kollane/oranž, roheline, punane ja sinine.

• Samasuguseks eesmärgiks kasutatakse täristeid. Täristi riba on tavaliselt 1 cm sügav ja 10 cm lai, mis on asfaldisse freesitud. Sarnaste alternatiividena võib kasutada teekattest kõrgemale paigutatud riba, pinnale värvitud või liimitud ribasid. Termoplasti kasutatakse spetsiaalsete tõstetud ribade puhul. Märgistuse tegemisel termoplast sulatatakse teepinnale ning moodustavad vahelduva kõrgenduste ja süvendite mustri. Kõrgendatud profiiliga märgistuse saab lainema panna seni kuni termoplast on veel märg.Tõstetud profiilmärgised asetatakse teepinnale kindla intervalli järel, et tekitada auto rataste ja ribade vahel põrkumine.Tõstetud profiilmärgistused on mõnikord tuntud kui ka kumerate liiklusjoontena. Täristeid võib kasutada kogu sõidusuuna jooksul, et hoiatada ohtude eest või piki sõidusuunda, et juht püsiks omal sõidurajal. Täristi põhiline tööviis on tekitada tugevat vibratsiooni, kui sellest üle sõidetakse, mis hoiatab juhti mitmesuguste eespool olevate ohtude eest, seda tänu tekitatud sõiduki heli kui ka füüsilise vibratsiooni tõttu.

• Helkivat märgistust kasutatakse sõidurajaeraldajana, et tähistada sõidutee keskmist osa (mediaan) või aeglustusradu. Lisades pinnast kõrgema valgustpeegeldava elemendi on tavalisest märgistusjoonest paremini näha nii öösel kui ka halva ilma korral. Markeeringute värv varieerub sõltuvalt riigist; Ameerika Ühendriikide kiirteedel kasutatakse sageli helkureid, mis on valmistatud nii, et sõidukijuhid näevad valgeid õiges sõidusuunas sõites ning punased vastassuunas, et hoiatada autojuhte, kui nad liiguvad vastassuunas ning võivad seeläbi tekitada liiklusohtliku olukorra.

• Põristi

Mittemehaanilised märgised

• Värv

Värvi, mõnikord selliste lisaainetega nagu valgustpeegeldavad klaashelmed, kasutatakse tavaliselt sõiduradade märkimiseks. Seda kasutatakse ka parkimiskohtade või puuetega isikute parkimiskohtade, laadimispiirkondade või ajapiirangutega parkimisalade tähistamiseks. Nende rakenduste värvid on piirkonniti erinevad. Värv on madala hinnaga märgistus ja see on laialt levinud juba 1950. aastate algusest.

Värvi kasutamine sõiduteel

Värv koosneb kolmest põhikomponendist: pigmendid, vaigud või sideained ning vesi või lahustid. Pigmendid on peeneks jahvatatud materjalid, mis annavad värvi või blokeerivad pinna selle all. Need võivad sisaldada teisi materjale nagu UV-stabilisaator ja täiteained, mis toovad värvipigmendid välja soovitud tasemele. Vaigud või sideained on värvi liim, mis seob pigmenti ja klaashelmeid koos teepinnaga. Vee baasil kasutatavate värvide vaigud on polüvinüülatsetaatlateks, metüülmetakrülaadid või akrüülvaigud. Lahustipõhiste värvide vaigud on linaseemned, sojaõlid ja alküüdvaigud. Pigmendid ja vaigud segatakse veega veepõhistele värvidele ja lahustid lahustipõhiste värvide jaoks, nii et neid saab kanda teepinnale. Kasutatavad lahustid võivad olla tööstusbensiin, tolueen, metanool, metüleenkloriid ja atsetoon. Keskkonnaküsimuste tõttu mõnel jurisdiktsioonil on mõni piirang lahustipõhistele värvidele.

Värvi kasutatakse tavaliselt pärast tee sillutamist. Tee on tavaliselt tähistatud veokiga, mida nimetatakse "Striper". Need veokid sisaldavad sadu liitreid värve, mida hoitakse suurtes trumlites, mis asuvad sängis. Märgistust kontrollib käsitsi või automaatselt sängis olev kontroller. Värv läbib õhurõhu all olevaid voolikuid ja rakendatakse sõidutee pinnale koos klaashelmestega valguspeegelduvuse jaoks. Pärast rakendamist värv kuivab üsna kiiresti. Mõnikord klaashelmed segatakse värviga ja rakendatakse koos, mis pole soovitatav meetod. Tavaliseks meetodiks on kasutada eraldi püstolit, et pritsida klaashelmeid helendamise ajal niiskele värvile.

Värvitud sümboleid nagu näiteks sõidurežiimi nooled või kõrge hõivatusega sõiduraja märgis, kantakse käsitsi šabloonide abil. Värvitud märgistus kestab tavaliselt 9 kuni 36 kuud. On olemas mõned veepõhised värvid, mida saab kahekordistada tüüpiliste lateksvärvide paksuse tasemega. See meetod võib märgistuste eluiga pikeneda.

• Termoplastne

Üks kõige tavalisemaid teemärgistuse tüüpe, mis põhineb tasakaalu saavutamisel kulude ja tulemuslikkuse pikaealisuse vahel, on termoplastsete sideainete süsteemid tavaliselt seotud ühe kolme põhikemikaaliga: süsivesinikud, kampoli estrid või maleiinmodifitseeritud kampoli estrid. Termoplastsed katted on üldiselt homogeensed sideaine vaigud, plastifikaatorid, klaashelmed, pigmendid ja täiteained. Nende kasutamine on värvide osas suurenenud peamiselt tänu tulemuslikele eelistele, mis on seotud pikema vastupidavusega, valguspeegelduvusega ja lahustite puudumisega.

Termoplastseid märgiseid kasutatakse spetsiaalselt projekteeritud sõidukitega. Tavaliselt peaks termoplastne märgistusrežiim kehtima seadmetega, mida nimetatakse teede märgistamise masinaks, et katta liiklusjoont ja maantee värv vajab eelsoojendamist seadmega, mida tavaliselt nimetatakse eelsoojendajaks. Termoplastset segu kuumutatakse veoautodes temperatuurini umbes 200 °C (400 °F), enne kui see viiakse seadmesse. See on sageli tasanduskast või lindi püstol. Vahetult pärast termoplasti rakendamist paigaldatakse kuumale materjalile klaashelmed, nii et need kinnituvad enne plastiku kõvenemist. Need helmed tagavad esialgset valguspeegeldust. Kuna märgistus kulub kasutamise ajal ja esialgsed helmed kaovad, on sideainega segatud helmed katmata ja tagavad pikaajalise valguspeegelduvuse. Neid saab teha erakordselt paksuks, et tekitada müra riba efekti.