Tartu muinsuskaitsepäevad

Tartu muinsuskaitsepäevad olid 14.17. aprillini 1988 Tartus toimunud Eesti Muinsuskaitse Seltsi muinsuskaitseklubide V kokkutulek, millest kujunes esimene Eesti taasiseseisvumise suurüritus.

Taust ja tagamaadRedigeeri

Muinsuste, ajaloo- ja kultuurimälestuste kaitsmisele ja kodu-uurimisele pühendunud liikumised, seltsid ja klubid olid Eestis tegutsenud juba mõnda aega ja ühendanud paljusid rahvuslikult mõtlevaid inimesi. Uute võimaluste tekkides hakati omavahel tihedamalt suhtlema, kokkutulekuid korraldama ja muid ühiseid tegevusi arendama, mis lõpuks viis Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomiseni 12. detsembril 1987.

Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) oli esimene rahva enda algatatud legaalne organisatsioon okupeeritud Eestis, millest kujunes üks vastupanu avaldamise ja taasiseseisvumise avalikke ja tunnustatud eestvedajaid. Muinsuste kaitsmine omandas selles seltsis palju laiema tähenduse – meie ajalugu, kultuuri, rahvast ja riiki tunnetati muinsusväärtustena, mida tuleb kaitsta.

Tartus oli juba 1980. aastate algul tegutsenud ajaloohuviliste tudengite liikumine või organisatsioon "Noor-Tartu", mis korraldas põnevaid üritusi, diskussioone jpm. 1987. aasta kevadel korraldasid Tartu tudengid protestiaktsioone, kus kanti fosforiidikaevandamise vastaseid loosungeid ja särke kirjaga "Fosforiit? Tänan, ei.".

Tallinnas korraldas MRP-AEG 23. augustil 1987 Hirvepargis rahvakoosoleku, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist. 1.–2. aprillil 1988 toimus Tallinnas loomeliitude pleenum, kus nõuti poliitiliste õiguste laiendamist, kultuurilist ning majanduslikku iseseisvust.

Samal ajal olid võimud korduvalt näidanud oma vastuseisu igasuguste rahvuslike ilmingute ja poliitiliste aktiivsuste suhtes. Ajakirjanduses ilmusid halvustavad artiklid Lagle Pareki jt MRP-AEG eestvedajate kohta. 5. septembril 1987 keelati ära ja saadeti laiali IV muinsuskaitseklubide kokkutulek Tarvastus. 2. veebruaril 1988 takistati Tartus miilitsa-ahelike ja verekoertega rahva kogunemist Tartu rahu aastapäeval. Tartu linnavalitsus keelas ära "mitteolemasolevate riikide" lipud jne.

EttevalmistusedRedigeeri

Otsus korraldada Eesti muinsuskaitseklubide V kokkutulek Tartu muinsuskaitsepäevadena sündis EMS-i juhatuses 1988. aasta algul.

1987. aasta lõpul oli loodud Tartu Muinsuskaitse Ühendus (TMÜ), mis ühendas u 15 muinsuskaitseklubi Tartus ja selle ümbruses. Sellest kujunes üks suuremaid piirkondlikke ühendusi Eesti Muinsuskaitse Seltsis (EMS).

Korraldustoimkonna juhiks sai EMS-i juhatuse liige Tõnis Lukas, TMÜ esimees oli Tõnn Sarv, ajakirjandusega hoidis sidet Tiit Pruuli.

Korraldustoimkonna tegevus pälvis heasoovlikku suhtumist nii linnavõimude, ülikooli, Vanemuise teatri kui ka teiste asutuste poolt. Ruumide ja helitehnika rendi, trükiste, tänavate sulgemise jmt eest tasu ei küsitud või oli see sümboolne. Korraldustoimkond tegutses ilma palgaliste töötajateta. Puudusid varasemad kogemused, polnud mingit eelarvet, ka mitte oma ruume, transpordivahendeid ega isegi mitte telefone.[1]

KronoloogiaRedigeeri

Peamised sündmusedRedigeeri

Neljapäev, 14. aprillRedigeeri

Saabumine, registreerumine, majutus, piletite müük.

Küünalde süütamine kultuuri- ja rahvuslike tegelaste kalmudel (Fr. R. Faehlmann, Jakob Hurt, Villem Ernits jt).

Muinsuskaitsepäevade pidulik avamine Tartu Ülikooli aulas. Kõneles EMS-i esimees Trivimi Velliste, esinesid Tartu Akadeemiline Meeskoor ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor.

Reede, 15. aprillRedigeeri

Tänavatel ja platsidel esinesid tänavamuusikud (Jaak Johanson, Jaak Tuksam jpt). Ülikooli aula avatud akendel lauldi Kunileiu laulu Koidula sõnadele: "Mu Eestimaa, oh looda, küll ajad muutuvad! Meil tulevased tunnid veel toovad kinnitust..."

Ülikooli peahoone ees kõneles Trivimi Velliste. Süüdati tõrvikud ja mindi rongkäigus üle Toomemäe, mille sildadel mängisid puhkpilliorkestrid. Umbes 7000 inimest kogunes EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Siin-seal võis laste käes näha väikseid sinimustvalgeid lipukesi.

Kõnelesid Margus Kasterpalu, Tiit Pruuli, Ain Kaalep, Sulev Vahtre, Hans Trass, Jaan Unt, Henn Käämbre, Aivo Lõhmus ja Vello Salum.

Sajad inimesed kirjutasid avaldusi Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmeks astumiseks.

Vanemuises toimus EMS-i õhtu, lauldi "Eesti lipu" laulu.

Laupäev, 16. aprillRedigeeri

EPA aulas toimus kõnekoosolek Eesti Rahva Muuseumi tuleviku küsimustes. Probleemiks oli nõukogude sõjaväelennuväli, mis takistas muuseumi taastamist Raadi mõisas.

Pärast kõnekoosolekut siirduti improviseeritud rongkäigus Raadile. Rongkäigu ees kanti taas sinist, musta ja valget lippu; loosungitelt võis lugeda "Raadi vabaks!", "Lennuväli, lenda ära!" jmt.

Sõjaväelennuvälja piirava okastraataia äärde kogunes u 6000 inimest, peeti kõnesid ja lauldi rahvuslikke laule.

Pühapäev, 17. aprillRedigeeri

Muinsuskaitsepäevade pidulik lõpetamine ülikooli aulas. Kõneles Trivimi Velliste, esines Filharmoonia Kammerkoor.

Muud sündmused ja üritusedRedigeeri

Kõikidel päevadel näidati eelmise iseseisvuse aegseid filmikroonikaid, eksponeeriti tolleaegseid postkaarte ja fotosid, meenutati okupatsioonivõimude hävitatud mälestusmärke (Kalevipoeg, Villem Reiman, Gustav II Adolf), räägiti Tartu Jaani kiriku, Kivisilla jt väärtuslike ehitiste taastamise vajalikkusest, korraldati ekskursioone akadeemilistele organisatsioonidele kuulunud hoonete juurde, toimus veel mitmeid kontserte, etendusi ning palju muudki.

Müüdi kleebiseid hävitatud monumentide kujutistega. Spontaansetel korjandustel kogunes suuri summasid Eesti Rahva Muuseumi ja Jaani kiriku taastamise toetuseks.

TähendusRedigeeri

Tartu muinsuskaitsepäevade tähendus Eesti taasiseseisvumise ja rahvusliku ärkamise kontekstis oli märksa suurem kui üksnes muinsuskaitseline. Tartu muinsuskaitsepäevad olid esimesi üritusi, kus nõukogudeaegsest keelust hoolimata toodi taas avalikult välja Eesti rahvusvärvid – Eesti Vabariigi lipuvärvid sinine ja must ja valge.[2]

Eestis 1980. aastate teisel poolel rajatud muinsuskaitseorganisatsioonid olid näiliselt apoliitilised, kuid sisuliselt oli tegemist ühe Nõukogude okupatsioonile vastupanu avaldamise vormiga. Mitmed toonastest muinsuskaitseliikumise aktivistidest siirdusid hiljem poliitikasse (Mart Laar, Trivimi Velliste, Tõnis Lukas jpt).

Muinsuskaitseliikumisega käsikäes hakati taastama akadeemilisi üliõpilasorganisatsioone, paljud korporatsioonide ja seltside taasasutajad olid ühtlasi Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmed.[3]

Kohalikud muinsuskaitseklubid hakkasid taastama hävitatud Vabadussõja monumete.

"See oli omamoodi jääminek, sest rongkäiku ja koosolekutele kogunes kriitiline mass inimesi ja esmakordselt toodi hulganisti välja sinimustvalged lipud. See andis inimestele julgust ja lootust. Muinsuskaitseliikumine sillutas kindlalt teed suurtele poliitilistele muutustele Eestis ja lõppkokkuvõttes aitas vahetult kaasa Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele," on Tartu muinsuskaitsepäevade tähtsust hiljem iseloomustanud Trivimi Velliste.[4]

Tartu muinsuskaitsepäevi kajastas riiklik kinokroonika ringvaade "Nõukogude Eesti", mille hinnangul osales sündmustel 7000–8000 inimest.[5]

Järgnevad suursündmusedRedigeeri

14. mail 1988, Tartu X levimuusikapäevadel lehvisid sinimustvalged lipud ja kõlasid esimest korda Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu.

11. septembril 1988 kogunes Tallinna Lauluväljakule umbes 100 000 inimest üle kogu Eesti laulma ja kuulama isamaalisi laule ("Eestimaa Laul") ning esitama poliitilisi nõudmisi. Trivimi Velliste nõudis oma kõnes poliitvangi Enn Tarto vabastamist ja Eesti iseseisvuse taastamist.

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Vaino Väljase juhtimisel vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

  • 17. aprillil 2008 tähistati Tartus muinsuskaitsepäevade 20. aastapäeva.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri