Ava peamenüü
Tartu kesklinnas süttivad õhtused tuled

Tartu arhitektuur on Tartu linnas asuvate arhitektuuriliste rajatiste kogum, mis hõlmab nii hooneid ja muid ehitisi kui ka maastikuarhitektuuri.[viide?]

Nagu paljudes maailma linnades, on ka Tartu kesklinna planeering ja tänavavõrk kujunenud põhiliselt ise, kooskõlas maastikureljeefiga, mitte süsteemse planeeringu tulemusel. Järkjärguline kujunemine ja sõdade purustused kajastuvad ka Tartu arhitektuuris.[viide?]

Ajalooline ülevaadeRedigeeri

KeskaegRedigeeri

 
Tartu vaade 1553. aastal

Keskaja lõpul kattis Tartu linn koos Toomega 27,6-hektarise ala, all-linn hõlmas sellest 20,7 hektarit[1]. Linna ja Toomemäge ümbritses 2 kilomeetri pikkune ringmüür[1]. Keskaegsest hoonestusest on Tartus säilinud vähe, kuid tänaseni püsinud näited – Tartu toomkirik ja Jaani kirik – on kahtlemata silmapaistvad.[2]

 
Tartu toomkirik, vaade Vallikraavi tänavalt Kassitoome poolt, 2008

Tartu toomkirik on stiililt eklektiline tellisgootika. Seda hakati ehitama juba 13. sajandil[viide?], kuid ehitus kestis 16. sajandini[2]. Paksud müürid annavad tunnistust, et ehitis täitis piiskopikiriku kõrval ka kaitseotstarvet, mida soosis asend Tartu Toomemäel[viide?]. Baltimaade tänini suurim kultushoone sai kannatada Liivi sõjas ning jäi pärast 1624. aasta tulekahju laokile. See ehitati osaliselt taas üles alles 1804–1807 Tartu Ülikooli raamatukoguna, siis juba algsest märkimisväärselt erineval kujul ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti põhjal. Hoonet asuti uuesti renoveerima 1985. aastal.[2]

Teise tellisgootika näite, 14. sajandil valminud Jaani kiriku[2] puhul on detailid tähelepanuväärsemadki kui selle üldine struktuur. Nimelt kaunistab kirikut rida terrakotapäid, millest igal üksikul on ise nägu. Seetõttu on arvatud, et skulptuurid kujutavad kunagisi linnakodanikke. Algsest kahest tuhandest kujust on tänapäeval alles vaid pooled[2].

17.–18. sajandRedigeeri

Tartu elamutest vanim asub aadressil Jaani tänav 20. Maja ise on teadaolevalt pärit 17. sajandist, maja all olev vundament aga võib pärineda veelgi varasemast ajast.[3] 1546. aastal mainiti hoonet aidana, 17. sajandi I poolel ehitati see ümber ülikooli rektori, matemaatikaprofessor Joachim Scheleniuse eluasemeks.[4]

Kõige rängem purustustelaine tabas Tartut Põhjasõjas, kui Peeter I käsul tehti linn 1708. aastal maatasa[2] ning selle asukad küüditati Venemaale[5]. Toonaseid sündmusi meenutab eesti kirjanduse üks klassikalisi tekste, "Käsu Hansu nutulaul"[viide?]. Seepärast ongi Tartu varasematest kindlusehitistest on nüüdseks alles vaid Rootsi-aegsed bastionid (needki 1763–1767 osalt ümber ehitatud) ja mõni madal lõik linnamüüri (osa sellest on säilinud Tartu botaanikaaia ringmüüris), kunagiste tornide ja väravate asukohad on 1960. aastatest saati märgistatud infotahvlite ja kõnniteeplaatidega (suuresti tänu Johannes Maadla tööle)[2].

 
Toomemäe nõlva sisse rajatud püssirohukelder

Linn taastus siiski suhteliselt kiiresti. Juba 1714. aastal lubati linnaelanikel Venemaalt naasta[5] ja 1763. aastal hakati seda keisrinna Katariina II käsul ka uuesti kindlustama. 1768–1778 rajati vana Maarja kiriku ja 1708. aastal Toomemäel õhitud piiskopilinnuse tellistest Toome nõlva, praeguse Lossi tänava poole püssirohukelder, kus 1982. aastast saati töötab restoran.[6]

18. sajandil tabas Tartut mitu suurt tulekahjut, mistõttu pole vanemast puitarhitektuurist säilinud kuigi palju näidiseid. Äramärkimist on sageli leidnud 1755. ja 1763. aasta tuleõnnetused, eriti aga 25. juunil 1775 toimunud tulekahju, mis kandus üle sildade ka teisele kaldale ja hävitas suurema osa linnast – 290 elamut.[5] Ühes vanemaist puitelamuist, mis pärineb osaliselt 1750. aastaist, asub nüüdisajal Uppsala Maja[7] (Jaani 7[8]).

Tulekahjus kannatada saanud raekoja asemele projekteeris linnavalitsuse uue hoone toonane linna ehitusmeister, Rostockist pärit Johann Heinrich Bartholomäus Walter. Uue raekoja ehitus kestis 1782–1789 ning kujunes asjaolude kokkusattumusel lühiülevaateks eri arhitektuuristiilidest. Oma põhikujus esindab kolmekorruseline kõrge kelpkatuse ja haritorniga hoone Madalmaade barokse linnapalee traditsiooni, millesse kuulub Eestis ka Narva raekoda. Peafassaadi viiluvälja ehib rokokoostiilis kartušš. Seinte kujunduses ja interjööris pääses aga valitsema toonane värskeim moeröögatus, varaklassitsism.[9]

19. sajandRedigeeri

 
Tartu Ülikooli peahoone värviskeem taastati arhitekt Krause märkmete põhjal alles 21. sajandil

Tulekahjude järel rajati 18.–19. sajandil linnasüdamesse üsna ühtlane klassitsistlik hooneansambel, selle üks keskmeid on 1804–1809 Krause projekti järgi ehitatud Tartu Ülikooli peahoone (hoone tiivad on arhitekt Karl Rathausi hilisem lisandus). Ülikooli kompleksi kuulusid ka Toomemäele rajatud tähetorn, Vana Anatoomikum, toomkiriku varemeist kujundatud, erandlikult uusgooti stiilis, raamatukogu, kliinikud ja Toomemäe sillad. Ehkki kaks maailmasõda on Tartu kesklinna tublisti harvendanud, kujundab toonane klassitsism kõrvuti stalinistliku neoklassitsismiga tänaseni Tartu kesklinna arhitektuurilist palet. Sellest pärineb ka Tartu hüüdnimi Emajõe Ateena.[10]

 
Tartu raekoda 2005. aasta hansapäevade aegu

Hoonete ehitamise kõrval pöörati 19. sajandil tähelepanu ka Tartu maastikuarhitektuurile. Nii kujundati Toomemäest, kus oli 18. sajandil linna karjamaa, ülikooli plantatsioonikomitee eestvedamisel avalik park.[11] Aastatel 1836–1838 rajati Toomemäele üle praeguse Lossi tänava Inglisild[12], algupärase nimega Inglise sild[viide?]. Tänapäeva Kuradisild ehitati 1913. aastal[11], varem oli seal Johann Wilhelm Krause kavandatud puidust uusgooti sild. 1874. aastal haljastati A. von Oettingeni juhatusel linnaelanikele endine liivakarjäär Kassitoomel.[11]

 
Inglisild Lossi tänava kohal

Sajandi lõpupoole kerkisid Tartusse juba uued historitsistlikud rajatised. 1894. aastal rajatud uusrenessanslikus aadlielamus (nüüdne Vanemuise tänav 42) tegutseb tänapäeval Kirjandusmuuseum[13], 1882–1884 valmis uusgooti stiilis Tartu Peetri kirik[14], mille projekteeris Viktor Schröter[viide?].

19. sajand oli Tartu jaoks kiire arengu aeg. Puust eeslinnad, mida sõjad tublisti kärpinud olid, taastusid ja kasvasid väljapoole varasemaid piire. Eriti tõhusalt aitas linna kasvule kaasa 1875. aastal linna taha ehitatud raudtee, kuid jäi peagi juba linna piirimaile. 1890. aastail laienesid Tähtvere ja Karlova mõisade maile Tartu eeslinnad, 1917. aastal ühendati need linnaga. Ehitustegevus ületas raudtee ja 1923. aastal liideti ka Tammelinn.[5]

20. sajandi algusRedigeeri

 
Arvukad puitpitsid Näituse 5 majal on taas üks Tartule iseloomulik detail
 
Supilinna aguliromantika: paljukannatanud majad, teed ja tarad

Tartu kesklinna ümbritsevad linnaosad on küllaltki eripalgelised. Karlova, Supilinna, ning osalt ka Ülejõe tänavapildis annavad tooni vähemal määral 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel ehitatud puumajad. Tartu eripäraks võib pidada suhteliselt arvukaid juugendelemente, mis näiteks Tallinnas on tunduvalt harvemad. Puitagulites on levinud hooviehitised, sealhulgas kahekorruselised kuurid. Majadel võib täheldada mitut laadi omapäraseid täiendusi: esineb tornikesi, keerdtreppe, eraldiseisvaid trepikodasid, hulgaliselt puitpitse jms.

 
Kunagine korporatsioon Neobaltia hoone majutab tänapäeval Saksa Kultuuri Instituuti
 
Tartule iseloomulik kahekorruseline kuur Näituse ja Kooli tänava nurgamaja õues, sügis 2011

Esinduslikumaid hooneid võib leida Toometaguselt, kus tänini paiknevad mitme üliõpilaskorporatsiooni konvendid. Silmapaistvad näited on Georg Hellati rahvusromantilises juugendstiilis projekteeritud Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone (1902, Jaan Tõnissoni tänav 1)[15] saksa korporatsiooni Neobaltia heimatstiilis maja (1904, Kastani tänav 1)[16] R. von Engelhardtilt ning Arnold Matteuse funktsionalistlik Ugala konvent (1938, Julius Kuperjanovi 16)[15]. Neoklassitsismi esindavad[viide?] tsaariaja lõpu suured riiklikud projektid nagu N. Lunski kavandatud kunagine kohtuhoone, mis nüüd on osa Eesti Rahva Muuseumist (1892, Veski tänav 32) ning Tartu Ülikooli õppehoone Vanemuise tänav 46 (A. Hofmann[15], 1914[viide?]). Funktsionalistlike elumajade ehk tuntuim näide on Soome tipparhitekti Alvar Aalto 1932. aastal valminud Villa Tammekann (Kreutzwaldi tänav 6 Tähtveres), samas stiilis on ka Tartu Õpetajate Seminari hoone 1936. aastast Arnold Matteuselt (Salme tänaval Karlovas)[17].

 
link=Fail:Korporatsioon_%22Ugala%22,_Kuperjanovi_16,_Tartu.jpg

1934. aastal oli Tartus umbes 4500 elamut, millest 3350 olid puust, 675 kivist ja 475 segamaterjalist[18].

Nõukogude perioodRedigeeri

 
Ehkki Annelinna peetakse tihti kõigi teiste paneelelamurajoonidega äravahetamiseni sarnaseks, on igal neist siiski oma eripära

Ka Nõukogude aja pärand on Tartus äärmiselt mitmekesine[viide?]. Ehkki mõnes mõttes on kõige silmatorkavam suurtest korterelamutest koosnev Annelinn, ei ole teised uuselamurajoonid nii ulatuslikud ja tõelisi mastaapseid magalarajoone Tartusse ei ehitatudki[viide?]. Mitmele poole, sealhulgas linnasüdamesse Teise maailmasõja ajal hoonestusse jäänud aukudesse (sõjas hävis ligikaudu 50% linnast) on rajatud hruštšovkasid[viide?]. Eramurajoonides (nagu Tammelinnas, Ropkas ja Varikul) võib leida 1960. aastate karniisiarhitektuuri, kümnendivahetuse kastmaju, 1970. aastate tumedat neofunktsionalismi ja modernismi, 1980. aastate postmodernismi jpm[19].

TänapäevRedigeeri

Viimastel kümnenditel Tartusse kerkinud arhitektuur on samuti üsna kirev. Vastandlikke seisukohti on tekitanud nii Tartu Kaubamaja uus hoone[viide?], elumaja Tigutorn[viide?], büroohoone Plasku[viide?] kui ka kaubanduskeskus Tasku[viide?]. Sõjaaegsete tühemike täisehitamine on hakanud sulgema Tartu kesklinnale seni iseloomulikke avaraid vaateid[viide?] ja ajakirjanduses diskuteeritakse võimaluste üle ehitada täis Tartus viimasest ilmasõjast saati harjumuspäraseks saanud parke[viide?]. Suhteliselt rahulikult on võetud vastu uued Tartu sillad[viide?], vaibunud on ka taasiseseisvumisaegne diskussioon Kaarsilla lammutamise ja kunagise Kivisilla taastamise üle[viide?]. Suurte kultuuriehitiste, näiteks linnaraamatukogu ja Eesti Rahva Muuseumi uute hoonete tarbeks on korduvalt korraldatud arhitektuurikonkursse, kuid siiani on pole võiduprojektid paberilt tegelikkusse jõudnud[viide?].

Maastikuarhitektuuri objekteRedigeeri

KirikudRedigeeri

 
Tartu Jaani kirik, 2007

Hävinud kirikuidRedigeeri

  • Pühavaimu kirik ehitati oletatavasti 13. sajandi II poolel. Asus Laia tänava alguses, umbes Magasini tänava võimla kohal.
  • Vana Maarja kirik ehitati oletatavasti 14. sajandi algul, sai kannatada Põhjasõjas ja 1775. aasta tulekahjus. Kirik lammutati 19. sajandi algul, kui samale kohale rajati Tartu Ülikooli peahoone.
  • Georgi (Jüri) apostlik-õigeusu kirik – hävis 15. sajandi lõpul, asus praeguse botaanikaaia territooriumil.
  • Dominiiklaste Maarja-Magdaleena kloostrikirik.

TeatrihoonedRedigeeri

 
Vanemuise vana teatrimaja postkaardil 1910. aasta paiku

Vanemuise vana teatrimaja oli üks Eesti silmapaistvamaid juugendhooneid. See asus praeguse Vanemuise teatri suure maja kohal ning hävis Teises maailmasõjas.

Muid tähelepanuväärivaid hooneidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Niina Raid "Tartu vanemaid ehitisi" Tallinn: Eesti Raamat, 1981
  • Epi Tohvri "Valgustusideede mõju Tartu arhitektuurikultuurile 19. sajandi alguses" Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2009
  • Mart Siilivask "Tartu arhitektuur 1830–1918: historitsism ja juugend. Arhitektuuriideed ja stiilieeskujud kohalike autorite loomingus 19. sajandil ja 20. sajandi algul" Eesti Ajalooarhiiv, 2006 (1999. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistriväitekirja alusel)

VälislingidRedigeeri