Tallinna piiramine (1710)

Tallinna piiramine oli Rootsi kuningriigi Eestimaa provintsi keskuse ja Tallinna kindluse sõjaline piiramine ja vallutamine Vene tsaaririigi vägede poolt Põhjasõjas 1710. aastal.

Tallinna piiramine
Osa Põhjasõjast ja Põhjasõjast Eesti alal
Tallinna piiramine 1710 Moskva tsaaririigi vägede poolt, Vene vägede skeem
Toimumisaeg 15. august29. september 1710
Toimumiskoht Tallinna linna ümbrus
Tulemus Vene vägede võit, Harku kapitulatsiooniakt
Osalised
Rootsi Kuningriik Moskva tsaaririik
Väejuhid või liidrid
kindralmajor ja asekuberner Dietrich Friedrich von Patkul
ooberst parun von Tiesenhausen
Tallinna komandant Otto von Rehbinder
kindralleitnant
Rudolph Felix Bauer
Narva komandant polkovnik Vassili Zotov
brigadir Ivanitski
kindralmajor vürst Aleksandr Volkonski [1]
Jõudude suurus
max 5 000 meest
Tallinna garnisoni väed, Eestimaa aadlilipkond, kokku ca 6 rügementi
20 000 meest[2]
Olonetsi tragunipolk
Tobolski tragunipolk
Preobraženski polgu rood
Semjonovski polgu rood
Grenaderipolgu pataljon
Peterburi jalaväepolk
Azovi jalaväepolk
Smolenski jalaväepolk
Vladimiri jalaväepolk
Troitski jalaväepolk
Jaroslavli jalaväepolk
Rostovi jalaväepolk
Kiievi tragunipolk
Vjatka tragunipolk
Neeva tragunipolk
Pronski tragunipolk
Novotroitski tragunipolk
Jamburgi tragunipolk[3]
Kaotused
umbes 4500 meest

Vene väed piirasid Tallinna ümber 15. augustil 1710 ning Tallinna Rootsi garnison, Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond loovutasid linna 29. septembril 1710 Harku mõisas sõlmitud alistumisleppega.

Rudolph Felix Bauer, Eestimaa kindralkuberner 1710—1711

Olukord Põhjasõja lahinguväljadel 1710. aastal

muuda

Pärast edukat sõjategevust Poolas ning koos väliarmeega Ukrainasse tungimist kaotasid Rootsi väed otsustava Poltava lahingu Vene vägedega Poltavas. Selle tulemusena kaotas Rootsi armee oma sõjaväe tuumiku ning kuningas Karl XII oli sunnitud põgenema Osmanite riiki, kus viibis turvalise tagasipöördumisvõimaluse puudumisel ja lootuses sõlmida Osmanite riigiga Venemaa-vastane liiduleping kaks aastat. Enne sõjakäigu algust lahkusid Eesti- ja Liivimaa territooriumilt Rootsi väliväed Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel, kes teel kaotasid Lesnaja lahingu ning Eesti ja Liivimaa kaitseks jäid vaid kindluste garnisonid, aadlilippkonnad ja maakaitsevägi.

Juba 1704. aastal olid Vene väed vallutanud Narva ja Tartu ning 1710. aasta juulis-augustis alanud uue pealetungi käigus vallutati Liivimaa provintsi Riia ja Pärnu linn.

1710. aastal saabus Liivimaale ja sealt ka Lõuna- ja Põhja-Eestisse katk, must surm[4], mille käes kannatasid nii elanikud kui ka linnade garnisonid. See oli ka üks Riia ja Pärnu alistumise põhjus.

Tallinna piiramine

muuda

Vene väed alustasid Tallinna piiramist Lasnamäe-poolsest küljest 15. augustil 1710. Mereäärne ja Telliskopli-poolne külg oli aga blokeerimata. Linna ümber piiranud Vene väed tõkestasid linna varustamise Ülemiste järve joogiveega ning maapiirkondade toidumoonaga. Toiduga varustatust halvendas ka aastatel 1694–1697 toimunud viljaikaldus. Aktiivset sõjategevust (tormijooksud ja linna pommitamine) ei arendatud, Vene väed kasutasid piiramis- ja venitamistaktikat, kuna linna kaitsejõud (Rootsi garnison ja linnaelanikest kaitseüksused) kandsid suuri kaotusi linna jõudnud katkuepideemia tõttu. Garnisoni 4000 sõdurist jäi piiramise lõpuks ellu umbes 400, seega ainult 10%[5].

Vaatamata linna kaitsevõime pidevale langemisele katku tagajärjel ning asekuberner Patkuli poolt Rootsi Kuninglikule Nõukogule, Sõjakolleegiumile, Admiraliteedikolleegiumile ja Kammerkolleegiumile esitatud abipalvetele saata Tallinna lisavägesid või varustust, ei osutatud linnale ja Rootsi garnisonile olulist abi.

Linna piiramise ajal esitasid Vene väed linnale, rüütelkonnale ja Rootsi garnisonile korduvalt alistumisettepanekuid. Esimene neist esitati 16. augustil 1710 Vene tsaari Peeter I allkirja ja pitseriga, järgmised esitasid piiramist juhtinud Rudolph Felix Bauer ning Eesti- ja Liivimaal dislotseeruvate Vene vägede ülemjuhataja Aleksandr Menšikov.

Kapituleerumine

muuda

Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja Rootsi garnisoni esindajad pidasid viimase kolm päeva kestnud nõupidamise 24.–27. septembril. Linna ning rüütelkonna esindajad pooldasid kapituleerumist, Rootsi garnisoni esindajad olid alistumisele vastu, kuid nõupidamised lõppesid alistumise pooldajate võiduga[6].

29. septembril 1710 sõlmisid Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja Rootsi garnisoni esindajad ning Vene vägede esindaja Rudolph Felix Bauer Harku mõisas neljapoolse Harku kapitulatsioonileppe.

30. septembril 1710 lahkus Rootsi garnison muusika ja lehvivate lippude all sõjaväelist au säilitades Toompealt Pikka tänavat mööda Rannaväravasse, kus suundus sadamas laevadele ning lahkus Tallinnast. Samal ajal sisenesid Vene väed läbi Toomvärava linna.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Kaarel Vanamölder, Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli Eesti- ja Liivimaa kroonika käsitlusvõimalustest, Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo- ja arheoloogia instituut Ajaloo eriala, Tartu 2007, lk 38
  2. A.Traat, Liivi- ja Eestimaa kapitulatsiooniaktid aastast 1710, lk 120
  3. Годунов, Владимир Иванович, Краткий очерк истории Эстляндии : 1710-1910 : К 200-летнему юбилею завоевания ее Россиею, Ревель, 1910, lk 39
  4. Zur Geschichte der Pest in Esthland in den Jahren 1637 und 1710., Illustrirter Revalscher Almanach, Reval 1859
  5. W.Greiffenhagen, Die Belagerung und Capitulation Relals in Jahre 1710, seite 53 jj
  6. Aleksander Loit, Appihüüd põrgust. Ümberpiiratud Tallinna viimased päevad Rootsi võimu all 1710, Tuna 2010/3, lk 20–36

Välislingid

muuda