Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kalmistust Tallinnas; kalmistu kohta Tartus vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Tartu); kalmistu kohta Karksis vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Karksi)

Rahumäe kalmistu väravad
Kaarli koguduse kabel
Püha Vaimu koguduse kabel

Rahumäe kalmistu on kalmistu Tallinnas Nõmme linnaosas aadressil Rahumäe tee 8a.

Rahumäe kalmistu avati 1903. aastal mitmele kogudusele: Tallinna Kaarli, Jaani, Pauluse, Püha Vaimu, Peeteli, Immaanueli, Karmeli, läti, rootsi, baptisti- ja vennastekogudusele.

Eraldi üksus on juudi kalmistu (1910). 1926. aastal rajati kalmistu põhjaküljele tuletõrjujate matmispaik. Kalmistu lähedal tegutseb hauakivitöökoda.

Kabeleid on kolm: juudi kalmistu, Kaarli ja Püha Vaimu koguduse kabel. Ka Jaani kogudusel oli 20. sajandi algul oma puust kellatorn, mis ei jäänud aga kauaks püsima.

AjaluguRedigeeri

 
Perekond Pedusaare hauamonument. Autor skulptor Juhan Raudsepp
 
Sepistara perekond Reimelti matmispaigas

Rahumäe kalmistu rajati 19. sajandi lõpus Nõmmega külgneva Mustamäe liivaluidetele (Vana-Pärnu maantee äärde vastu Jälgimäe mõisa piiri (hilisem Nõmme)), kus Sinised mäed (Blaue Gebirge) madalduvad Järve tasandikuks). Tallinna linna volikogu poolt eraldatud maad jagunesid järgmiselt: Jaani kogudusele 17 200, Kaarli kogudusele 12 400 ning Püha Vaimu ja baptistikogudusele kummalegi 2400 ruutsülda maad.

7. septembril 1903 pühitseti uus Kaarli koguduse kalmistu, mis sai nimeks Rahumäe. Rahumäe nimi kandus Tallinna "surnute linnalt" üle kalmistu lähedusse tekkinud Nõmme eeslinnale.

Kalmistu piire on pidevalt laiendatud. 16 aastat pärast kalmistu kasutuselevõttu toimus laienemine lääne suunas (praeguse Ehitajate tee poole). 25. juunil 1928 taotles linnavalitsus siseministrilt kinnitust kavale laiendada kalmistut ida poole Rahumäe teed. Sellest sai Kaarli koguduse kalmistuosa ja see külgneb raudteega. Sündmust on jäänud märkima ka vastav tähistuskivi.

Aja jooksul on toimunud kalmistu ajakohastumine: matmispaiku ümbritsenud raudtarad on kadumas (alates 1978. aastast on sepistähiste omavoliline kõrvaldamine keelatud), suuremat rõhku on hakatud panema haljastusele.

1940. aastaist andis uus võim kalmistute juhtimise linnavalitsuse ehitusosakonnale. 1941. aasta veebruarist määras Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kalmistu alluvuse Tallinna linna kommunaalmajanduse osakondadele.[1][2]

PlaneeringRedigeeri

Kogu kalmistu 29 hektarit jaotus vähemalt 25 tükiks.[1] Kalmistut lõikab Rahumäe tee, millest lääne pool paikneb Rahumäe kalmistu ja ida pool kvartalid koos juudi kalmistu osaga. Pärast Rahumäe kalmistu avamist rajati kalmistu keskus koos parkimisplatsiga, mille ääres asuvad endised Kaarli ja Jaani koguduse keskuste majad peieruumiga.[3]

Kalmistu valdajad ehitasid vanemat osa kolmest küljest piirava müüri, mujale istutati piirdehekid. Nõukogude korra kehtestamiseni matmispaiku osteti. Hinna järgi kujunesid välja esinduslikumad ja tagasihoidlikumad kalmistuosad, mille kujundusliku külje ja korrashoiu eest on hoolitsenud matuseplatside valdajad.[1]

ArhitektuurRedigeeri

Juudi kalmistu kabelRedigeeri

Kalmistu puust kabel on valminud 1910. ja 1920. aasta vahel.[4][5]

Kaarli koguduse kabelRedigeeri

Paekivist historitsistlik kabel valmis 1913 insener Anton Uessoni projekti järgi Voldemar Lenderi ehitusbüroos. Kabel imiteerib oma kahe telkkiivriga Tallinna Kaarli kirikut.

Kabelisse telliti Saksamaalt kaks kella, millest üks mõranes. Katkine kell annetati 1937. aastal vanametalli kogumise raames Allveelaevastiku Sihtkapitalile, selle eest saadi mälestusplaat kiriku seinale paigutamiseks. Alates 1970. aastatest kasutatakse kabelit kalmistu panipaigana.[2]

Püha Vaimu koguduse kabelRedigeeri

Kabel valmis arhitekt Elmar Lohu projekti järgi 1932. aastal. Sealt saadetakse lahkunuid viimsele teekonnale ka käesoleval ajal.[3]

MälestusmärgidRedigeeri

Kalmistul on 16. oktoobril 1905 Tallinnas Uuel turul mõrvatute ühishaud (hukkus vähemalt 94 inimest). 1959 toodi kalmule Juhan Raudsepa skulptuur, mis oli valmistatud 1931 ja seisis algselt Estonia teatrimaja juures. 1969. kevadel purustasid Tallinna garnisoni mereväelased kalmude tähistuseks olnud ristid. 1974. kujundati matmispaik ümber.[6][7][8]

Kalmistule on maetud kaheksa 1924. aasta kommunistide mässu ohvrit – neist on politseinike ühishauda maetud kordnikud Heinrich Lossmann, Mihkel Nutt, Jaan Holts ja Johannes Kumel, konstaabel Herman Ubin, reamees Jaan Bergson ja piirivalvur Johan Kruusmann. Kadett Arnold Allebras on maetud oma perekonnaplatsile[9]).[10].

31. mail 1931 avati spordiseltsi Kalevi 30. aastapäeva puhul mälestussammas Vabadussõjas langenud kalevlastele. Katte eemaldas ja pikema kõne pidas riigivanem Konstantin Päts.[11] Mälestussammas avati taas 1997. aastal.[12]

24. juulil 1932 paigaldati vastvalminud Püha Vaimu kabelile mälestustahvel Vabadussõjas langenud koguduse liikmetele. Plaati olid raiutud 16 mehe nimed. Mälestusmärk on taastamata.[13]

KultuurimälestisiRedigeeri

 
Kuno Veeberi hauamonument
 
Jakob Westholmi hauamonument. Autor skulptor Juhan Raudsepp
 
Perekond Jaigi hauasammas
 
Perekond Aule hauamonument
 
Perekond Vinnali hauamonument
 
H. Namsingi hauamonument
 
Perekond Maureri hauasammas
  • E. ja J. Olliku hauamonument, J. Koort, 1922–1923 (graniit)
  • perekond Uusmanni hauamonument, J. Koort, 1932 (graniit)
  • perekond Vinnali hauamonument, J. Koort, 1930 (graniit)[14]

TulevikRedigeeri

Tulevikus kaalutakse kolumbaariumi (urnimüüri) ehitamist.[3]

Silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kalmudRedigeeri

UsutegelasedRedigeeri

TeadlasedRedigeeri

KultuuritegelasedRedigeeri

SõjaväelasedRedigeeri

  • Vladimir Hirt, ka Vladimir Hirv (VR II/3, kapten. Pärast Vabadussõda oli Valga ja Irboska jaama komandant, hiljem teenis pioneeripataljonis)
  • Ao Kaiv (Spetsnazi väeosa luuraja, jefreitor. Hukkus Afganistanis 1986)
  • Roman Sidorenko (Spetsnazi jaoülem, nooremseersant. Hukkus Afganistanis 1987)

ÜhiskonnategelasedRedigeeri

  • Gustav Jallajas (postitöötaja, Postivalitsuse direktor, Riikliku Ringhäälingu raadionõukogu liige)
  • Vilhelmine Klementi (revolutsioonitegelane)
  • Jaan Kreuks (revolutsioonitegelane)
  • Julius Seljamaa (VR III/2, välisminister ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige, ajakirjanik)
  • Alma Vaarman (revolutsioonitegelane)
  • Eduard Virgo (VR III/2, diplomaat)
  • Jakob Westholm (pedagoog, Asutava Kogu liige (1919–20 abiesimees) ning I, II, III ja IV Riigikogu liige)

SporditegelasedRedigeeri

1905. aasta terroriohvrite matusepaikRedigeeri

  Pikemalt artiklis 1905. aasta terroriohvrite matusepaik

Matusepaiga monumendi autor on skulptor Juhan Raudsepp.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Rahumäe kalmistu koduleht
  2. 2,0 2,1 Vootele Hansen. Rahumäe kalmistu sada aastat. // Sulane nr 3/33 Viinakuu 2003
  3. 3,0 3,1 3,2 Tallinna Kalmistute arengusuunad aastani 2012. Tallinna Linnavolikogu 20. detsembri 2004. a määrus nr 59
  4. Leho Lõhmus "Jalutaja teejuht". Solnessi Arhitektuurikirjastus 2007
  5. Robert Nerman, "Juhkentali linnaosa sai nime suurkaupmehe suvemõisa järgi", Postimees, 3. detsember 2007
  6. Laane, Karl, "Tallinna kalmistud". Tallinn : Maalehe Raamat, 2002. lk. 129
  7. Rahumäe/Rahumäe kalmistu
  8. Pekka Erelt: "Verine pühapäev Tallinnas" Eesti Ekspress, 6. oktoober 2005
  9. Leho Lõhmus: "Hauakivi Jaan Laanuse kalmule" Nõmme Sõnumid, 16. detsember 2005, nr 24 (264). lk 2
  10. "Politsei mälestas langenud kolleege" epl.ee, 1. detsember 2007
  11. Lõhmus, 2007
  12. Urmas Seaver: "Mälestussammas äratati varjusurmast automaadilaskudega" Õhtuleht, 21. juuni 1997
  13. Leho Lõhmus, "Nõmme läbi aegade". Nõmme (Tallinn) : Inreko Press, 2001. lk. 130
  14. Kultuurimälestiste riiklik register

KirjandusRedigeeri

  • Karl Laane, "Tallinna kalmistud" (Maalehe Raamat, Tallinn 2002).

VälislingidRedigeeri