Tallinna Püha Katariina kirik

Tallinna Püha Katariina kirik oli keskaegse Püha Katariina kloostri kirik Tallinna vanalinnas. See kloostrikompleksi võimsaim ehitis asus kloostri lõunaosas (tänapäeva Vene tänava 12/14 krundil). Praegune aadress on Vene 14a / Katariina käik.

Kiriku säilinud lääneportaalid Tallinna vanalinnas Vene tänava sisehoovis (kevad 2011)

Kiriku lõunaseinast moodustunud Katariina käik

 Pikemalt artiklis Püha Katariina klooster

Nüüdseks on hiiglaslikust uhkest kirikuhoonest, mis rajati 13.-14. sajandil ja sai tegutseda dominiiklaste kloostri kirikuna ligi 300 aastat, järele jäänud vaid osa. Suurepärase akustikaga ruumi kasutatakse tänapäeval kontsertide, teatrietenduste ja näituste korraldamise paigana.

Kirik oli kolmelööviline, valmis arvatavasti oma lõplikul kujul 14. sajandi teisel poolel ning oli keskaegse Tallinna all-linna pindalalt suurim kirikuhoone. Kiriku pikkus oli 67,7 m, laius 18,5 m, pindala 1219 m².

Katariina kirik hävis pärast reformatsiooni arvatavalt 1531./1532. aastal toimunud suures tulekahjus. Seniajani on säilinud suurepärased portaalid, osa müüre ja Tallinnas ainulaadne põrandaalune matmispaik – krüpt.

Nüüd saalina kasutatava ruumiosa moodustavad 19. sajandil kaupmees Kochile linna rae poolt rendile antud kiriku varemed, millesse rajati viljaait ja laohoone. Hiljem on Katariina kiriku varemeid kasutatud väga erineval moel: autoremonditöökojana, laohoonena, kinomehaanikatehase ruumidena jne – kõigeks, mis nõudis avarat ja kõrget ruumi. Viimased aastakümned on toonud kirikusse tagasi haridus- ja kultuurielu.

Alates juunist 2014 on Katariina kirik Hopneri Maja hoole all.

Tallinna Püha Katariina Kiriku ajalugu

Esimesed jutlustajavendade ehk dominiiklaste ordu vennad võisid Tallinna jõuda juba 1219. aastal. Konvendi asutamiseni jõuti erinevatel andmetel kas 1229., 1239. või kõige tõenäolisemalt 1246. aastal. Esialgu asus klooster Toompeal, kuid õige peatselt koliti all-linna. Toonase linna piirile, sadamasse viiva tee äärde saadi suur krunt, kuhu kolmesaja aasta jooksul ehitati suur kloostrikompleks.

Kui konvent asutati kaheteistkümne liikmega, siis keskaja lõpul küündis vendade arv üle kolmekümne. Kõrgaegadel oli see kindlasti suurem. Vendade hulgas oli nii kaugemalt tulnud kui ka kohalikke sakslasi, nimede järgi otsustades tõenäoliselt ka eestlasi. Suurel osal vendadest oli preestripühitsus.

Kloostris oli kool oma konvendi liikmete tarbeks, kus valmistati vendi ette igapäevaseks vaimulikutööks, edasi õppima suunati vendi Kölni ja Pariisi. Konvendil oli arvestatav raamatukogu, millest üle kolmekümne köite on tänaseni säilinud Tallinna Linnaarhiivis. Lisaks konvendiliikmete õpetamisele pakuti haridust ka linna lastele, see aga tekitas pikaajalise tüli Tallinna toomkapiitliga, sest toomkoolil oli linnas õpetamise monopol.

Vendade põhitööks oli jutlustamine ja hingehoid. Jutlustati nii oma kirikus, avalikus linnaruumis kui ka maal, kindlasti Harju-, Järva- ja Läänemaal, võimalik, et ka kaugemal. Kui Tallinna linnas põhjustas dominiiklaste tegevuse populaarsus kohati lahkhelisid linna koguduste vaimulikega, siis maal võeti neid ilmselt lahkemalt vastu. Et vennad pidasid jutlusi mitte ainult saksa, vaid ka eesti keeles, oli neil oluline roll talurahva usulises harimises ja hingehoiutöös.

Reformatsioonisündmuste käigus 1524. aastal keelas Tallinna raad kõigepealt vendadel jutlustamise ja nõudis nende pöördumist evangeelsesse usku, seejärel konfiskeeris konvendi dokumendid ja varad ning 1525. aasta jaanuaris saatis konvendi laiali. Kuigi mõned vennad jäid veel linna, lõppes sellega dominiiklaste ligi kolmsada aastat kestnud tegevus Tallinnas.

Dominiiklaste Püha Katariina kirik keskajal

Keskaja lõpul oli dominiiklaste kloostri pühale Katariinale Aleksandriast pühitsetud kirik Tallinna suurim pühakoda. Ruumikat kirikut vajasid vennad seetõttu, et sinna olid jutlusi kuulama oodatud kõik linlased ja kaugemaltki tulijad. Vendade tegevus osutus nii populaarseks, et linnakodanike eestvõttel laiendati kirikut ning sinna rajati arvukalt altareid ja mitu kabelit. Samuti peeti oluliseks matta oma lähedasi dominiiklaste pühakotta.

16. sajandi alguseks oli Katariina kirik avar kolmelööviline kodakirik, mis ulatus praeguse Müürivahe tänavani. Suur kirikuhoone kõrgus üle kvartali, kuid sel oli vaid tagasihoidlik kellatorn kiriku kagunurgal, millest osa on tänaseni säilinud. Kiriku idaotsa ilmestas mitmetahuline koorilõpmik. Väljast oli kirik majesteetlikult lihtne, reljeefidega olid kaunistatud vaid kiriku lääneportaalid.

Kiriku sisemus oli jagatud kõigile avatud pikihooneks ja ainult vendade kasutuses olevaks kooriruumiks. Pikihoone suuri aknaid kaunistasid osaliselt värvilised vitraažid; kõrged võlvid, päiskivid ja seinad olid kaetud maalingutega. Kantslist peeti populaarseid jutlusi. Vaheseina või -võrega eraldatud kooriosas pidasid vennad kooriteenistust, seal asus ka peaaltar. Kooriruumi all oli võlvitud kelder, millest ühte osa kasutasid vennad, teises aga hoiti linna kahureid.

Katariina kirik pärast dominiiklasi

Reformatsioonisündmuste käigus dominiiklaste konvent likvideeriti ja Katariina kirik kavandati eesti evangeelse koguduse kirikuks. Kirik aga põles 1531. aastal ning sellega katkes hoone kasutamine pühakojana.

Pärast tulekahju jäi kirik varemeisse, kuid elu läks seal edasi. Varemete vahele rajati alul ajutisi elupaiku ja töökodasid, ajapikku muutusid need kapitaalsemaks. 19. sajandi keskpaiku toimus kaks suuremat varingut, mille tagajärgede likvideerimisel ehitati kiriku idaossa mitu kivist elumaja. Keskaegse kiriku lääneossa püstitas suurkaupmees Andreas Koch 1874. aastal aida. Kochi järeltulijad rajasid endisesse kirikusse ja kunagisse kloostri aita moodsa autoäri ja garaaži, kust 1930. aastail sai osta näiteks Chrysleri või BMW auto.

Kuigi Nõukogude võimu tulekuga hoone omanikud vahetusid, jäi endine kirikuhoone ikka garaažiks – aastakümneid kuulus see Tallinna Kinomehaanika Eksperimentaaltehasele. 1970. aastatel tehti plaane kogu kunagise kirikuhoone taastamiseks Riikliku Akadeemilise Meeskoori tarbeks, kuid teostuseni need ei jõudnud.

Pärast tehase väljakolimist 1990. aastate alguses kohandati hoone kultuuri- ja hariduskeskuseks. Sestpeale on hoones korraldatud kontserte, teatrietendusi, festivale, seminare ja näitusi ning uuesti võetud kasutusele Katariina kiriku nimi. Kvartalisse tulid 1996. aastal tagasi ka dominiiklaste ordu vennad, kes aegajalt kirikus vespreid peavad.