Tallinna Merekolledž

Tallinna Merekolledž oli Eesti merekool Tallinnas Luise tänav 1/3, milles aastail 19451992 õpetati kalandusspetsialiste.

Kooli laevajuhtimise osakonnas valmistati ette tüürimehi ja radiste ja mehaanikaosakonnas mehaanikuid kalalaevadele, kalapüügispetsialiste, kalasaaduste tehnolooge jt.

AjaluguRedigeeri

 
Tallinna Kalatööstusliku Merekooli ja Kalatööstusliku Merekooli hoone (vasakul) Tallinnas Luise tänav 1/3

Aastakümnete jooksul nimetati õppeasutus mitu korda ümber:[1]

  • 1956 – Tallinna Kalandustehnikum
  • 1965 – Eesti NSV Kalatööstuse tootmisvalitsuse, Tallinna Kalatööstuslik Merekool
  • 1984 – NSV Liidu Kalamajandusministeeriumi Kalatööstuslik Merekool („kilukool“)
  • 1989 – Tallinna Merekolledž

1958. aasta sügisel asus hoonesse Luise tänav 1/3, 1962. aastal anti Tallinna Kalandustehnikumi käsutusse praegune Toompuiestee 3 koolihoone. 1967. aastast võeti Tallinna Kalatööstuslikku Merekooli õppima ka Kuuba, Vietnami ning Aafrika ja Aasia riikide noori. 1972. aastal valmis Tallinna Kalatööstuslikku Merekooli kuuekorruseline ühiselamu ja õppehoone ja hiljem ka siseujula Endla tänav 4.

1. jaanuaril 1992 liideti Tallinna Merekolledž, Tallinna Merekool ja Tallinna Kutsekeskkool nr 1 ning moodustati Eesti Merehariduskeskus.[1]

Kalandustehnikumi avamisel 1945. aastal oli direktor Osvald Avango[2] (1902–1947). Koolis oli seitse õpetajat, neist kolm kohakaaslased.[3]

Esimeste õpetajate seas olid Johan Jansen, Oskar Lubi[4], Kulno Olev (meresõnastike koostaja).

1960. aastal lisandusid Alfred Teaste[5], Hermann Tõnisoo (1890–1974), Herman Sergo (1911–1989) ja V. Lepik.

Hillar Lauri oli merekooli ülema asetäitja õppetöö alal ja tehniliste ainete õpetaja.

Elmar Daniel Päss folklorist, merekoolis raamatukoguhoidja.

Aastatel 1966–1973 oli Tallinna Kalatööstusliku Merekooli ülem Juri Vassiljev[6].

Koolihoone Luise tn 1 lammutati 2020. aasta septembris.

Tehnikumist merekooliksRedigeeri

1965. aastal kehtestati koos tehnikumi merekooliks nimetamisega poolsõjaväeline organisatsioon. Õpilased nimetati kursantideks, nad said tasuta majutuse, toitlustuse, sõjalaevastiku madruse lähedase vormiriietuse, rahuldava õppeedukuse korral stipendiumi 6 rubla kuus. Kasvatustööga tegeles riviosakond, kursandid olid paigutatud ühiselamus (ekipaažis) nn roodudesse, õppegrupp moodustas rühma, milles omakorda neli jagu. Roodukomandörideks olid mereväe eruohvitserid. Rooduvanemad, rühmavanemad ja nende abid olid määratud kursantide seast. Regulaarselt toimus riviõppus, kehtis linnalubade süsteem. Ühine liikumine linnas toimus rivikorras. Kursantide ametlik suhtlemine ohvitseride ja õppejõududega toimus sõjaväelises stiilis, standardsete kõnevormide ja kirjalike raportite kaudu.

Eesti ja vene õppekeelega kursusi oli umbes ühepalju. Eesti õpperümades toimus enamik õppetööd eesti keeles, samuti oli eestikeelsete osapoolte puhul lubatud eestikeelne ametlik suhtlus.

Kursandid olid vabastatud ajateenistusest. Kooli lõpetamise järel läbisid kursandid kuuenädalase sõjaväelaagri, mille järel said 2. klassi madruse (2 triipu pagunil) auastme ja arvati reservi.

Kalatööstusliku merekooli kursantide elukorraldust peeti leebemaks kui Tallinna Merekooli oma.

VilistlasiRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Tallinna Merekolledž Merevikis (vaadatud 26.12.2015)
  2. "Osvald Avango". Entspklopeedia.
  3. "Takkinna Merekolledz". Kalapeedia.
  4. "Oskar Lubi". Entsüklopeedia.
  5. Alfed Teastele mõeldes. Õpetajate leht, nr. 45, 21 november 1992
  6. "Vassiljev, Juri Vassiljevitš". Vaadatud 08.11.2020.
  7. Arvi Nordmann. ""Vanasti olid laevad puust, kuid mehed rauast..."". Eesti Mereakadeemia, 2009.

VälislingidRedigeeri