Tallinna–Haapsalu postimaantee

Tallinna–Haapsalu postimaantee oli postimaantee Tallinna ja Haapsalu vahel.

Postiühendus Tallinna ja Haapsalu vahel loodi 1739. aastal Venemaa keisririigi peapostmeistri krahv Heinrich Johann Friedrich Ostermanni korraldusel. Postitrakt ei toiminud kaua, 1743. aastal Eestimaa rüütelkonna survel, kelle õlul olid postijaamade ülalpidamisega seotud kulud, see suleti. Rüütelkond põhjendas oma palvet seigaga, et sel teel ei veetud posti isegi Rootsi võimu ajal. Parun Maydell (Keilast) tõstatas Haapsalu posti küsimuse juba 1740. aastal, nimetades seda tarbetuks ettevõtmiseks. 1783. aastal taasavati Tallinna ja Haapsalu vahelise tee postijaamad, sealhulgas Keilas.[1]

1798. aastal saabus Eestimaa rüütelkonda Eestimaa kindralkuberneri reskript ettekirjutusega avada Haapsalu teel postijaamad ka reisijate veoks. 1798. a. avaldatud Valitseva Senati ukaasiga nõuti kreisilinnade ühendamist kubermangulinnadega postimaanteede abil. Eestimaa rüütelkond püüdis vastu puigelda. Reisijaid hakati vedama 1799. aastal, pärast seda, kui rüütelkonnale teatati, et reisijateveost Tallinna–Haapsalu maanteel on huvitatud Venemaa keiser Paul I isiklikult. Postijaamade vahemaa tolleaegsel teetrassil oli näiteks Keilast Tallinnasse 22 versta. Uue keisri ajal esitas rüütelkond uuesti palvekirja reisijateveo lõpetamiseks.

Tallinn–Haapsalu traktil üle Keila ja Padise, olid postijaamad, vahemaadega järgmised:

1804. aastal keiser Aleksander I käsul suletigi trakt.[1] ning Tallinn—Haapsalu vahel vedasid posti ümbruskonna mõisnikud kuni Krimmi sõjani, siis avati uuesti Eestimaa rüütelkonna ülalpidamisel olev postitrakt.

Kui 1860. aastail kerkis Eestis päevakorda raudteede ehitamine, hakkas Eestimaa rüütelkond kaaluma postijaamavõrgu ümberkorraldamist. Näiteks võeti 1865. aastal vastu otsus, et suurte kulutuste pärast jätta Keilasse spetsiaalsed postijaamahooned ehitamata.[3] 24. oktoobril 1870 algas posti- ja reisijatevedu Paldiski–Tallinna–Peterburi raudteel. 1905. aastal[4] avati liikluseks ja postiveoks Keila–Haapsalu raudtee[3]. Postimaantee kaotas senisel kujul tähtsuse.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 30–32.
  2. Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. EESTI NSV AJALOO KÜSIMUSI VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 76
  3. 3,0 3,1 Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 38–44.
  4. "125 aastat raudteed Eestis". Kronoloogia koostanud Jüri Loog. Tallinn, 1997. Lk 22.