Taastamisökoloogia

Märgala taastamine Austraalias

Taastamisökoloogia (ingl restoration ecology) on rakendusökoloogia haru, mis uurib koosluste, populatsioonide ja ökosüsteemide taastamise võimalusi, vahendeid ja tagajärgi. 

Keskkonnamõju hinnangutes kuulub ökoloogiline taastamine leevendavate meetme hulka. Tegevuse eesmärgiks on taastada kahjustunud koosluse liigirikkus ja elujõulisus, tagades ökosüsteemi loomuliku talitluse. Taastamisprojektides püütakse kaasata inimesi ning nende keskkonnateadlikkust suurendada.[1]

Taastamisökoloogia on looduskaitsebioloogia üks kiiremini arenevaid harusid.

AjaluguRedigeeri

Ökoloogilise taastamisega on mitmes uurimisvaldkonnas tegeldud sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. 1980. aastal sõnastasid John Aber ja William Jordan Wisconsini ülikoolis teadusliku mõiste – taastamisökoloogia. Tõuke andsid selleks mitmed tööstuslikud keskkonnaõnnetused, mis motiveerisid inimesi keskkonna taastamise üle mõtlema. Esimene taastamisökoloogide rahvusvaheline kohtumine peeti Wisconsini ülikoolis, millest osavõtjad külastasid ülikooli puukooli.[2] Aldo Leopoldi peetakse esimeseks, kes viis täide taastamisprojekti. Viimase kahe sajandi jooksul on sellest uurimisvaldkonnast saanud viimistletud ja iseseisev teadusharu.

Teoreetilised alusedRedigeeri

 
Suktsessioon männimetsas pärast metsatulekahjut Lahemaa rahvuspargis asuvas Hara soos kolmel järjestikusel aastal

Ökoloogiline taastamine tugineb paljudele ökoloogilistele kontseptsioonidele. Allpool on loetletud neist vaid mõned.

TaastamisviisidRedigeeri

Ökoloogilise Taastamise Ühingu (Society for Ecological Restoration) sõnul on ökoloogiline taastamine kahjustatud või hävitatud ökosüsteemi naasmine stabiilsesse, tervesse, jätkusuutlikusse seisundisse, suurendades ka ökosüsteemist saadavat kasu.[3]

Koosluste taastamisel on kasutusel neli peamist taastamisviisi.

TaastuskaitseRedigeeri

Taastuskaitset rakendatakse juhul, kui ökosüsteemi isetaastumisvõime on piisavalt hea, et otsest aktiivset sekkumist ei vaja, või kui taastamistööd osutuvad liiga kulukaks. Siia liigituvad näiteks metsakoosluse looduslik taastumine pärast raiet, veekogus kehtestatav püügikeeld või haruldaste taimede korjekeeld niitudel.[1]

Taasloomine ja rekultiveerimineRedigeeri

Taasloomise ja rekultiveerimise all mõeldakse populatsiooni sisseviimist alale, kus seda varem polnud. Ökosüsteem asendatakse asenduskooslusega, millel võivad olla algsest erinevad funktsioonid. Rekultiveerimise näide on kahjustunud metsa muutmine karjamaaks. Tihtipeale pole pärast rekultiveerimist enam tegemist samaväärse kooslusega.[1]

Üldiselt on soovitav seemnepõhistesse taastamisprojektidesse kaasata kohalikke elanikke, et vähendada võimalikke kõrvalekaldeid.[4] Tuleb arvestada sellega, et iga liik on erinev ja nõuab erinevat lähenemisviisi, mis võib osutuda suureks väljakutseks. Selle asemel, et kehtestada ranged nõuded näiteks seemnete kohalikule päritolule, saab otsida sobivaid seemneid ka kaugemalt samalaadsetest keskkonnatingimustest. Näiteks taime Castilleja levisecta puhul leiti, et rekultiveerimiseks sobisid paremini seemned kaugematest samade keskkonnatingimustega populatsioonidest kui nendest, mis asusid lähemal.[5]

TugihooleRedigeeri

Tugihoolde käigus soodustatakse ökosüsteemi isetaastumist. Sekkutakse vaid osaliselt, näiteks tugiliike lisades, niitude hooldamisega, karjatamisega või turbasammalde taasasustamisega taastuvatele märgaladele. Tugihoolde käigus ei kiirustata tundlikumate liikide tagasitoomisega, kuna see võib häirida koosluste taastumisprotsessi.[1]

EnnistamineRedigeeri

Ennistamist rakendatakse juhul, kui tahetakse ökosüsteemi endist olukorda algsel kujul uuesti luua.[1] Näiteks püütakse Eestis taasasustada kõret endistesse elupaikadesse rannaniitudel.[6]

Probleemid taastamiselRedigeeri

Aina rohkem tõdetakse, et teadlasi ei kaasata piisavalt taastamisprojektidesse, mistõttu enamik katseid nurjub.[7] Mõned näevad ökoloogilist taastamist kui ebapraktilist tegevust, osaliselt seetõttu, et restaureerimised ei vasta sageli nende eesmärkidele. Enamikul juhtudel pole arvestatud looduslike tegurite määramatusega ja eesmärkide täitmiseks seatud ajavahemikud on põhjendamatult lühikesed, samas kui osa olulistest ökosüsteemi seisundi indikaatoritest eiratakse täielikult või vähendatakse nende osatähtsust otstarbekuse kaalutlustel. Senistes taastamisprojektides on esinenud mitmeid puudusi. Sageli ei ole seatud selgeid eesmärke või on ilmnenud projekti läbiviijate ebapiisav arusaam taastamisökoloogia teoreetilisest alusraamistikust, mistõttu on kasutatud ebasobilikke meetmeid. Ökoloog Peter Alperti sõnul ei pruugi inimesed alati teada, kuidas looduslikku süsteemi efektiivselt majandada. Lisaks tehakse oletusi sageli varasemate projektide põhjal ja rakendatakse ühes paigas toiminud taastamiskava teistsugustes tingimustes, oodates sama tulemust.[8]

Teistel juhtudel võib ökosüsteemi väärtus olla vähenenud nii palju, et selle puutumata jätmine (võimaldades kahjustunud ökosüsteemil ise taastuda) võib olla üheks targemaks otsuseks.[9] Inimtegevuse tagajärjel võidakse kooslust kahjustada sedavõrd, et ületatakse kriitiline taastamatuse murdepunkt.[1]

Probleeme tekitab ka kohaliku kogukonna vastuseis. Mõni taastamisprojekt nõuab näiteks suurkiskjate taasasustamist või taimedele vajaliku regulaarse häiringurežiimi, näiteks tulekahjude tekitamist, mistõttu inimesed võivad tunda end ohustatuna. Avalik arvamus on taastamisprojekti teostatavuse seisukohalt väga oluline. Kui ühiskonna silmis ületab ökosüsteemi taastamiskulu sellest saadavat kasu, siis seda ei toetata.[10]

LahendusedRedigeeri

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on riikide, valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide ülemaailmne liit, mis on andnud soovitused ökoloogiliseks taastamiseks.[11]

Taastamisel tuleb arvesse võtta eri koosluste iseärasusi. Eriti oluline on planeerimisel valida eesmärgipärane taastamisviis. Edukas taastamisprojektis tuleb arvestada mitme aspektiga, nagu tulemuste hindamise usaldusväärsus, ökosüsteemi taastumiskiirus, kulud, väljasuremisvõlg ja hilisema jätkusuutlikkuse tagamine. Luuakse võrdlusalad (ingl reference site), mis sarnanevad valitud ökosüsteemiga. See võimaldab hiljem mõõta projekti edukust, võrreldes koosluste näitajaid. Oluline on ka pikemaajaline pidev jälgimine ehk seire. Seda tehes kindlustatakse, et projekt kulgeb ootuspäraselt ja vajadusel lahendatakse kitsaskohad. Taastamine võib võtta aega aastakümneid või isegi sajandeid, see sõltub koosluse iseärasustest.[1] Kõik taastamised ei ole küll edukad, aga teadusliku lähenemise korral annavad ka läbikukkunud projektid uut infot.

Taastamisprojektid EestisRedigeeri

Eestis on olemas rikkalik kogemus pärandkoosluste taastamisel.[1] Samuti tehakse mitmes Eesti ülikoolis teadustööd taastamisökoloogia vallas.

LIFE to alvars on Eesti loopealsete ehk alvarite taastamisprogramm, mis keskendub nende looduskaitseliste väärtuse, hooldusvajaduse ning vastava oskusteabe tutvustamisele. Projekti viivad läbi RMK, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing.[12]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Primack, R. P., Kuresoo, R. & M. Sammul (2008). Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 295–308. 
  2. Jordan III, William R., Lubick, George M. (2011). Making Nature Whole. A History of Ecological Restoraton. Island Press/Center for Resource Economics. 
  3. "Ecological Restoration". Vaadatud 29.10.2017.
  4. Martin F. Breed,Michael G. Stead,Kym M. Ottewell,Michael G. Gardner,Andrew J. Lowe. "Which provenance and where? Seed sourcing strategies for revegetation in a changing environment". Conservation Genetics, 2013. Vaadatud 22.11.2017.
  5. Beth A. Lawrence,Thomas N. Kaye. "Reintroduction of Castilleja levisecta: Effects of Ecological Similarity, Source Population Genetics, and Habitat Quality". Vaadatud 29.10.2017.
  6. Riinu Rannap. "Kõre – hääbuv liik rannaniitudel". Eesti Loodus, september 1998. Vaadatud 29.11.2017.
  7. Burbidge, A. H., Maron, M., Clarke, M. F., Baker, J., Oliver, D. L. and Ford, G.. "Linking science and practice in ecological research and management: How can we do it better?". Ecological Management & Restoration, 2011. Vaadatud 22.11.2017.
  8. Hilderbrand, R. H., A. C. Watts, and A. M. Randle. "The Myths of Restoration Ecology". 2005, Ecology and Society. Vaadatud 15.11.2017.
  9. Holl, K. (2006). Professor of environmental studies at the university of California santa cruz. Personal Communication.
  10. MacDonald et al. (2002). The ecological context: a species population perspective. Cambridge: Cambridge University Press. 
  11. "Eesti Punane Raamat". Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, 2008. Vaadatud 14.11.2017.
  12. "LIFE + Nature projekt - Eesti loopealsete karjamaade taastamine". Vaadatud 22.11.2017.

VälislingidRedigeeri