TEN-võrgustikud

TEN-võrgustikud (inglise Trans-European Networks) ehk üleeuroopalised võrgustikud on loodud Euroopa Liidu poolt, et arendada liikmesriikide omavahelist koostööd ühise tõhusama infrastruktuuri väljakujundamisel.

Asutamislepinguga on määratletud kolm võrgustike klassi:

• üleeuroopaline transpordivõrk (TEN-T),
• üleeuroopaline energiavõrk (TEN-E või TEN-Energia),
• üleeuroopaline telekommunikatsioonivõrk (eTEN).

Ajalugu

Idee üleeuroopalistest võrgustikest tekkis juba 1980ndate lõpus, siis kui hakati kavandama ühist suurt turgu. Erinevad selle poliitika toetajad on leidnud, et ei ole mõtet rääkida kaupade, isikute ja teenuste liikumisvabadusega ühisest suurest Euroopa Liidu siseturust juhul, kui ei ole tänapäevast ja korralikult ühendatud tõhusat infrastruktuuri.

Võrgustike algatus põhineb täpsemalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu (Rooma lepingu) artiklitel 154–156, mille peamiseks eesmärgiks on ühise siseturu loomine ning majandusliku ja sotsiaalse sidususe tugevdamine.

Euroopa Ühenduse asutamislepinguga on sätestatud esmalt TEN-võrgustike õiguslik alus. Lepingu XV peatüki (artiklid 154, 155 ja 156) alusel peab Euroopa Liit edendama üleeuroopaliste võrgustike arengut kui põhielementi siseturu loomisel ning ühtekuuluvuse suurendamisel. Selline areng hõlmab ka liikmesriikide vastastikuse seotuse ja koostalitlusvõime parandamist. Samuti tagatakse parem ligipääs kõnealustele võrgustikele. Üleeuroopaliste võrkude loomises nähakse olulist osa ka majanduskasvu ja tööhõive suurendamisel.

Nendele eesmärkidele toetudes arendas Euroopa Komisjon välja suunised, mis vastavaid eesmärke ja prioriteete hõlmavad. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu kiitsid need suunised heaks pärast läbirääkimisi Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega.

Edasised otsused TEN suuniste ja prioriteetsete Euroopa projektide kohta teevad jätkuvalt Euroopa Parlament ja ministrite nõukogu ühiselt kaasotsustamismenetluse raames. Vastutus konkreetse planeerimise ja rahastamise eest jäetakse suures osas liikmesriikide endi kanda.

Suurel hulgal ühisest huvist lähtuvaid projekte on saanud rahalist toetust Euroopa Liidu eelarvest läbi TEN eelarverea ning lisaks Euroopa Liidu struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist. Euroopa Investeerimispank on oluliselt kaasa aidanud nende projektide rahastamisel laenude kaudu.

Euroopa Komisjon on uurinud ka kolme liiki võrgustike võimalikku koosmõju koos rahastamise viiside ja selle võimaliku jaotusega.

Euroopa Komisjoni 21. märtsi 2007. aasta teatises "Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunas" nõukogule ja Euroopa Parlamendile rõhutati mitme infrastruktuuri kombinatsiooni märkimisväärset lisaväärtust (tõhusam kasutamine, kulude ja keskkonnamõju vähendamine) ning samuti TEN-ide koostoimet. Teatises on samuti rõhutatud võrgustike integreerimisest saadavat potentsiaalset kasu keskkonnale.

TEN-T

Raudtee võrgustik (Euroopa Liidu prioriteetne projekt)

Rail Baltica projekteeritav trass

TEN-T (Trans-European Transport Network) on Euroopa Liidu sisene transpordivõrgustik.

TEN-T loodi, et kehtestada ühtne ja mitmekülgne võrgustik, mis ühendaks nii maa-, mere- kui ka õhutranspordivõrgud kogu Euroopa Liidus, kõrvaldades seejuures kitsaskohad ning täites lüngad. Üleeuroopalise transpordivõrgu kaudu tahetakse edendada kaupade ja isikute liikumist siseturul ning lihtsustada rahvusvaheliste ühenduste loomist.

TEN-T suunised võeti vastu 1996. aastal ja viimati muudeti neid 2004. aastal. Suunised hõlmavad kahte planeerimistasandit, milleks on üldise võrgu tasand (raudtee-, maantee-, siseveetee- ja kombineeritud transpordi, lennujaamade ja sadamate võrgu üldkavad) ja 30 prioriteetsest projektist (valitud ühist huvi pakkuvatest projektidest) koosnev tasand.

2006. aastal loodi Euroopa Komisjoni poolt TEN-T programmi rakendamiseks ja juhtimiseks Üleeuroopaline Transpordivõrgu Rakendusamet (TEN-T EA).

TEN-T võrgustik hõlmab ligikaudu 95 700 km maanteid, 106 000 km raudteid (sealhulgas 32 000 km kiirraudteid), 13 000 km siseveeteid, 411 lennujaama ja 404 meresadamat. Enamik neist ühendustest ja transpordisõlmedest on juba loodud. TEN-T võrgustikku tehtud investeeringud on aidanud lõpetada palju ühist huvi pakkuvaid projekte, vastastikku siduda liikmesriikide transpordivõrke ning ületada tehnoloogilisi takistusi liikmesriikide vahel.

TEN-T üldise võrgustiku osad Eestis:

• Tallinna–Pärnu–Ikla maantee, Tallinna–Narva maantee, Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee, Jõhvi–Tartu–Valga maantee, Tallinna ümbersõit;
• Tallinna–Tapa–Tartu raudtee, Tallinna-Tapa–Narva raudtee, Tartu–Valga raudtee, Tartu–Petseri (Koidula) raudtee, Valga–Petseri (Koidula) raudtee, Tallinna–Paldiski raudtee, Tallinna raudteeümbersõit;
• Muuga sadam, Paldiski lõunasadam, Paljassaare sadam, Vanasadam, Kunda sadam, Pärnu sadam, Heltermaa–Rohuküla ja Virtsu–Kuivastu sadamad;
• Tallinna lennujaam, Tartu lennujaam ning Pärnu, Kärdla ja Kuressaare lennujaam.

Ühenduse rahalist abi üleeuroopaliste transpordivõrkude eelarvest saavad eelkõige projektid ja nende osad, millel on suurim Euroopa lisandväärtus. TEN-T eelarve on pikaajaliselt ette planeeritav ning mõeldud kõigile liikmesriikidele ühist huvi pakkuvate projektide elluviimiseks.

Eestis on TEN-T rahastamise all 7 projekti:

• Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi ERTMS (European Rail Traffic Management System) arendamine,
• Rail Baltica I,
• Rail Baltica II,
• Galileo arendamine,
• SESAR (Single European Sky ATM Research) väljatöötamine,
• North European ATM Service Concepts – Feasibility study for a North European Functional Airspace Block,
• NETLIPSE.

TEN-E (TEN-Energia)

TEN-E puhul on tegemist üleeuroopalise energiavõrguga. See on Euroopa energiapoliitika peamiseks rahastamisvahendiks, millega Euroopa Liit toetab energiavõrkude arendamist.

Energiavõrgud vananevad ning ELi laienemine tõi omakorda kaasa parandamist vajavaid omavahelisi ühendusi. See kõik raskendab energia vaba liikumist ja muudab mõned piirkonnad tarnehäirete suhtes tundlikumaks. Peaaegu kõikide prognooside kohaselt kasvab ka energiaimport ning seega on tarvis rajada kiiresti uusi impordikanaleid, et suurendada ELi tarnete paindlikkust.

Esimesed TEN-E suunised võeti vastu 1996. aastal ja neid on korduvalt läbi vaadatud. Viimane läbivaatamine toimus 2006. aastal. TEN-E suuniste ja TEN määruse alusel rahastab EL peamiselt liikmesriikide poolt kindlaksmääratud konkreetsete projektidega seotud investeerimiseelseid teostavusuuringuid.

TEN-E eelarve on jäänud enam-vähem stabiilseks: 155 miljonit eurot ajavahemikul 2007–2013 (võrreldes 148 miljoni euroga aastatel 2000–2006) umbes 300 abikõlbliku projekti jaoks.

Euroopa energiapoliitikas on Eestiga seotult oluline Balti riikide võrkude ühendamise plaan. Nimelt on Läänemere piirkonna võrkude omavaheline ühendamine oluline, et suurendada Läänemere-äärsete riikide varustuskindlust ning laiemat varustuskindlust ja solidaarsust ELis. Seda arendatakse osana Läänemere piirkondlikust strateegiast, mis hõlmab gaasi, elektrit (kaasa arvatud avamere tuuleenergia ja võimaluse korral loodete energia) ning ladustamist. Olemasolevad projektid ühendatakse ühtseks süsteemiks, millest saab kasu kogu piirkond.

eTEN

Programm eTEN loodi üleeuroopalise telekommunikatsioonivõrgu toetuseks.

Programmi eesmärk oli aidata kaasa infoühiskonna arengule, pidades silmas majanduskasvu, tööhõivet, sotsiaalset ühtekuuluvust ja kõigi osalemist teadmistepõhises majanduses. Peamisteks valdkondadeks olid e-valitsus, e-haldus, e-tervishoid, e-kaasatus ja e-õpe. Programmi hilisemas etapis lisandus kuues valdkond, mis keskendus eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEdele).

Algse telekommunikatsiooni TENi programmi suuniseid muudeti 2002. aastal, et viia programm paremini kooskõlla ühenduse poliitikaga ja eelkõige algatusega i2010. Samal ajal nimetati programm ümber eTENi programmiks. eTEN programm lõpetati 2006. aasta lõpus.

eTENi programmi rakendamiseks viidi ellu kaasrahastatavaid projekte, mis valiti välja avalike pakkumiste alusel. Kokku algatati neist 149 kaasrahastatavat projekti, mille kogurahastus oli veidi üle 177 miljoni euro. Enamik projekte lõppes 2009. aastal ning viimaste tähtajaks oli 2010. aasta.

Alates 2007. aastast toetab Euroopa Komisjon elektroonilisi teenuseid avalikku huvi pakkuvates valdkondades läbi IKT poliitika (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika) toetusprogrammi (ICT PSP), mis kestab kuni 2013. aastani. ICT PSP on osa konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammist (CIP).