Tšoglokov (vene keeles Чоглоков, saksa keeles Tschoglokow) oli Venemaa aadlisuguvõsa.

Tšoglokovi suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Päritolu muuda

  Pikemalt artiklis Morozov (aadlisuguvõsa)

Legendi kohaselt pärines suguvõsa XIII sajandi algul elanud Mihhail Prušanitšist, kes rändas Preisimaalt Venemaale ja astus vürst Aleksander Nevski teenistusse. Tegelikult olid Tšoglokovid nimeka Morozovi suguvõsa kõrvalharu. Suguvõsa rajas XVI sajandi lõpul elanud Ivan Ivanovitš Morozov, kelle hüüdnimeks oli Tšeglok (Tšoglok). Tema järeltulijad kandsid perekonnamime Tšoglokov.

XVI sajandist Peeter I valitsusajani muuda

Suguvõsa rajaja Ivan Ivanovitš Tšoglokil oli viis poega, kellest järeltulijaid oli kolmel. Nad rajasid suguvõsa vanema, keskmise ja noorema liini. Sel perioodil teenisid Tšoglokovid peamiselt vojevoodidena. XVII sajandi 2. poolel tõusid mõned suguvõsaliikmed okolnitšiks: tasaar Aleksei Mihhailovitsi ajal oli selleks Vassili Aleksandrovitš Tšoglokov (suri 1667). Tema poeg Timofei Vassiljevitš Tšoglokov oli tsaar Peeter I okolnitši.

Tšoglokovid rüütelkonna matriklis muuda

1797. aasta 12. jaanuaril (vkj) võeti vennad Nikolai Nikolajevitš Tšoglokov (1749−pärast 1798) ja Samuil Nikolajevitš Tšoglokov (1751−1792) Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Umbes 1790. aasta paiku oli suguvõsa kantud Liivimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.[1]

 
Koltuši mõisa plaan aastast 1885. Mõis oli Tšoglokovide peamine valdus alates XVIII sajandi lõpust

Tšoglokovi suguvõsa mõisavaldused muuda

  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Puka (Bockenhof) (1744−1750), Viljandi (Schloß Fellin) (1744−1860)
  • Peterburi kubermang:
    • Koltuši (Keltto) (alates 1798)

Viited muuda

  1. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2004, lk 64-65.

Kirjandus muuda

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 464-465.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2004. Lk 64-65.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ четвертая. Санктпетербургь: 1857. Lk 210-214 [1].
  • Родословная книга князей и дворян Российских и выезжих. Часть I. Москва: Вь Университетской Типографии у Н. Новикова, 1787. Lk 270-275 [2].

Välislingid muuda