Tümo-lümfaatiline seisund

Tümo-lümfaatiliseks seisundiks (status thymicolymphaticus, ka status lymphaticus) nimetati patsiendi seisundit, mil arst tuvastas kas elaval (või ka surnud) patsiendil suurenenud tüümuse ja lümfisõlmed.

Termin leidis mitmel pool maailmas küll kasutamist, kuid meditsiinitöötajate seas puudusid kokkulepped ning tõendusmaterjal seisundi tuvastamiseks ja diagnoosimiseks.[1]

Tümo-lümfaatiline seisund (ka 'tüümuse surm' mors thymica, Felix Platter, 1614) oli mõnda aega klassifitseeritud haigusliku seisundina, mis mõnede meditsiinitöötajate arvates võis põhjustada ka vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

Diagnoosimisel (ka surma järgsel) peeti tähtsaks asjaolu, et ei esineks muid tuntud haigusi ja lahkamisel ei tuvastaks anatoomilisi kõrvalekaldeid.

1860. aastatel arvas arst Samuel Wilks, et laste vormikad kehad ja suurenenud tüümus on hea tervise tunnusteks, kuid tema oli teadaolevalt üks väheseid selle seisukoha pooldajaid.

1889/1890 defineeris A. Paltauf seisundit kui lümfaatilist, mille korral tüümus on säilinud ning tuvastatavad on aktiivsed Hassalli kehad, arteriaalse süsteemi hüpolaasia ja hüperplastilised lümfoidkoed.[2]

Vahepeal aga avastas Wilhelm Conrad Röntgen röntgenikiirguse ja alates 1903. aastast hakati kasutama tüümuse vähendamiseks kiiritusravi.

Dr. Charles Norris (New York) oli esimene, kes pakkus 1905. aastal kriteeriumid tümo-lümfaatilise seisundi diagnoosimiseks.

20. sajandi alguses kasutati imikute ja väikelaste tümo-lümfaatilise seisundi ja laryngismus stridulus'e raviks kirurgilist ravimeetodit – harkelundieemaldust. Seisundi raviks pakkus König 1906. aastal tüümuse kirurgilist eemaldamist. Kuid kirurgilisetel sekkumistel olid soovimatud kõrvaltoimed 33,3% (üks kolmest patsiendist) surma näol.

Enne 1930. aastat arvati, et suurenenud tüümus ja lümfisõlmed, mida nimetati tümo-lümfaatilise seisundiks[3][4], on haiguslik seisnud, mis põhjustab vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

1929. seostati suurenenud tüümust mitme haigusliku seisundiga ja seetõttu peeti oluliseks tüümust (ka vastsündinutel) radioloogiliselt uurida.[5]

1930. aastatel aga uuriti Suurbritannias seisundit põhjalikult ja seda ei liigitatud enam haiguste hulka.

Eesti NSV-s arvati aga veel 1960. aastatel, et suurenenud tüümus kutsub esile tümo-lümfaatilise seisundi[3].

Termin muuda

Seisundi kohta on kasutatud ka termineid constitutio-lymphatica, lymphatic constitution, lymphatic-chlorotic constitution, lymphatic diathesis, lymphatic dyscrasia, lymphatic habitus, lymphatism, status lymphaticus, status thymicus, ja thymo-lymphaticus.[6]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. STATUS THYMICOLYMPHATICUS, JAMA. 1935;104(21):1910., doi:10.1001/jama.1935.02760210042013., veebiversioon (vaadatud 15.12.2014.a.)(inglise keeles)
  2. Walter J. Hofmann, Peter Möller, Herwart F. Otto, Surgery of the Thymus. Hyperplasia, 1990, lk 59-70, veebiversioon (vaadatud 15.12.2014.a.)(inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  4. ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70-85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  5. E. H. SHANNON, M.B., D.RAD., SOME OBSERVATIONS ON THE THYMUS IN EARLY INFANCY, 775 - 785, juuni 1930, veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.) (inglise keeles)
  6. M. Todd Jacobs, Donald P. Frush, ja Lane F. Donnelly, The Right Place at the Wrong Time: Historical Perspective of the Relation of the Thymus Gland and Pediatric Radiology, 1. september 1998, DOI: http://dx.doi.org/10.1148/radiology.210.1.r99ja4511, veebiversioon (vaadatud 15.12.2014.a.) (inglise keeles)

Kirjandus muuda