Tülivere hiietamm

Tülivere hiietamm on Harjumaal Kuusalu vallas Kuusalu külas asuv hiiepuu. Kahara võraga puu asub kingul, üsna Tülivere oja lähedal. Aastal 1999 mõõdeti puu tüve rinnasümbermõõduks 587 sentimeetrit ja kõrguseks 21 meetrit. Puuhiiu omapäraks on tüves laiutav kaarja ukse taoline avaus. Inimene mahub avausest sisse astuma peaaegu kummardamata. Õõnsuse hämar sisemus on tillukese kambri suurune, kus kaks täiskasvanud inimest mahuvad püsti seisma.

Kohapärimus muuda

Puu kohta on Eesti Kirjandusmuuseumis tallel hulga rahvajutte. Üks vanemaid neist, kirja pandud 1895. aastal, annab teada, et õõnsus ilmus nähtavale 1891. aastal. Siis murdis sügismaru ühe tamme suure, maapinna lähedalt algava haru.

1911. aastal on keegi kohalikest üles märkinud pikema loo pühast ussist, kes elanud tamme juurte all. Mao nimi olnud Piilu. Pererahvas viinud talle pidevalt toiduohvreid. Siis toodud talusse minia, kes sellest kombest midagi ei teadnud ja jätnud ussi toitmata. Kohe surnud talus härg, maolt aga palutud kolm päeva lepitust. Viimaks roomanud uss tamme alt välja. Ta lakkunud härga ja see ärganud jälle ellu. Eesti folklooris on palju lugusid pühast ussist – nastikust, keda hoolega toideti ja kes majale ja perele õnne kindlustasid. Temast oli ka praktilist kasu. Nastiku olulisemaks toiduks on hiired ja seal, kus liikus nastikuid, püsis hiirte hulk tasakaalus.

1939. aastal on kohaliku elaniku Gustav Lehesalu suust üles kirjutatud ütlus, et see puu olevat vana hiietamm. Puule viidud piima ja muid ohvreid. "Esimesed lehmapiimad ja emapiimad oli ikka tammele viidud." Usutud, et kui Tülivere talu peremees sureb, langeb tammelt maha üks oks.^[1]

1962. aastal on folkloristid kirja pannud kohaliku elaniku meenutuse, kuidas Tülivere talu noor perenaine viinud 19. sajandi lõpus põlle all ohvriks värskelt tapetud looma liha, ise seda häbenedes.^[2]

Tamm olnud abiks riiduläinud noorpaaride lepitamisel. Kui mees ja naine nii tõsiselt tülli olid pööranud, et miski muu nõu enam ei aidanud, saadetud paar õhtul õõnsusesse. Õõnsus oli sedavõrd kitsas, et sinna mahtusid kaks inimest vaid püstijalu, teineteise ligi seistes. Hommikuks oli tüli igal juhul möödas. Tülide lepitamise järgi olevatki puu saanud nimeks Tülivere tamm.

Viited muuda

↑ ERA II 222, 394 (12) < Kuusalu, Kalme k. – I. Lehesalu < Gustav Lehesalu, 51 a. (1939). Avaldatud raamatus: Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Koostanud Mari-Ann Remmel. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 1998, lk 104.
↑ RKM II 144, 555 (1) < Kuusalu, Kupu k. – H. Kokamägi < Rannik, u. 60 a. (1962). Avaldatud raamatus: Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Koostanud Mari-Ann Remmel. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 1998, lk 104.

Kirjandus muuda

Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak 2011, lk 98–99.
Hendrik Relve. Põlispuud. Tallinn, Koolibri 2003, lk 56–59.

Välislingid muuda

Tülivere hiietamm kultuurimälestiste riiklikus registris
Tülivere tamm
Eesti puukuulsused
Tülivere hiietamm keskkonnaportaalis

[1] ERA II 222, 394 (12) < Kuusalu, Kalme k. – I. Lehesalu < Gustav Lehesalu, 51 a. (1939). Avaldatud raamatus: Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Koostanud Mari-Ann Remmel. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 1998, lk 104.

[2] RKM II 144, 555 (1) < Kuusalu, Kupu k. – H. Kokamägi < Rannik, u. 60 a. (1962). Avaldatud raamatus: Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Koostanud Mari-Ann Remmel. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 1998, lk 104.

[1]

[2]