Vikipeedia

Tõmmu käpp

orhideeliik

Tõmmu käpp (Orchis ustulata) on käpaliste sugukonda, käpa perekonda kuuluv taimeliik.

Tõmmu käpp
Tõmmu käpa õisik
Tõmmu käpa õisik
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts Asparilaadsed Asparagales
Sugukond Käpalised Orchidaceae
Perekond Käpp Orchis
Liik Tõmmu käpp
Binaarne nimetus
Orchis ustulata
Linnaeus
Sünonüümid

Neotinea ustulata L.

Briti teadlased liigitasid selle taime perekonda Neotinea, kirjanduses on tihti kasutusel nimi Neotinea ustulata.[1]

Tõmmu käpp on Eestis II kategooria looduskaitse all olev liik.[2] Eesti punase raamatu (2008) järgi on taim ohustatud (EN) kategoorias.[3] Eesti Orhideekaitse Klubi valis tõmmu käpa 2011. aasta orhideeks.[4]

Tõmmu käpp on nimetuse saanud õiepungade tõmmupunase tooni järgi.[1] Inglise keeles kutsutakse teda samal põhjusel nimetusega burnt orchid.[5] Vahel on kirjanduses kasutatud tõmmu käpa sünonüümina ka roostekäppa.[6]

Levikuala muuda

Levila lõunapiir on Hispaania ja Kreeka, põhjapiir Rootsi ja Eesti, lisaks on suured populatsioonid Suurbritannias.[6] Eestis on tõmmu käpp kõige arvukam Saaremaal ja Hiiumaal, ülejäänud tänapäevased leiuandmed pärinevad Lääne- ja Põhja-Eestist.[1] Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasvab tõmmu käpp Alpi ja Karpaatide mäestikes kuni 2400 meetri kõrgusel.[6]

Botaanilised tunnused muuda

 
 

Tõmmu käpa isendid kasvavad enamasti 6–15 sentimeetri pikkuseks. 2009. aastal leiti Läänemaalt 60 cm kõrgune tõmmu käpp, mis on Eesti rekord, aga nii kõrge kasvuga tõmmu käpp on ka Euroopas väga haruldane.[1]

Noor õisik on paar sentimeetrit pikk ja sügavtumeda tooniga, õitsemise käigus see pikeneb ja pleekub heledamaks.[7] Õisiku pikkus võib tugevasti varieeruda, koosnedes 10–60 väiksest õiest.[1] Pealmised õiekattelehed on tumepurpurpunased.[8] Ühe õie läbimõõt on umbes 0,5 cm[7], huul on valge või roosakas, purpurpunaste täppidega.[3] Tipmised avanemata pungad tõmbavad rohelisel taustal tähelepanu, sest on üleni musta värvi.[8] Tõmmu käpa õite kuju meenutab veidi kaltsunukku. Vahel harva on leitud taime heledaõielist vormi, millel iseloomulikku õite punakaspruuni tooni peaaegu ei olegi.[1]

Tõmmu käpa lehed on sinakasrohelised ja ülemised ümbritsevad vart tuppedena[7], taime lehed on kuni 1,6 cm laiad ja 10 cm pikad.[3]

Õitsemine muuda

Tõmmu käpp on Eesti käpaliste hulgas eriline, sest taimed õitsevad erinevatel aegadel. Ida-Saaremaal, Muhu saarel ja Kuresaare lähedal Loode tammikus on tavaline õitsemisaeg mai alguses.[1] Lääne-Saaremaal, mandril ja Hiiumaal õitseb taim alles juulis.[8] Seetõttu kirjeldasid 1990. aastal saksa teadlased Kümpel ja Mrkvicka neid kahe eraldi alamliigina.[1] Siiski on hilisemas teadustöös[9] selgunud, et tegu on ilmselt eri maades iseseisvalt tekkinud variantidega, mitte ühe päritoluga alamliikidega.

Suuremat kasvu ja hiljem õitsevad tõmmud käpad on Eestis tänapäeval tavalisemad. Selle põhjuseks arvatakse olevat taimede üldine varieeruvus kõrguses. Lisaks just hilisemad populatsioonid kasvavad rohkem raskemini läbikuivavatel ja tüsedamatel muldadel, kus on võimalik suuremaks kasvada.[1]

Eluviis muuda

Suurem osa taimedest on lühiealised ning surevad paari aastaga pärast maa peale tulekut või esimest õitsemist.[8] Mõned isendid elavad ja õitsevad aga kümneid aastaid.[1] Tõmmu käpp puhkab suveperioodil ja enamik taimi kasvatab uued lehed oktoobris-novembris.[8]

Nagu ka mõned teised käpalise liigid, läheb taim vahel soikeseisundisse, mis tähendab, et tõmmu käpp ei kasvata maapealseid osi ning elab ainult juuremugulana.[1] Mõnel aastal võib kuni 90% taimedest populatsioonis olla soikeseisundis, mida põhjustavad kohalikud mikrokliima olud. Pikaajaliste vaatluste põhjal on jõutud järeldusele, et tõmmu käpa isendite suremus varieerub ka üksteisest kaugel asuvates populatsioonides sarnaselt.[10]

Tõmmu käpa juuremugulad peituvad õitseajal kuni 6 cm sügavusel pinnases ning neid on kaks: üks on vana, talvituv ja kärbuv, ning teine, noorem mugul, talletab järgmiseks aastaks varusid ja talvitub.[1] Vahel tekib ka kaks või enam juuremugulat ja nii saab taim vegetatiivselt paljuneda.[8] Võrreldes teiste Eesti orhideede mugulatega on tõmmu käpa juuremugulad väikesed ega ole loomadele nii ahvatlevad, kuid metssead tuhnivad neid ikkagi sageli üles.[1]

Tolmeldamine ja viljumine muuda

Tõmmu käpp ei tooda nektarit, õisi tolmeldavad mardikad, väike-õiesikk ja väikesed kärbsed.[1] Seemned on sugukonnas ühed kõige väiksemad ja ka areng seemnest uue seemneni on väga aeglane, umbes 16 aastat.[8] Esimesed lehed moodustuvad tavaliselt alles 10.–15. kasvuaastal ja õisik 13.–16. aastal.[7] Kui ühe taime mõnekümnest õiest areneb paar vilja, on see hea tulemus. Tõmmu käpp idaneb looduslikes kasvukohtades väga harva ning see sõltub niiskusest.[1]

 
Esiveres Läänemaal pildistatud tõmmu käpp

Arvukus ja kaitsmine Eestis muuda

Mandri-Eestis on viimase viiekümne aastaga leiukohtade arv vähenenud, jätkusuutlikke populatsioone on alla 30. Vanadel saarte karjamaadel kasvavad taimed hajusalt laialdastel aladel. Karjamaade ja niitude võssakasvamine on peamine leiukohtade kadumise põhjus.[1]

Üks suurimaid hilise õitsemisajaga tõmmu käpa leiukohti oli Kurevere karjääri territooriumil. Enne selle rajamist kaevati paarkümmend isendit välja ning istutati vanadesse leiukohtadesse, kuid peaaegu ükski taim seal kasvama ei läinud.[5]

Elurikkuse portaalis on tõmmu käpa kohta Eestis 221 kirjet, millest umbes 100 on loodusvaatlused Lääne-Eestis. Ülejäänud on säilitatud eksemplarid Tartu Ülikooli loodusmuuseumi, Eesti Loodusmuuseumi ja Eesti Maaülikooli kogudes.[11]

2011. aastal sai valmis tegevuskava tõmmu käpa kaitseks ning keskkonnaministri määrusega kehtestati suur hulk käpaliste püsielupaiku, millest mitu olid tõmmu käpa kaitseks.[1] Suurimad neist on Esivere lennuväljal, kus on peaaegu 200 taimega populatsioon, ning Läpi, kus on kokku loetud vähemalt 20 isendit.[12] Lihtsalt kaitsealade loomisest aga ei piisa, sest taimed on kadunud leiukohtadest just vähese valguse tõttu.[1] Poollooduslikke kooslusi tuleb taastada ja regulaarselt niita, et olemasolevad populatsioonid säiliksid ning tekiks ka uusi võimalikke kasvukohti.[3]

Viited  muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 Tali, K. 2011. Tõmmu käpp vajab sisulist kaitset. Eesti Loodus, juuni/juuli 2011: 8–11.
  2. ↑ "Riigi Teataja". Vaadatud 25.10.2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "eFloora koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2018.
  4. ↑ "Eesti Orhideekaitse Klubi koduleht".
  5. ↑ 5,0 5,1 "Orhideede stend" (PDF).
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "Royal Botanic Gardens koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. november 2012.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Tuulik, T. 1998. Hiiumaa orhideed. Kärdla: Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Kull, T., Tuulik, T. 2002. Kodumaa käpalised. Tallinn: Digimap OÜ.
  9. ↑ Tali, K. et al. 2006. Little genetic differentiation across Europe between early-flowering and late-flowering populations of the rapidly declining orchid Neotinea ustulata. Biological Journal of the Linnean Society, 87: 13–25.
  10. ↑ Shefferson, R. P., Tali, K. 2007. Dormancy is associated with decreased adult survival in the burnt orchid, Neotinea ustulata. Journal of Ecology, 95: 217–225.
  11. ↑ "Elurikkuse koduleht".
  12. ↑ "Keskkonnaministri määruse seletuskiri" (PDF).

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tõmmu_käpp&oldid=6293619"