Tähetuul

Tähetuul (inglise keeles stellar wind) on gaasivool, mis koosneb peamiselt kõrge energiatasemega elektronidest ja prootonitest. Tähetuul pärineb tähe atmosfääri väliskihtidelt ja on eri tähtedel eri tüüpi. Tähetuule kiirus võib olla vahemikus 20–2000 m/s, meie Päikese puhul on maksimaalseks gaasivoolu kiiruseks 700 m/s.[1]

Tugevate tähetuulte tekitatud gaasipilv udukogus NGC 6565

Tähetuule tekkimineRedigeeri

Tähtede väliskihid koosnevad pidevalt paisuvast plasmast, mis on väga kõrge temperatuuriga ja tugeva magnetlaenguga. Paisumise tagajärjel ei hoia tähe gravitatsiooniväli enam tugevalt laetud osakesi kinni ning tähe magnetväli suunab need universumi.[2]

Mõjutavad teguridRedigeeri

Tähetuule olemust, näiteks kiirust ja energiataset mõjutavad tähe mass, heledus ja raadius.[3] Kui täht on jõudnud peajadast välja (heeliumi süntees tuumas lõppeb), kaotab täht suure osa oma massist aeglaste tuulte kujul (ligikaudu 10 km/s). Massiivsed O- ja B-tüüpi tähed kaotavad massi vähem, kuid tähetuul on väga suure kiirusega (kuni 2000 km/s).

Tähetuulest tingitud muutusedRedigeeri

Väiksema massiga tähtede tekitatud tuul ei avalda tähe arengule eriti suurt mõju. Massiivsed tähed võivad peajadasse kuulumise jooksul kaotada ligi 50% oma massist, mille mõju ilmneb kõige tugevamalt tähe elutsükli lõpus.[1] Tugevatel tuultel võib olla ka vastupidine mõju: need võivad tekitada ümbritsevate gaasipilvede kokku vajumisi. mis võib viia uute tähtede tekkimiseni, või vastupidi – hajutada pilved nii, et uue tähe tekkimise võimalus väheneb drastiliselt.[4]

 
LL Orionilt pärit tähetuul tekitab vibukujulist lööklainet, kui see põrkub Orioni udukoguga.

Tähetuul võib mõjutada ka maailmaruumi. Üks näide sellest on Orioni udukogu ja tähe LL Orioni põrkumine, mille tagajärjel tekib vibukujuline lööklaine. Tähetuul on ka virmaliste tekkimise põhjus.[5]

Tähetuule roll universumi arengus ja uurimisesRedigeeri

Tähetuul on vajalik universumi keemiliseks evolutsiooniks. Gaasivool, mis tähest eraldub, on oluline uute tähtede tekkimiseks, andes universumile selleks vajalikku energiat ning töödeldud plutooniumi, tooriumi ja uraani.[6]

Tähetuuled võimaldavad teha kvantitatiivseid spektroskoopilisi uuringuid. Nende abil saab infot kaugetes galaktikates asuvate tähtede kohta ja kirjeldada meie galaktika tähtede sündi.[6]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Centre for Astrophysics and Supercomputing. (n.d). Stellar Winds. https://astronomy.swin.edu.au/cosmos/s/stellar+winds
  2. National Aeronautics and Space Administration. (n. d.). Space Technology 5. https://www.jpl.nasa.gov/nmp/st5/SCIENCE/solarwind.html
  3. Castor, J. I., Abbott, D. C., & Klein, R. I. (1975). Radiation-driven winds in Of stars. The Astrophysical Journal, 195, 157. https://doi.org/10.1086/153315
  4. European Space Agency. (n.d.). Massive stellar winds are made of tiny pieces. https://www.esa.int/Science_Exploration/Space_Science/Massive_stellar_winds_are_made_of_tiny_pieces
  5. https://www.jpl.nasa.gov. (s.a.). Orion Nebula and Bow Shock. NASA Jet Propulsion Laboratory (JPL). https://www.jpl.nasa.gov/images/pia04227-orion-nebula-and-bow-shock
  6. 6,0 6,1 Kudritzki, R.-P., & Puls, J. (2000). Winds from Hot Stars. Annual Review of Astronomy and Astrophysics, 38(1), 613–666. https://doi.org/10.1146/annurev.astro.38.1.613