Tähendus (Grice)

"Tähendus" ("Meaning") on Briti filosoofi Paul Grice'i üks tähtsamaid artikleid.

See ilmus ajakirjas Philosophical Review, 66, 1957, lk 377–388. Artikkel sisaldub ka Grice'i artiklitekogumikus "Studies in the Way of Words". Eesti keeles on ta ilmunud Ene-Reet Sooviku tõlkes raamatus: Jaan Kangilaski, Margo Laasberg (toim). – Tähendus, tõde, meetod, Tartu: 1999, lk 220–231.

SisukokkuvõteRedigeeri

Analüüsides tähenduse mõistet, eristab ta inglise tegusõna mean ('tähendama') kaht tähendust, mida ta nimetab loomulikuks tähenduseks (natural meaning) ja mitteloomulikuks tähenduseks (tähendusML; non-natural meaning, meaningNN).

Loomulik tähendus ja mitteloomulik tähendusRedigeeri

Loomulikku tähendust peetakse silmas näiteks järgmistes näidetes:

  • "Need tähnid tähendavad (tähendasid) leetreid."
  • "Need tähnid ei tähendanud minu jaoks midagi, aga arstile nad tähendasid leetreid."
  • "Äsja vastu võetud eelarve tähendab, et meil saab olema raske aasta."

Mitteloomulikku tähendust peetakse silmas näiteks järgmistes näidetes:

  • "Need kolm kellahelinat (bussis) tähendavad, et buss on täis."
  • "Märkus "Smith ei saanud läbi ilma oma häda ja õnnetuseta" tähendas, et Smith pidas oma naist asendamatuks."

Loomulikku ja mitteloomulikku tähendust kirjeldavate lausete vahel võib täheldada järgmisi erinevusi.

  • Lausest "x tähendab, et p" järeldub loomuliku tähenduse puhul p, mitteloomuliku tähenduse korral mitte.
  • Lausest x-i tähenduse kohta saab mitteloomuliku tähenduse puhul järeldada, et x-iga on midagi silmas peetud (mõeldud; 'meant'), loomuliku tähenduse korral mitte.
  • Lausest x-i tähenduse kohta saab mitteloomuliku tähenduse puhul järeldada, et x-iga pidas keegi midagi silmas (mõtles; 'meant'), loomuliku tähenduse korral mitte.
  • Mitteloomulikku tähendust kirjeldava lause saab ümber sõnastada nii, et lauses sisalduks tähendust väljendav lause jutumärkides; loomuliku tähenduse puhul see nii ei ole.
  • Loomuliku tähenduse puhul saab seda kirjeldavas lauses tähendust omistada "asjaolule, et..."; mitteloomuliku tähenduse puhul see nii ei ole.

Loomulikku tähendust kirjeldavaks arvab Grice ka laused, kus mean tähendab 'kavatsema', ning mitteloomulikku tähendust kirjeldavaks laused, kus mean tähendab 'öelda tahtma'.

Seda eristust ei pea Grice ammendavaks ja selgepiiriliseks, kuid ta väidab, et enamasti on sõna tegusõna mean tähendus üsna kergesti paigutatav emba-kumba rühma.

Grice võrdleb oma eristust eristusega loomulike ja konventsionaalsete märkide vahel, kuid leiab, et need eristused päriselt ei kattu, sest mitteloomulik tähendus võib olla ka näiteks sõnadel, mida Grice ei pea märkideks, ning samuti mõningatel žestidel, mis ei ole tavalises mõttes konventsionaalsed, ning teisest küljest ei pruugi Grice'i meelest ka see, millel on loomulik tähendus, olla märk (näiteks eelarve, mis tähendab rasket aastat).

Mitteloomuliku tähenduse loomusRedigeeri

Stevensoni teooria kriitikaRedigeeri

Grice vaatleb kõigepealt Charles Stevensoni katset mitteloomulikku tähendust määratleda (raamatus: Ethics and Language, 1944, ptk III).

Stevensoni järgi peab selleks, et x midagi tähendaksML, x-il olema (ligikaudselt) kalduvus kutsuda kuulajas esile mingit (tunnetuslikku või muud) hoiakut ja kalduvus olla kõnelejal esile kutsutud tema säärase hoiaku poolt. Need kalduvused sõltuvad Stevensoni järgi "keerukast tingimise protsessist, mis kaasneb märgi kasutamisega suhtluses".

Esimeses vastuväites vaatleb Grice juhtumit, mil mitteloomulikule tähendusele pretendeeriv lausung (Grice jätab meelega lahtiseks, kas jutt on toimingust või selle tulemusest) on kirjeldav või teadaandev, nii et hoiak, millest juttu on, on tunnetuslik, näiteks uskumus. Grice esitab nüüd vastuväite. Paljudel inimestel on kalduvus tantsupeole minnes frakki selga panna. Samuti on paljudel inimestel kalduvus nähes kedagi frakki selga panemas järeldada, et too inimene läheb tantsupeole. Kuid fraki selgapanemine ei tähendaML tantsupeole minemist. Ka jutt keerukast tingimise protsessist siin ei aita. Kui jutt käib fraki selgapanemise ja tantsupeole minemise vahelise seose äraõppimisest, siis on see tingimus liiga nõrk, sest ta ei jäta kõnealust juhtumit mitteloomuliku tähenduse alt välja. Kui aga mõista seda tingimust tugevamana, osutub see teooria tsirkulaarseks: siis võiks sama hästi öelda, et x-il on tähendusML, kui x-i kasutatakse suhtlemisel.

Grice toob välja Stevensoni teooria veel ühe raskuse. Kui öelda kellelegi, et Jones on pikk, siis kuulajal on kalduvus hakata uskuma, et Jones on sportlane. Kas aga siis "Jones on pikk" tähendabML, et Jones on sportlane? Stevenson oli sellest raskusest teadlik ning viitas keelereeglitele, antud juhul lubavale reeglile, mis ütleb, et sportlased ei pruugi olla pikad. Reegel ei keela meil rääkimast mittepikkadest sportlastest. Grice toob välja, et asi pole selles, et nõnda kõneldes ei riku me näiteks grammatika- või viisakusreegleid, vaid selles, et me ei ütle midagi tähendusetut (või vähemalt ei riku tähendusreegleid). See aga toob jällegi kaasa tsirkulaarsuse. Peale selle, kui silmaspeetava ja vihjatava erinevust võib selgitada reeglitele vihjates, siis tekib küsimus, miks Stevenson ei viita reeglitele oiete puhul, millega seoses ta üldse hakkas rääkima tingimise protsessist.

Peale selle heidab Grice sedasorti kausaalsetele tähenduseteooriatele ette, et need analüüsivad üksnes ütlusi "märgi" standardse tähenduse kohta ega käsitle ütlusi selle kohta, mida konkreetne kõneleja või kuulaja mingi märgiga mingil konkreetsel puhul öelda tahab (see ei pruugi standardse tähendusega kokku langeda). Pole ka selge, kuidas saaks teooriat selleks edasi arendada. Veel enam, võib väita, et märgi üldist tähendust tuleb seletada selle kaudu, mida märgi kasutajad konkreetsetel puhkudel sellega öelda tahavad (või peaksid tahtma). Seega jätab seda sorti kausaalne teooria seletamata tähenduse fundamentaalsema aspekti. (Grice väidab end sellist radikaalset kriitikat pooldavat, kuid möönab selle vaieldavust.)

Grice jätab kõik kausaalsed kalduvuseteooriad kõrvale, sest ta ei looda, et nad tuleksid toime seda tüüpi raskustega, nagu Grice välja tõi.

KõnelejatähendusRedigeeri

Vaatleme esialgu ainult teadaandvaid ja kirjeldavaid lauseid.

Võiks arvata, et "x tahtis midagi ütelda" (meantNN something) on tõene, kui lausuja kavatses x-iga kutsuda kuulajas esile mingi uskumuse, ning öelda, mis uskumus see on, tähendab öelda, mida x öelda tahtis. Aga see ei tööta. Ma võin näiteks jätta B kinda mõrvapaiga lähedusse, et panna uurija uskuma, et B on mõrvar; see aga ei tähenda, et kinnas (või see, et ma selle sinna jätsin) oleks midagi tähendanudML või et ma oleksin kinda sinna jätmisega tahtnud öelda, et B on mõrvar. Seega tuleb lisada, et lausuja pidi ka kavatsema, et kuulaja saaks aru lausungi taga olevast kavatsusest.

Ent ka sellest ei piisa. Vaatame järgmisi juhtumeid:

(1) Herodes toob Salomele kandikul Ristija Johannese pea.
(2) Laps tunneb end halvasti ning laseb emal näha, kui kahvatu ta on, lootes et ema aitab.
(3) Ma jätan tütre lõhutud nõud koristamata, et naine näeks.

Nendel juhtudel on mitteloomuliku tähenduse seni esitatud tingimused täidetud, kuid ometi on tegemist loomuliku tähendusega. Tuleb leida, mis vahe on näiteks meelega ja avalikult teada saada laskmise ja ütlemise vahel ning uskuma panemise ja ütlemise vahel.

Võrdleme järgmisi juhtusid:

(1) Ma näitan hr X-ile fotot, kus hr Y on pr X-ga kohatult familiaarne.
(2) Ma joonistan pildi, millel hr Y niimoodi käitub, ja näitan seda hr X-ile.

Mitteloomuliku tähendusega on tegu ainult teisel juhul. Vahe on selles, et esimesel juhul ei olene foto mõju minu kavatsusest seda mõju esile kutsuda. Teisel juhul aga on pildil soovitud mõju ainult juhul, kui hr X usub, et ma kavatsen talle pr X-i kohta midagi teatada või teda midagi uskuma panna.

Aga minu kulmukortsutamisest võidakse järeldada, et ma olen rahulolematu, olenemata sellest, kas ma teen seda spontaanselt või tahan meelega oma rahulolematust väljendada. Nii et ka sel juhul ei olene kulmukortsutuse mõju minu kavatsusest. Aga teisel juhul mõjub kulmukortsutus samamoodi ainult juhul, kui selle taga nähakse kavatsust rahulolematust väljendada.

Selleks, et A tahaks x-iga midagi öelda, peavad olema täidetud järgmised tingimused. A peab kavatsema kutsuda kuulajal esile uskumuse ning kavatsema, et tema lausungi taga nähtaks seda kavatsust. Need kavatsused ei ole omavahel sõltumatud. A kavatseb, et kavatsuse nägemine etendaks uskumuse esilekutsumisel oma osa; muidu kavatsus ei täitu. Teiste sõnadega, A peab lausuma x-i kavatsusega kutsuda mingi uskumus esile selle kavatsuse äratundmise abiga.

Nüüd vaatame ka näiteid, kus ei taheta midagi teatada. Oletame, et mul on toas väga ihne inimene. Et temast lahti saada, viskan ma naelase rahatähe aknast välja. Siin on tegu loomuliku tähendusega. Kui aga ma näitan talle ust või tõukan teda, siis võib tegu olla mitteloomuliku tähendusega. Teine näide on auto peatamine auto ette seistes ja auto peatamine viipega.

Kui ma eksamil kellegi läbi kukutan, võin ma tekitada temas kurvastust, nördimust või alandustunnet; kuid isegi kui ma seda tahan tekitada, on ikkagi tegemist loomuliku tähendusega. Aga kui ma tänaval kedagi ära ei tunne, siis ma saan talle seda tunnet tekitada ainult juhul, kui ta aru saab, et mul on selline kavatsus. Teine näide: kui mind palgast täielikult ilma jäetakse, siis ma võin öelda, et mind laostatakse; kui palka kärbitakse tühise summa võrra, siis ma võin öelda, et mind solvatakse; mõnel vahepealsel juhtumil on raske otsustada, millega on tegemist.

Üldised sõnastused on järgmised:

(1) "A tahtis x-iga midagi ütelda" (meantNN something by x) tähendab ligikaudu sama mis "A-l oli kavatsus, et x kutsuks kuulajal selle kavatsuse äratundmise abiga esile mingi mõju". Küsida, mida A tahtis ütelda, tähendab küsida, mis mõju see on. Seda mõju ei saa alati väljendada "et"-fraasiga.

(2) "x tähendas midagi" tähendab ligikaudselt: "Keegi tahtis x-iga midagi ütelda." Mõningatel juhtudel, näiteks fooritulede puhul, ei saa küll hästi öelda, kes nendega midagi ütelda tahtis.

Keeleline tähendusRedigeeri

(3) "x tähendabML (ajatult) seda-ja-seda" võiks võrdsustada mingi väitega või väidete disjunktsiooniga selle kohta, mida x-iga üldiselt kavatsetakse (lisades klausli kavatsuse äratundmise kohta).

Mõjumise viisRedigeeri

Oletame, et mõni inimene on niimoodi loodud, et kui talle öeldakse, et iga kord, kui ma teen teatud häälitsuse, siis ma soovin, et ta punastaks või jääks haigeks, siis iga kord, kui ta selle häälitsuse (ning siis ka minu kavatsuse) ära tunneb, ta punastab või jääb haigeks. Ometi ei ole sel häälitsusel sel juhul mitteloomulikku tähendust. Sellepärast peab ütlema, et selleks, et x-il oleks mitteloomulik tähendus, peab kavatsetav mõju olema kuidagi kuulaja kontrolli all või et kavatsuse äratundmine oleks kuulajale kuidagi põhjendiks, mitte ainult põhjuseks.

KavatsusedRedigeeri

Lausungi mitteloomuliku tähendusega on seotud ainult lausuja "esmane kavatsus". Näiteks kui ma kavatsen, et keegi teeks midagi, toetudes informatsioonile, mis ma talle annan, siis see ei ole seotud minu lausungi mitteloomuliku tähendusega.

Grice ei postuleeri kavatsusi kui keerulisi psühholoogilisi sündmusi. Ta püüab näidata, et sõna "kavatsus" kasutamine seoses tähendusega ei too kaasa uusi raskusi. Kavatsusega võib esiteks kaasneda teadlik plaan või kavatsuse sõnaselge väljendus (näiteks kui ma ütlen, kuidas ma hakkan mingit väljendit kasutama või kui ma mõtlen, kuidas mida väljendada). Nagu ka mittekeelelistel juhtudel, võib ta siiski kavatseda midagi erinevat varem mõeldust (näiteks hoolimata varasemast plaanist mingit sõna harjumatul moel kasutada, kasutada seda ikka harjumuspärasel moel).

Kui väljaöeldud plaani või kavatsust pole, siis eeldatakse, et väljendit kasutatakse nii, nagu seda tavaliselt tehakse. Kui võimalusi on mitu, siis võetakse arvesse konteksti.

Mõnikord küsitakse lausujalt tagantjärele tema kavatsuse kohta. Ja siis põhineb vastus keerulistel juhtudel mõnikord otsusel, mitte meenutusel.

Seega on keelelised kavatsused väga sarnased mittekeeleliste kavatsustega.

VälislingidRedigeeri