Svetlana Tširkova

NSV Liidu vehkleja ja hilisem Eesti vehklemistreener

Svetlana Tširkova (1980. aastast Svetlana Lozovaja, vene keeles Светлана Михайловна Чиркова (-Лосовая);[2] sündinud 6. (ametlikult 5.) novembril 1945) on endine Nõukogude Liidu (Eesti NSV) vehkleja, kahekordne naiskondlik olümpiavõitja ja maailmameister floretis ning hilisem Eesti NSV ja Eesti Vabariigi vehklemistreener.

Svetlana Tširkova
Svetlana Tširkova-Lozovaja 1984. aastal
Isikuandmed
Riik Nõukogude Liit (Eesti NSV) (kuni 1991)
Eesti Vabariik (alates 1991)
Sünniaeg 6. november 1945 (78-aastane)
Sünnikoht Topner, Tšuvaši ANSV
Pikkus 168[1]/169[2][3] cm
Kaal 63[1]/64[2] kg
Sportlaskarjäär
Spordiala florett (vehklemine)
Treener Klavdi Jadlovski
Vitali Arkadjev
Medalid
Olümpiamängud
Kuld 1968 Naiskondlik florett
Kuld 1972 Naiskondlik florett
Maailmameistrivõistlused
Kuld 1970 Naiskondlik florett
Kuld 1971 Naiskondlik florett
Hõbe 1969 Naiskondlik florett
Pronks 1969 Individuaalne florett

Nii 1968. aasta Mexico kui ka 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel võitis Tširkova NSV Liidu floretinaiskonnaga esikoha. Maailmameistrivõistlustelt sai ta kaks kuld- ja ühe hõbemedali naiskonna koosseisus, lisaks individuaalse pronksmedali. Pärast sportlaskarjääri on Tširkova töötanud vehklemistreenerina.

Lapsepõlv muuda

Tšuvaššias muuda

Svetlana Tširkova vanemad kohtusid Teise maailmasõja ajal Jaapani rindel.[4] Ema Aleksandra[5] oli tšuvašš, kes töötas Nõukogude Liidu – Jaapani piirialal tuletõrje valves.[6] Ema isa oli olnud suurmaaomanik, kellelt Stalini võimu ajal 1930. aastatel maa ja vara ära võeti ning Siberisse saadeti, mistõttu Aleksandra pidi hakkama oma elu nullist üles ehitama.[7] Lapseootel Aleksandra naasis sõjast 1945. aasta mais. Isa Mihhail Tširkov, venelane, jäi veel rindele.[4] Svetlana Tširkova sündis Tšuvaši ANSV-s Topneri külas 6. novembril 1945.[8] Ema lasi ametlikuks sünnikuupäevaks märkida 5. novembri, kuna number 6 polevat talle tundunud ilus ega ümmargune.[9]

Svetlana ema ja isa koos elama ei hakanud, sest Mihhail läks pärast sõda koju Siberisse Tjumenisse ja jäi sinna oma sõjas pimedaks jäänud venna juurde. Svetlana vanaema aga ei lubanud tütrel Siberisse minna. Hiljem sai Svetlana pikemalt isaga koos olla kahel korral: 1960. aastatel elas ta mõnda aega isa juures ja 1972. aastal sõitis isa paariks kuuks Tallinna. Samal aastal sai isa autoõnnetuses surma.[4]

Kuni kolmanda eluaastani elas Svetlana koos vanaemaga, sest ema käis metsatööl normipäevi tegemas.[9] Svetlana oskas vaid tšuvaši keelt,[10] aga pidas end isa tõttu venelaseks ja oli selle üle uhke.[4]

Eestis muuda

Kui 1950. aastal otsiti Tšuvaššias inimesi, kes tahaksid minna Baltikumi ülesehitustöödele, võttis kodukülast lahkuda sooviv Aleksandra vastu pakkumise minna Eesti NSV-sse. Tallinna jõudnud ema ja 4-aastane tütar paigutati elama ühte Lasnamäe barakkidest. Ema kasvatas Svetlanat üksi ja tal olid pikad tööpäevad – nii veetis Svetlana palju aega omapäi. Ta on meenutanud barakielu meeldivana – need olid olnud hästi ehitatud, ilusad ja soojad.[6][11] Teisalt toimus seal ka joominguid ja kaklusi, mis tekitasid Svetlanas tunde, et ta ei taha oma elus langeda samale tasemele.[7] Aleksandra õpetas teda tööd mitte kartma ning näitas, et ema teenistus ja tütre eest hoolitsemine tuli raske tööga.[5]

Ümberringi elasid venelased, ema rääkis lapsega vene keeles ja ta pandi venekeelsesse kooli – nii õppis Svetlana vene keele ära ja see sai ta põhikeeleks. Oma esimest keelt ta päris ära ei unustanud ja hiljem elus sünnipaika külastades on ta seal kasutanud tšuvaši keelt.[10] 1960. aastal kolis pere Väike-Ameerika tänavale ühetoalisse korterisse.[12]

Haridus ja esimesed töökohad muuda

7-aastaselt läks Svetlana Tširkova 1. klassi Tallinna 16. keskkoolis, kus õppis nii venelasi kui ka eestlasi. Tema klassivendade seas oli Georgi Zažitski, samuti hilisem tippvehkleja. Mõne aasta pärast läks Tširkova üle äsjaavatud Tallinna 25. keskkooli, mis oli juba täiesti venekeelne kool.[10][12] Kuna keegi ta järgi ei vaadanud, siis ta õppis iseseisvalt. Tänu heale mälule see probleeme ei valmistanud ja hinded olid neljad. Kooli kooris oli ta eeslaulja.[11] Keskkooli lõpetas Tširkova õhtukoolis, et saaks samal ajal tööle minna.[10][13] Õhtukeskkooli ajal töötas ta kõigepealt postiljonina, seejärel haiglas sanitarina,[14] hiljem ka telefonikeskjaamas montöörina.[15]

1964. aastal hakkas ta õppima Tallinna Pedagoogilises Instituudis.[8] Õppetöö toimus eesti keeles, mida Tširkova ei osanud. Seetõttu kulgesid õpingud kuni eesti keele selgeks saamiseni raskelt. Pärast kaht aastat kõrgkoolis läks ta sporditegemise intensiivistumise tõttu üle kaugõppele.[16] Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna lõpetas ta 1972. aastal treeneri kutsetunnistusega.[1][17]

Sportlaskarjäär muuda

Treeningute algus muuda

Tširkova oli juba noorena füüsiliselt tugev, ta on end kirjeldanud 100% looduslapsena.[12] Spordiga hakkas Tširkova tegelema 1957. aastal 25. keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Aleksander Tulki juhendamisel.[8] Ta on Tulki, hilisemat mitmekordset Nõukogude Liidu meistrit allveeujumises, iseloomustanud suurepärase inimesena, kes oskas lapsi spordi juurde tuua. Tširkova võttis osa kõikvõimalike eri alade koolivõistlustest ja oli neil esimeste seas.[18][19] Tõsisem sporditegemine algas Aleksander Tšikini kergejõustikutrennis,[6] kus ta käis poolteist-kaks aastat.[10]

1961. aasta septembris, kui Tširkova oli 15-aastane, käis nende koolis kasvandikke värbamas vehklemistreener Klavdi Jadlovski ja ta otsustas koos poole oma klassi lastega tema juurde trenni minna. Hiljem jõudis viis neist Eesti NSV koondisse. Trenn ja treener oli Tširkovale meeldinud. Kuna emal oli tema jaoks vähe aega, siis ta hindas seda, et keegi tahab temaga tegeleda. Samas ei tulnud vehklemine Tširkoval alguses hästi välja ja võitma harjunud tüdrukut see ärritas.[10][13] Tširkova arvates oli ta kehaliselt valmis vehklema, aga veel liiga emotsionaalne.[6] Järgmise suve jättis ta treeningutes vahele, aga Jadlovski otsis ta sügisel jälle üles. Tširkova järeldas, et temasse usutakse, ja ta jätkas treeninguid.[20]

Tširkova kirjelduse järgi olid treeningul nii kogenumatel kui uustulnukatel võrdsed tingimused, aga vanad aitasid noori. Igaühel olid oma ülesanded teada. Jadlovski kasutas teaduspõhist lähenemist, hoidis end kursis erialakirjandusega, mõõtis sportlikku vormi vastava aparatuuriga ja pööras tähelepanu psühholoogiale. Jadlovski aimas õigesti, et vehklemine liigub atleetlikkuse suunas, ja ta jätkas algselt väheeduka, aga tugeva ja vastupidava Tširkova treenimist.[21]

Tširkova on iseloomustanud Jadlovskit kui fanaatilist, töökat ja nõudlikku treenerit, kes tahtis, et ta õpilased oleks kõige tugevamad. Pidevalt oli käinud tulemuse tagaajamine.[6][10] Treener olevat tema peale ka karjunud ja Tširkova kartis teda. Jadlovski ja Tširkova vahekord jäi samaks ka õpilase vanemaks ja edukaks saades. Kuigi meesvehklejad läksid Jadlovskiga lõpuks seepärast tülli, et ta soovis kõike oma käe järgi kujundada ja intrigeeris, siis Tširkovale nii ikkagi sobis ja intriigid teda ei puudutanud.[22] Jadlovski omakorda on Tširkovat kirjeldanud heasüdamliku, sõpradest hooliva, temperamentse iseloomuga inimesena, keda ahvatlesid üle jõu käivad ülesanded ja kes nõnda saavutas alati oma eesmärgi.[23]

Individuaaltreeninguid tegi Tširkova ka Vaabo Kalbusega, kes oli vehklemistreener ja sarnaselt Tulkiga 25. keskkoolis kehalise kasvatuse õpetaja. Kuna Kalbus oli vasakukäeline, õppis Tširkova nõnda vehklema vasakukäeliste vastu ja sellest oli tal tippsportlasena palju kasu.[12]

Läbimurre kõrgtasemele muuda

Tširkova pikka aega teiste Eesti NSV naisvehklejate seast silma ei paistnud.[6][21] 1962. aastal sai ta oma esimese medali – Tallinna meistrivõistluste hõbeda. 1964. aastal tuli ta Eesti NSV meistrivõistlustel pronksile ja kordas seda tulemust 1966. aastal, tõustes ühtlasi Eesti NSV edetabelis teiseks.[8] Selle aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Moskvas sai ta 41. koha.[24] Sellest perioodist jäi Tširkovale eriliselt meelde üksik õnnestumine, võit Aita Rootsi, Nõukogude Liidu koondislase üle.[16][25]

1967. aastal algas ta sportlaskarjääris kiire ja kõrvaltvaatajatele ootamatu tõus.[26] Tširkova hakkas esindama Nõukogude Armee spordiklubi, kus pakuti stipendiumi ja paremaid treeningtingimusi. Nii sai ta pühenduda spordile ja samal ajal õppida. Sellest aastast alates hakkas ta regulaarselt osalema üleliidulistel jõuproovidel. Oma läbimurdevõistluseks peab ta veebruaris Riias toimunud Nõukogude Armee meistrivõistlusi, kus ta Balti sõjaväeringkonna tundmatu esindajana esikoha sai. Saavutus tekitas huvi Nõukogude Liidu koondise treenerites. Suvisel rahvaste spartakiaadil Moskvas oli ta individuaalselt 62. ja Eesti NSV floretinaiskonnaga 10. kohal. Järgnenud rahvusvahelisel turniiril Riias tuli Tširkova individuaalselt 4. ja Eesti NSV naiskonnaga 2. kohale, kusjuures oma 14 duellist kaotas ta vaid ühe.[27] Samal aastal tuli Tširkova esimest korda individuaalarvestuses Eesti NSV meistriks naiste floretis, hiljem juhtus seda veel kuus korda,[24] lisaks tuli ta neljakordseks meistriks naiskonnavõistlusel.[1]

Nõukogude Armee meistri tiitel andis võimaluse osaleda 1968. aasta Nõukogude Liidu karikavõistlustel Saratovis, kus ta tuli 4. kohale ja sai ametlikult Nõukogude Liidu koondise kandidaadiks.[28] Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Tallinnas sai Tširkova individuaalselt 3. ja Nõukogude Armee naiskonnaga 4. koha ning jõudis nii juba olümpiakoondise kandidaatide hulka.[29]

1968 Mexico olümpiamängud muuda

Nõukogude Liidu koondise juures sai Tširkova isiklikuks treeneriks Vitali Arkadjev, kes oli ka Nõukogude Armee floreti vanemtreener ning võttis ta Moskvas oma hoole alla ja pere juurde elama. Arkadjev hoidis Tširkovat eemal koondise meestest, kellele meeldis pidusid pidada ja alkoholi tarbida, tutvustas talle vene kultuuriajalugu, viis näitustele ja teatrisse, õpetas prantsuse keelt. Tširkova oli talle kõige selle eest väga tänulik. Erinevalt epeele keskendunud Jadlovskist oli Arkadjev floretispetsialist. Tširkova sõnul õppis ta uuelt treenerilt palju ja võlgnes talle olümpiavõiduni jõudmise.[7][10][3]

Lisaks Nõukogude Liidu meistrivõistlustele oli olümpiakoondise kohtade määramisel tähtsas rollis esinemine 24 tugevama sportlase treeningkogunemisel toimunud katsevõistlustel. Tširkova sõnul võitles ta viimase viienda koondisekoha eest, sest kuigi ta oli edetabelis kolmas, siis kaks temast tahapoole jäänud naist olid koondise ülemjuhataja lemmikud. Katsevõistlustel esines Tširkova stabiilselt tugevalt – esikohti ei saanud, aga neljandast kohast allapoole ka ei langenud – ja võetigi olümpiale sõitvasse Nõukogude Liidu esindusse.[30][31] Tema edu aluseks tähtsatel jõuproovidel on peetud erakordset võitlejaloomust, suurt tahtejõudu, enesekindlust ka kuulsustega veheldes ja atleetlikkust. Välja on toodud ka Tširkova vastupidavust ja tugevaid närve.[26]

Mexico olümpia individuaalturniiril Tširkova kaasa ei teinud. Võistkondade turniiril alistas Nõukogude Liidu floretinaiskond (Tširkova, Jelena Novikova, Tatjana Samussenko, Galina Gorohhova, Aleksandra Zabelina) alagrupis Poola 12:4 (Tširkova minimatšid 4:0) ja Suurbritannia 13:3 (Tširkova 3:1), aga kaotas Rumeeniale 7:9 (Tširkova 0:4). Kaotusi selgitades ütles Tširkova, et olümpia oli ta elu esimene rahvusvaheline võistlus esimeste välismaalastest vastastega. Rumeenlannade vehklemisstiil tundus talle võõras ja arusaamatu. Edasiseks turniiriks jäeti Tširkova varupingile. Tema naiskond võitis järgnevalt veerandfinaalis Itaalia 9:4, poolfinaalis Prantsusmaa 9:3 ja finaalis Ungari 9:3 ning tõi ka Tširkovale olümpiakulla.[32][33]

Mexico olümpiast jäi talle ere mälestus.[19] "Ma polnudki ju varem kuskil õigupoolest käinud. Ja nüüd korraga olümpial. Kõigi unistuste tipus. Kõik tundus nii ilus-ilus olevat."[34] Oma saavutuse eest anti talle korter, hõbelusikate komplekt ja 1000 rubla. Mehhikost oli ta lisaks medalile saanud olümpiavõitjatele mõeldud kullaga tikitud musta sombreero, mille ta Eesti Spordimuuseumile kinkis.[35] Tširkovale anti ka suurmeistri aunimetus.[1] 1968. aasta parimate Eesti NSV naissportlaste valimisel Spordilehe ringküsitlusel jäi ta napilt teiseks.[34][36]

1969 Havanna MM muuda

1969. aasta Nõukogude Liidu karikavõistlustel Ašhabadis jagas Tširkova 9.–12. kohta. Sotsialismimaade vehklejate turniiril Budapestist tuli naiskonnaga esikoht.[37] Nõukogude Liidu meistrivõstlustel Kadijevkas jõudis ta 8 osalejaga finaali, kus sai 5 võitu ja 2 kaotust, olles seejuures ainus, kes võitis esikohale tulnud valitsevat olümpiavõitjat Jelena Novikovat. 2.–3. kohta jagama jäänud Galina Gorohhova ja Tširkova vahel toimus lisamatš medalite selgitamiseks. Finaalringis oli Tširkova talle alla jäänud ja kaotus tuli nüüdki.[38]

Võidetud medali lisaväärtus oli Havanna maailmameistrivõistlustele sõitvasse koondisse koha kindlustamine.[38][39] Koondisse püsimajäämises on olulise tegurina nähtud Tširkova suutlikkust hästi kohaneda naiskonnakaaslastega, kuigi alguses oli talle vastuvõtt tundunud jahe.[37] Tširkova on ka öelnud, et koondisse saamine oli raske, aga kord juba kadalipu läbinuid ja sinna saanuid usaldati.[40]

Havannas olid võistlustingimused rasked: 30-kraadine kuumus ja kõrge õhuniiskus. Higistavate sportlaste vehklemisrõivastus sai nii märjaks, et torkeid lugev aparatuur hakkas registreerima torkeid ka piirkondadesse, mida floretis ei arvestata. Oma avaringi grupist läks Tširkova edasi teisena rumeenlanna Ileana Drimba järel, järgmisest ringist jälle teisena itaallanna Antonella Ragno järel. Oma veerandfinaalgrupi võitis ta täisedu 5 võiduga. Tširkova sattus tugevasse poolfinaalgruppi, aga pääses sealtki tänu 3 võidule koos Drimba ja prantslanna Brigitte Gapais’ga edasi. Finaalgrupis alustas Tširkova võitudega Jelena Novikova ja Tatjana Samussenko üle, kaotas siis Drimbale, võitis seejärel ungalannat Ildiko Retjöt ja lõpetas kaotusega Gapais’le. See Tširkova elu parima individuaalturniiri tulemus andis talle Novikova ja Drimba järel pronksmedali.[36][41] Võistkonnavõistlusel jõudis ta Nõukogude Liidu floretinaistega (Novikova, Samussenko, Gorohhova, Zabelina) finaali Rumeenia vastu, kus varupingile jäetud Tširkova oli tunnistajaks üllatuslikule 8:9 kaotusele.[36][42] Sel aastal valisid Eesti NSV ajakirjanikud Tširkova ülekaalukate häältega aasta naissportlaseks.[36][43]

Tširkovat jäi häirima olümpial ja nüüd maailmameistrivõistlustel hätta jäämine rumeenlannade vastu. Havannas oli ta finaalgrupis kaotanud Drimbale 3:1 eduseisust 3:4. Tširkova ei suutnud kohaneda Drimba eripärase vehklemistehnikaga, kus ta hoidis relva all, ei andnud seda vastasele ega rünnanud ka ise vastase relva. Tsirkova hakkas rumeenlannasid jälgima ja neile vasturohtu otsima. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et nende pealetungi korral ei tohi taganeda kaitsesse, vaid peab ise vastu ründama. Tširkova hakkas harjutama uut lähenemist ja rakendas selle järgmistel rahvusvahelistel võistlustel praktikasse.[41]

1970 Ankara MM muuda

1970. aasta Nõukogude Liidu karikavõistlustel Bakuus sai Tširkova 7. koha. Liidu meistrivõistlustel Zaporožjes tuli individuaalselt taas 7. koht. Klavdi Jadlovski sõnul oli ta enne võistlusi külmetunud. Nõukogude Armee naiskonna koosseisus sai Tširkova 2. koha.[44] Itaalias Comos toimunud turniiril oli ta 4. kohal. Berliinis sotsialismimaade turniiril sai ta individuaalselt 4. ja Nõukogude Liidu naiskonnaga esikoha.[45] Tsirkova meenutuse kohaselt õnnestus tal seejuures kõiki rumeenlannasid võita.[42] Universiaadil Torinos tuli ta individuaalselt 5. kohale ja Nõukogude Liidu naiskonnaga kullale, võites finaalis Rumeeniat.[36][45]

Ankara maailmameistrivõistluste individuaalturniiril ta eelringist kaugemale ei jõudnud. Tsirkova sõnul oli ta enne võistlusi haige olnud.[46] Nõukogude Liidu floretinaiskond koosseisus Tširkova, Novikova-Belova, Samussenko, Gorohhova ja Zabelina alistas kõigepealt USA 12:4, Itaalia 9:1, ja Austria 15:1, siis poolfinaalis Ungari ja lõpuks kullakohtumises Rumeenia 9:7. Erinevalt mullusest MM-st usaldati Tširkova ka Rumeenia vastu rajale ja ta vehkles nende vastu hästi, saades oma 4 vastasseisus 3 võitu.[47][48] Eesti NSV aasta naissportlase valimisel sai ta sel aastal 2. koha.[49]

1971 Viini MM muuda

1971. aasta jaanuaris Tallinnas toimunud Nõukogude Liidu karikavõistlustel sai Tširkova individuaalturniiril 5. koha.[50] Võistkonnavõistlus oli omapärane selle poolest, et tiim koosnes espadronimehest, floretimehest, floretinaisest ja epeemehest. Eesti NSV esindus koosseisus Peeter Ainsam, Vladimir Mihhaljov, Svetlana Tširkova ja Georgi Zažitski võitis finaalis 14:13 favoriidiseisuses olnud Valgevene NSV-d, kuhu kuulus kolm praegust ja üks tulevane mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister. Oma matšis alistas Tširkova Jelena Belova 4:3.[51] Euroopa karikavõistlustel Torinos tuli ta Moskva Dünamo võistkonnas 2. kohale.[52]

Juulikuus Viinis korraldatud vehklemise maailmameistrivõistlustele läks Tširkova suurte ootustega – ta tundis, et enesetunne ja treenitus on hea. Ilma ühegi kaotuseta edenes ta eelringidest poolfinaali ja sai sealgi kohe kaks võitu. Siis aga tekkisid jalgadesse krambid, millele ka tiimi arst ei osanud lahendust leida ja Tširkova kaotas ülejäänud matšid, platseerudes lõpuks 8. kohale.[53] Hiljem on ta juhtunut seletanud võistluseelse laagri kehva toidu ja kaalulanguse ning võistlusaegse veepuudusega.[54] Võistkonnavõistluses sai Nõukogude Liidu floretinaiste koondis (Tširkova, Belova, Gorohhova, Zabelina, Valentina Nikonova) kulla. Poolfinaalis võideti Poolat 9:3, finaalis Ungarit 9:6.[55]

Varsti pärast maailmameistrivõistlusi toimus Moskvas rahvaste spartakiaad. Individuaalselt langes Tsirkova välja teises ringis ja sai 26. koha. Tema juhitud Eesti NSV naiskond tuli 5. kohale.[56][57] Eesti NSV aasta sportlase valimisel oli Tširkova seekord neljas.[49]

1972 Müncheni olümpiamängud muuda

1972. aasta Nõukogude Liidu karikavõistlustel Voronežis oli Tširkova tulemuseks 2. koht. Euroopa karikavõistlustel Torinos tuli ta Moskva Dünomo naiskonnaga 3. kohale.[58] Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Tallinnas Tširkova individuaalturniiril poolfinaalgrupist kaugemale ei jõudnud ja sai 10. koha. Nõukogude Armee naiskonnaga tuli ta 2. kohale, kusjuures poolfinaalis ja finaalis võitis ta oma 14-st minimatšist 12.[59] Need tulemused tagasid talle pileti Müncheni olümpiale.[60][61]

Olümpiamängudel osales Tširkova naiskonnavõistluses. Vehklemisrajale pääses ta kahes esimeses kohtumises, kus võideti Kuubat 11:5 (Tširkova minimatšid 4:0) ja Austriat 14:2 (Tširkova 3:1). Edasi võitis Nõukogude Liit Ungarit 9:4, poolfinaalis Rumeeniat 9:4 ja finaalis jälle Ungarit 9:5. Kuna Rahvusvaheline Olümpiakomitee oli otsustanud, et vehklemise võistkonnaaladel saavad medali vaid need, kes medalikohtumistes vehklevad, siis jäi Tširkova kullast ilma ja sai vaid diplomi.[19][61][62] Olümpiavõitjana teda siiski tunnustati.[63][64] 2002. aastal esitas Eesti Olümpiakomitee Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele järelpärimise Tširkova staatuse kohta ja sai kinnituse, et ta on kahekordne olümpiavõitja. Tširkova teada oli ka medal Moskvasse saadetud, aga selle edasise saatuse kohta infot pole.[65] Nõukogude Liidus premeeriti Tširkovat 3000 rublaga[25] ja talle anti teenelise meistersportlase aunimetus.[17][65] Eesti NSV aasta sportlase valimisel sai ta naiste kategoorias 2. koha.[49]

Koondisest väljaarvamine muuda

Müncheni olümpia järel Tširkova enam Nõukogude Liidu koondise põhiviisikusse ei mahtunud.[66] Selle põhjustena on ta välja toonud erinevaid võimalikke tegureid. Koondislastele olevat öeldud, et järgmise olümpia jaoks viiakse läbi noorenduskuur ja vanemaid tegijaid, sealhulgas 27-aastast Tširkovat, enam tiitlivõistlustele ei viida.[67] 1970. aastate keskpagas oli vastu võetud ka otsus, et naiskonnas saab olla ainult üks üle 23-aastane sportlane.[68] Koondisest väljalangemist on Tširkova seostanud ka oma olümpiajärgse aasta kehva esinemisega Nõukogude Liidu meistrivõistlustel.[69] Tal olevat kadunud tahtmine end uue põlvkonnaga sobitada ja jätkata rasket võitlust koondises püsimise eest. Kord juba koondisest väljalangenuna polevat ka enam tingimusi, et saanuks võimete piiril töötada.[70] Tširkova sõnul oli ta Müncheni finaalis osaleda mittesaamise pärast solvunud ja ei innustunud enam vehklemisest.[66] Veel on ta välja toonud, et treenis varasemast vähem, aastaid kurnatud närvid andsid tunda ja toimus pööre ta isiklikus elus.[71] Viimane rahvusvaheline võistlus, kus ta Nõukogude Liitu esindas, oli 1974. aastal Ungaris. Koondise stipendiumi maksti talle siiski kuni 1977. aastani.[67]

1973. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Odessas oli Tširkova individuaalselt 23. kohal, Eesti NSV naiskonnaga saadi 7. koht. Aasta lõpus Tbilisis toimunud Nõukogude Liidu karikavõistlustel sai ta esikoha, alistades finaalis kõik viis vastast. 1974. aastal sai Tširkova Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Minskis individuaalselt 41. koha ja Nõukogude Armee naiskonnas 2. koha. Pärast seda hooaega tõmbus ta lõplikult tippspordist tagasi ja vehkles edaspidi vaid oma lõbuks.[72] 1977. aastal osales ta Tallinnas toimunud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, kus tuli individuaalselt 28. kohale ja Eesti NSV naiskonnaga 5. kohale. Sama aasta Nõukogude Armee meistrivõistlustel jõudis ta esikuuikusse.[73] 1978. aastal tuli Tširkova viimast korda Eesti NSV meistriks.[9] 1979. aastal tegi ta kaasa rahvaste spartakiaadil Moskvas, saades individuaalselt 33. koha ja Eesti NSV naiskonnaga 14. koha.[74]

Tulemuste loetelu muuda

  Olümpiamängud

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1968 Mexico Naiskondlik (esindas Nõukogude Liitu)  
1972 München Naiskondlik (Nõukogude Liit)  

  Maailmameistrivõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1969 Havanna Individuaalne  
Naiskondlik (Nõukogude Liit)  
1970 Ankara Individuaalne eelring
Naiskondlik (Nõukogude Liit)  
1971 Viin Individuaalne 8.
Naiskondlik (Nõukogude Liit)  

  Universiaad

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1970 Torino Individuaalne 5.
Naiskondlik (Nõukogude Liit)  

Euroopa karikavõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1971 Torino Naiskondlik (Moskva Dünamo)  
1972 Torino Naiskondlik (Moskva Dünamo)  

  Nõukogude Liidu meistrivõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1966 Moskva Individuaalne 41.
1967 Moskva Individuaalne 62.
Naiskondlik (Eesti NSV) 10.
1968 Tallinn Individuaalne  
Naiskondlik (Nõukogude Armee) 4.
1969 Kadijevka Individuaalne  
Naiskondlik (Eesti NSV) 5.
1970 Zaporožje Individuaalne 7.
Naiskondlik (Nõukogude Armee)  
1971 Moskva Individuaalne 26.
Naiskondlik (Eesti NSV) 5.
1972 Tallinn Individuaalne 10.
Naiskondlik (Nõukogude Armee)  
1973 Odessa Individuaalne 23.
Naiskondlik (Eesti NSV) 7.
1974 Minsk Individuaalne 41.
Naiskondlik (Nõukogude Armee)  
1977 Tallinn Individuaalne 28.
Naiskondlik (Eesti NSV) 5.
1979 Moskva Individuaalne 33.
Naiskondlik (Eesti NSV) 14.

  Nõukogude Liidu karikavõistlused

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1968 Saratov Individuaalne 4.
1969 Ašhabad Individuaalne 9.–12.
1970 Bakuu Individuaalne 7.
1971 Tallinn Individuaalne 5.
Võistkondlik (Eesti NSV)  
1972 Voronež Individuaalne  
1973 Tbilisi Individuaalne  

  Eesti NSV meistrivõistlused (märgitud ainult esikolmiku kohad)

Aasta Toimumispaik Võistlus Koht
1964 Tallinn Individuaalne  
1966 Tallinn Individuaalne  
1967 Tallinn Individuaalne  
1968 Tallinn Individuaalne  
Naiskondlik (Tallinna KSMK)  
1969 Haapsalu Individuaalne  
Tallinn Naiskondlik (Nõukogude Armee)  
1970 Tallinn Individuaalne  
1974 Tallinn Individuaalne  
1976 Tallinn Individuaalne  
1977 Tartu Individuaalne  
1978 Tartu Individuaalne  
Naiskondlik (Tallinna I)  

Allikad: Eesti spordi biograafiline leksikon; Tiit Lääne (2006) kogumik "Svetlana Tširkova".

Treeneritöö muuda

1974. aastal teatas Tširkova, et soovib esialgu hakata mängivaks treeneriks ja Klavdi Jadlovski abiliseks. 1976. aasta seisuga oli ta Jadlovski juures alustanud tööd noortega.[68] Tširkova on olnud laste- ja noortetreener aastatel 1977–1993 spordiühingus Dünamo, 1993–2012 Tallinna Kesklinna spordiklubis ja alates 2012. aastast vehklemisklubis Tallinna Mõõk.[1][75] Ta on olnud Vehklemisliidu treenerite nõukogu liige.[1] Treeneritöö lastega talle oma sõnul meeldib.[66][76]

Tuntuimad tema juures õppinud vehklejad on Merle Esken, kes jõudis nii Nõukogude Liidu kui ka Eesti Vabariigi koondisse ja võitis naiskondliku MM-i pronksi, Ljudmilla Piliponis, kes võitis noorte MM-i pronksi ja juunioride Euroopa meistrivõistluste naiskondliku pronksi[66] ning Irina Embrich,[10] kes võitis Tokyo olümpialt naiskondliku kulla ja on öelnud, et tema unistus oligi saada samamoodi olümpiavõitjaks nagu ta treener Svetlana Tširkova.[77]

Isiklik elu muuda

1973. aastal abiellus Svetlana Tširkova sportvõimleja Aleksandr Filatoviga. 1975. aastal sündis neil poeg Eduard. 1979. aastal abielu lahutati.[78] Poja perekonnanimeks sai Ber – Aleksandri sakslasest isa kunagise nime järgi.[68] 1980. aastal abiellus Svetlana Tširkova kaugsõidukapten Eduard Lozovoiga[9] ja tema perekonnanimeks sai Lozovaja.[66] 1988. aastal sündis neil poeg Kirill.[9] Mõlemad pojad on vehklemisega tegelenud harrastajatena, aga jõudnud Eesti meistrivõistlustel medalitele ja rahvusvahelistele turniiridele.[66][76]

Ta oskab tšuvaši, vene, eesti[10] ja saksa keelt,[25] on õppinud ka prantsuse keelt.[10]

2015. aasta filmis Vehkleja mängis Svetlana Lozovaja rajakohtunikku.[79][80]

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Svetlana Tširkova. Eesti spordi biograafiline leksikon. Vaadatud 11. mail 2023
  2. 2,0 2,1 2,2 Svetlana Tširkova biograafiline info, Olympedia. Vaadatud 11. mail 2023
  3. 3,0 3,1 Gunnar Press. Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Eesti Vehklemisliit, 2018. Lk 172
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Tiit Lääne (toimetaja). "Svetlana Tširkova". Eesti Olümpiakomitee, 2006; ISBN 9985967348. Lk 12
  5. 5,0 5,1 Tiit Lääne 2006, lk 15
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Gunnar Press 2018, lk 170
  7. 7,0 7,1 7,2 Tiit Lääne 2006, lk 45
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Tiit Lääne 2006, lk 8
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Tiit Lääne 2006, lk 11
  10. 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 Vana raud. Svetlana Tširkova. Vikerraadio, 7. juuli 2013
  11. 11,0 11,1 Tiit Lääne 2006, lk 13–14
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Tiit Lääne 2006, lk 14
  13. 13,0 13,1 Tiit Lääne 2006, lk 38
  14. Tiit Lääne 2006, lk 39
  15. Tiit Lääne 2006, lk 110
  16. 16,0 16,1 Tiit Lääne 2006, lk 41
  17. 17,0 17,1 17,2 Tiit Lääne 2006, lk 10
  18. Tiit Lääne 2006, lk 13–15
  19. 19,0 19,1 19,2 Svetlana Tširkova sai olümpiakulla asemel diplomi. Eesti Päevaleht, 20. märts 2006
  20. Tiit Lääne 2006, lk 38–39
  21. 21,0 21,1 Tiit Lääne 2006, lk 40–41
  22. Gunnar Press 2018, lk 170–171
  23. Tiit Lääne 2006, lk 40
  24. 24,0 24,1 Tiit Lääne 2006, lk 42
  25. 25,0 25,1 25,2 Mulle meeldib see muusika. Svetlana Tširkova. Vikerraadio, 3. november 2000
  26. 26,0 26,1 Tiit Lääne 2006, lk 7
  27. Tiit Lääne 2006, lk 42–44
  28. Tiit Lääne 2006, lk 44
  29. Tiit Lääne 2006, lk 45, 49
  30. Tiit Lääne 2006, lk 45, 47–48
  31. Gunnar Press 2018, lk 173
  32. Tiit Lääne 2006, lk 49–50, 57
  33. Gunnar Press 2018, lk 173–175
  34. 34,0 34,1 Tiit Lääne 2006, lk 52
  35. Tiit Lääne 2006, lk 51
  36. 36,0 36,1 36,2 36,3 36,4 36,5 Gunnar Press 2018, lk 175
  37. 37,0 37,1 Tiit Lääne 2006, lk 53
  38. 38,0 38,1 Tiit Lääne 2006, lk 54
  39. Gunnar Press 2018, lk 138
  40. Tiit Lääne 2006, lk 7, 47
  41. 41,0 41,1 Tiit Lääne 2006, lk 55–58
  42. 42,0 42,1 Tiit Lääne 2006, lk 58
  43. Tiit Lääne 2006, lk 58–59
  44. Tiit Lääne 2006, lk 59–60
  45. 45,0 45,1 Tiit Lääne 2006, lk 9
  46. Tiit Lääne 2006, lk 60–61
  47. Tiit Lääne 2006, lk 61–62
  48. Gunnar Press 2018, lk 140
  49. 49,0 49,1 49,2 Eesti aasta naissportlaste valimised. Spordiregister. Vaadatud 11. mail 2023
  50. Tiit Lääne 2006, lk 62
  51. Gunnar Press 2018, lk 140–141
  52. Tiit Lääne 2006, lk 63
  53. Tiit Lääne 2006, lk 63–64
  54. Gunnar Press 2018, lk 176
  55. Tiit Lääne 2006, lk 65
  56. Tiit Lääne 2006, lk 66
  57. Gunnar Press 2018, lk 143
  58. Tiit Lääne 2006, lk 67
  59. Tiit Lääne 2006, lk 68–69
  60. Tiit Lääne 2006, lk 69
  61. 61,0 61,1 Gunnar Press 2018, lk 144, 176
  62. Tiit Lääne 2006, lk 97–98
  63. Tiit Lääne 2006, lk 99–100
  64. Eestil on ikkagi viis kahekordset olümpiavõitjat. Eesti Päevaleht, 22. veebruar 2006
  65. 65,0 65,1 Gunnar Press 2018, lk 169
  66. 66,0 66,1 66,2 66,3 66,4 66,5 Gunnar Press 2018, lk 177
  67. 67,0 67,1 Tiit Lääne 2006, lk 102
  68. 68,0 68,1 68,2 Tiit Lääne 2006, lk 105
  69. Tiit Lääne 2006, lk 100
  70. Tiit Lääne 2006, lk 101
  71. Tiit Lääne 2006, lk 100–101
  72. Tiit Lääne 2006, lk 102–104
  73. Tiit Lääne 2006, lk 106
  74. Tiit Lääne 2006, lk 107
  75. Tiit Lääne 2006, lk 11, 109
  76. 76,0 76,1 Tiit Lääne 2006, lk 109
  77. Epeenaiskonna liikmete nimed graveeriti Põltsamaa olümpiaskulptuurile. ERR, 19. seotember 2021
  78. Tiit Lääne 2006, lk 10–11
  79. Gunnar Press 2018, lk 251
  80. Vehkleja. Näitlejad. Eesti filmi andmebaas. Vaadatud 11. mail 2023
  81. Spordipreemiate laureaadid. Kultuuriministeerium. Vaadatud 11. mail 2023
  82. Olümpiavõitjad pälvisid tunnustust. Eesti Päevaleht, 11. detsember 2006
  83. Aukodanikud tallinn.ee

Kirjandus muuda

  • Svetlana Tširkova; koostanud Tiit Lääne; Eesti Olümpiakomitee 2006; ISBN 9985967348

Välislingid muuda