Sveta Grigorjeva

Sveta (Svetlana) Grigorjeva (sündinud 16. jaanuaril 1988 Tallinnas) on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja publitsist.

Ta on üles kasvanud Lasnamäel ja lõpetanud 2007. aastal Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi. Aastatel 2008–2013 on ta õppinud Tallinna Ülikoolis koreograafiat, lõpetanud magistrikraadiga. Peale selle on ta end täiendanud 2011. aastal Prantsusmaal Nice'is (Université Nice-Sophia-Antipolis) ja lavastanud 2012. aastal programmi EMCDA Network raames Gröönimaal ("Welcome to the Jungle"). Aastatel 2017–2022 õppis Grigorjeva koreograafiat Saksamaal Gießenis Justus-Liebig ülikoolis, kust sai oma teise magistrikraadi.

2023. aastal astus Sveta Grigorjeva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuri, kus uurib nüüdistantsu poliitilisust.[1]

Luuletajana debüteeris Sveta Grigorjeva Värskes Rõhus ja Vikerkaares. 2013. aasta sügisel ilmus tema debüütkogu "kes kardab sveta grigorjevat?".

Looming

muuda

Lavastaja-koreograaf (enamasti ka tantsija)

muuda
  • "Keda ma täna tantsin" (2011)
  • "SÕP-RUS-EST" (2012)
  • "Welcome to the Jungle" (2012)
  • "Hoiak" (2014)
  • "Smells Like Team Spirit" (2015)
  • „TEKHNE“ (2020)
  • „FAKERZ“ (2021)
  • "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" (2023, Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava)
  • "SÜTITAJAD" (2024, Kanuti Gildi SAAL)
  • "Gargantua" (2025, VAT Teater)

Lisaks osalenud korduvalt tantsijana teiste koreograafide-lavastajate töödes.

Sveta Grigorejeva lavastuste põhjalikuma nimekirja leiab Eesti Teatri Agentuuri andmebaasist.[2]

Luulekogud

muuda
  • "kes kardab sveta grigorjevat?" (Värske Raamat, 2013)
  • "american beauty" (Suur Rida, 2018)
  • "Frankenstein" (Suur Rida, 2023)

Hasso Krull on kirjutanud Sveta Grigorjeva luule kohta järgmist: „Kuskil võib tõepoolest olla keegi, kes Sveta Grigorjevat kardab – või täpsemalt, keegi, kes kardab tema luuletusi. Miks just luuletusi? Väga lihtsalt põhjusel: autori isikus pole mitte midagi ähvardavat. Temas pole isegi midagi ebatavalist. Vastupidi, temas on just midagi rõhutatult tavalist, tüüpilist, triviaalset, midagi eriti lihtsat ja ootuspärast. Tõsi küll, see lihtne ja ootuspärane käristatakse ootamatult katki, nii et nähtavale tuleb rebitud, hatune pind: “purustan oma ilu // ja ülejäänust / ehitan üles persekukkund inimeste / kuningriigi” (lk 22). Kuid katki käristatakse see just luuletustes: täpsemalt, neis luuletustes purustatakse üks ilu, et nähtavale tuleks midagi muud, midagi kummalist, ebatavalist ja veidrat, midagi mööduvat, põgusat, sattumuslikku… See “midagi muud” ongi tänapäeva ilu, mida võib soovi korral nimetada modernsuseks – sest nagu arvas vana aukussilmne dekadent, “pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks”."[3]

Tema luulet on avaldatud 2023. aasta kogumikus "Eesti novell".[4]

Esseistika

muuda
  • "Kliitor on anarhist" (Suur Rida, 2024)

Näitekirjandus

muuda
  • "Woke & vihane" (noortenäidend, koos Mihkel Seedriga). Näidendi lavastas 2022. aastal VAT Teatris Christian Römer.

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. "Nüüdistantsu poliitilisus: soolistatud ja klassistatud keha(de) ja kehalisuse performatiivsus 21. sajandil". ETIS.
  2. "Lavastused". Eesti Teatri Agentuuri veebisait.
  3. http://www.vikerkaar.ee/teil-pole-oigust-olevikku-ara-polata/
  4. Änilane, Eleen (28. august 2023). "ARVUSTUS | Y-põlvkond kohtub Z-põlvkonnaga. Novellikogu annab ausa ülevaate Eesti kirjanduse seisust". Eesti Päevaleht. Vaadatud 28. augustil 2023.
  5. Kirjandusauhinna laureaadid. Tallinna Ülikooli veebisait.
  6. Sirbi laureaadid 1964 – 2024. Sirp.
  7. "Jaan Krossi auhinna pälvis Sveta Grigorjeva". ERR. 19. veebruar 2025. Vaadatud 19. veebruaril 2025.
  8. "Selgusid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid". Eesti Kultuurkapitali veebisait. 14. märts 2025. Vaadatud 26. märtsil 2025.

Välislingid

muuda
Luuletusi
Tema kohta
Intervjuud
Kõned