Sveta Grigorjeva

Sveta (Svetlana) Grigorjeva (sündinud 16. jaanuaril 1988 Tallinnas) on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja publitsist.

Ta on üles kasvanud Lasnamäel ja lõpetanud 2007. aastal Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi. Aastatel 2008–2013 on ta õppinud Tallinna Ülikoolis koreograafiat, lõpetanud magistrikraadiga. Peale selle on ta end täiendanud 2011. aastal Prantsusmaal Nice'is (Université Nice-Sophia-Antipolis) ja lavastanud 2012. aastal programmi EMCDA Network raames Gröönimaal ("Welcome to the Jungle"). Aastatel 2017–2022 õppis Grigorjeva koreograafiat Saksamaal Gießenis Justus-Liebig ülikoolis, kust sai oma teise magistrikraadi.

2023. aastal astus Sveta Grigorjeva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuri, kus uurib nüüdistantsu poliitilisust.^[1]

Luuletajana debüteeris Sveta Grigorjeva Värskes Rõhus ja Vikerkaares. 2013. aasta sügisel ilmus tema debüütkogu "kes kardab sveta grigorjevat?".

Looming

Lavastaja-koreograaf (enamasti ka tantsija)

"Keda ma täna tantsin" (2011)
"SÕP-RUS-EST" (2012)
"Welcome to the Jungle" (2012)
"Hoiak" (2014)
"Smells Like Team Spirit" (2015)
„TEKHNE“ (2020)
„FAKERZ“ (2021)
"Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" (2023, Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava)
"SÜTITAJAD" (2024, Kanuti Gildi SAAL)
"Gargantua" (2025, VAT Teater)

Lisaks osalenud korduvalt tantsijana teiste koreograafide-lavastajate töödes.

Sveta Grigorejeva lavastuste põhjalikuma nimekirja leiab Eesti Teatri Agentuuri andmebaasist.^[2]

Luulekogud

"kes kardab sveta grigorjevat?" (Värske Raamat, 2013)
"american beauty" (Suur Rida, 2018)
"Frankenstein" (Suur Rida, 2023)

Hasso Krull on kirjutanud Sveta Grigorjeva luule kohta järgmist: „Kuskil võib tõepoolest olla keegi, kes Sveta Grigorjevat kardab – või täpsemalt, keegi, kes kardab tema luuletusi. Miks just luuletusi? Väga lihtsalt põhjusel: autori isikus pole mitte midagi ähvardavat. Temas pole isegi midagi ebatavalist. Vastupidi, temas on just midagi rõhutatult tavalist, tüüpilist, triviaalset, midagi eriti lihtsat ja ootuspärast. Tõsi küll, see lihtne ja ootuspärane käristatakse ootamatult katki, nii et nähtavale tuleb rebitud, hatune pind: “purustan oma ilu // ja ülejäänust / ehitan üles persekukkund inimeste / kuningriigi” (lk 22). Kuid katki käristatakse see just luuletustes: täpsemalt, neis luuletustes purustatakse üks ilu, et nähtavale tuleks midagi muud, midagi kummalist, ebatavalist ja veidrat, midagi mööduvat, põgusat, sattumuslikku… See “midagi muud” ongi tänapäeva ilu, mida võib soovi korral nimetada modernsuseks – sest nagu arvas vana aukussilmne dekadent, “pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks”."^[3]

Tema luulet on avaldatud 2023. aasta kogumikus "Eesti novell".^[4]

Esseistika

"Kliitor on anarhist" (Suur Rida, 2024)

Näitekirjandus

"Woke & vihane" (noortenäidend, koos Mihkel Seedriga). Näidendi lavastas 2022. aastal VAT Teatris Christian Römer.

Tunnustus

2011 Mait Agu stipendium (soololavastus "Keda ma täna tantsin", bakalaureusetöö)
2012 Sõltumatu Tantsu Ühenduse aasta tulija (lavastus "SÕP-RUS-EST")
2013 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind^[5] (Vikerkaares ilmunud lühipalad ("Sotsiaaldemokraat ja monarhia" jt) luuletused ("*ja siis ükspäev ärkasin üles …" jt))
2014 Vikergallupi aasta debüüdi hääletuse võitja (luulekogu "kes kardab sveta grigorjevat")
2024 Sirbi laureaat^[6] (kaastööd "Kuidas portreteerida naist?", "Emadus kui revolutsiooniline praktika", "Holokausti-maailmast hoolimise-maailma", "Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!")
2024 Eesti Teatriliidu tantsuauhind (lavastus "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava))
2025 Jaan Krossi auhind (2023. aastal ilmunud luulekogu "Frankenstein" eest)^[7]
2025 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind esseistika kategoorias (raamatu "Kliitor on anarhist" eest)^[8]