Ava peamenüü

Pärimus

(Ümber suunatud leheküljelt Suuline pärimus)

Pärimus ehk suuline pärimus on lugude, teadmiste, oskuste, kommete ja muude kultuurinähtuste omandamine, hoidmine ja edasiandmine suuliselt, ilma kirjasüsteemita. Pärimuse edasiandmine võib toimuda suuliselt, kõne või lauluga, aga, laiemas mõttes, ka ettenäitamise või eeskuju kaudu, liigutuste või tantsu abil, piltide või kujutistega või muul viisil.

Kuivõrd kirjasüsteemid on inimkonna ajaloos suhteliselt hiline nähtus ja üldine kirjaoskus veelgi hilisem, siis koosneb inimkonna ajalugu valdavalt suulisest pärimusest.[1]

Suulise pärimuse ehk sõnalise traditsiooni säilitamisel kasutatakse mitmesuguseid mnemotehnilisi vahendeid, nagu värsistamine, retsiteerimine jmt.

Paljud vanemad tekstid, sealhulgas pühakirjad, olid enne kirjapanemist olemas pärimusena.

BudismRedigeeri

Paali kaanonis säilisid Buddha õpetused üksnes suulise pärimusena üle viiesaja aasta. Budistlikel suurkogudel peetakse suulise pärimusena alles hoitud õpetusi theravaada traditsioonis siiamaani esmaseks ja usaldusväärsemaks allikaks, võrreldes kirjutatud tekstidega. Paljud mahajaana traditsiooni kirjalikud tekstid on aga hävinud ja säilinud üksnes katkendite, tsitaatide ning hiina- või tiibetikeelsete tõlgetena.

KristlusRedigeeri

Ehkki kristlikud pühakirjad on juba varakult olnud üles kirjutatud, säilitatakse liturgilistel jumalateenistustel kogu Piibli teksti korrapäraselt ka suulise pärimusena.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Jan Vansina: Oral Tradition as History (1985)