Sussexi kuningriik

Lõunasakside kuningriik (vanainglise Sūþseaxna rīce), tänapäeval tuntud kui Sussexi kuningriik, oli sakside koloonia ja hiljem sakside sõltumatu kuningriik Inglismaa lõunarannikul. Sussex oli üks anglosaksi seitsmest kuningriigist. Selle piirid kattusid üldiselt varasema regnenside kuningriigi ja hilisema Sussexi krahvkonna piiridega. Suurt osa selle territooriumist kattis algusaegadel Andredi mets. See mets oli vastavalt Anglosaksi kroonikale 120 miili lai ja 30 miili sügav (kuigi arvatavasti pigem 90 miili lai). Seal elasid hundid, metssead ja võib-olla isegi karud. See oli nii tihe, et mõnesid selle asukaid ei kantud isegi Domesday Book.

Sūþseaxna rīce Lõunasakside kuningriik 477–825
Sussexi lipp
Britannia 800. aasta paiku.
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Seitse kuningriiki
Pealinn	Selsey
Religioon	paganlus, kristlus
Pindala	3783 km2
Peamised keeled	vanainglise (Ænglisc)
Eelnev Järgnev Rooma-järgne Britannia Wessexi kuningriik

Lõunasakse valitsesid Sussexi kuningad.

Ajalugu

Asutamine

Lõunasakside kuningriigi asutamislegend on antud Anglosaksi kroonikas, mis märgib, et aastal 477 saabus Ælle koos oma kolme pojaga kolmel laeval kohta nimega Cymenshore. Kroonika kirjeldab, kuidas randunud Ælle tappis kohalikud kaitsjad ja ajas ülejäänud Andredi metsa. Kroonika kirjeldab Ælle lahingut brittidega aastal 485 Mercredesburne'i kalju juures ja tema Pevensey piiramist aastal 491, pärast seda asukad mõrvati.

Cymenshore arvatakse olevat olnud kohas, kus nüüd on Owers Rocks Selseyst lõunas, siiski ei ole siin arheoloogilisi tõendeid toetuseks Ælle ja tema kolme poja olemisest Selsey alal. Enamus ajaloolasi peab Sussexi asutamist Ælle randumisega kolme laeva ja kolme pojaga müüdiks.

Olemasolevad arheoloogilised tõendid, mis näitavad selle aja asustatud ala, on kalmistute asukohad. Asukate päritolu on võimalik tuletada, võrreldes hauapanuste ja keraamika disaini sarnaste esemete disainiga Germaani kodumaal. Asustuse põhiala 5. sajandil on tuvastatud Ouse'i ja Cuckmere'i jõe alamjooksude vahel Ida-Sussexis, mis põhineb anglosaksi kalmistute arvul siin. Siiski on erandkorras kaks kalmistut Lääne-Sussexis Highdownis, Worthingi ja Apple Downi lähistel, 11 km või 7 miili Chichesterist loodes. Ala Ouse'i ja Cuckmere'i vahel usuti olevat olnud anglosaksi palgasõduritest föderaatide lepingulise asuala asukohaks.

On mõningaid tõendeid lepinguhüpoteesi toetuseks, mis põhinevad selle perioodi haualeidudel. Näiteks väljakaevamised ühel kalmistul Rookery Hillis, Bishopstone'is, Ida-Sussex, andsid hilisrooma või saarerooma metallitöö, sealhulgas rõngasprossi stiilis pannal, mis viitab asustusele siin 5. sajandi alguses. Edasised väljakaevamised tõid avalikuks märkimisväärse ala sakside ehitistega. 22 väljakaevatud ehitisest 3 olid uppunud hütid, 17 olid nelinurksed, püstitatud üksikutele postidele aukudes, 1 oli aukudes postidega, mille vahel olid talapesad ja üks 8 üksiku suure postiga.

Highdown on ainus 5. sajandi sakside kalmistu, mis leitud väljaspool Ouse/Cuckmere ala, ja on 2 km Rooma kulla- ja hõbeda-aardest, mis leiti aastal 1997. Patchingi aare, nagu see tuntuks sai, sisaldab münti aastast 461. Seega oli Highdowni kalmistu sakside poolt kasutusel, kui aare Patchingis maeti. Asustus, kes kasutas Highdowni 5. sajandil matmiskohana, pole tuvastatud, kuid Sally White oletab, et Patchingi ja Highdowni vahel võis olla mingi side ning M. G. Welch vihjab, et siin oli rooma-briti kogukond ja et see kontrollis gruppi saksi palgasõdureid.

7. sajand

Pärast aastat 491 tühjenes Sussexi kirjutatud ajalugu aastani 607, kus ürikud teatavad, et Wessexi Ceolwulf võitles lõunasakside vastu.

Aastal 681 saabus maapakku saadetud Selsey kloostri asutaja, Northumbria Wilfrid lõunasakside kuningriiki ning jäi siia viieks aastaks jutlustama ja rahvast ristima. Beda järgi ristiti Sussexi kuningas Æthelwealh esmalt Mercias Wulfhere soovitusel, kes esitles talle Wighti saart ja meonvaare.

16. sajandi Barnardi pilt Cædwallast, kes annab Wilfridile maad.

Lõunasakside maal oli nälg, kui Wilfrid saabus. Wilfrid õpetas kohalikele kalapüüki ja need imetlesid Wilfridi õpetusi ning nõustusid ristimisega en masse. Ristimise päeval sadas vihma "janusele maale", lõpetades nii nälja.

Æthelwealh andis Wilfridile 87 hide (maa-ala) ja kuningliku vill, mis võimaldas tal asutada Selsey klooster. Klooster sai lõpuks lõunasakside piiskopi residentsiks, kuhu see jäi kuni Normanni vallutuse järgse ajani, mil see viidi 1075. aasta Londoni kirikukogu otsusega Chichesterisse.

Varsti pärast Wilfridi saabumist laastati kuningriik ja tapeti Æthelwealh maapakku sunnitud läänesakside printsi Cædwalla poolt. Viimane aeti Æthelwealh'i järglaste, kahe ealdormani, Berthuni ja Andhuni poolt lõpuks välja. Aastal 686 ründasid lõunasaksid Kenti kuningat Hlothhere'i, toetades tema vennapoega Eadricit, kuid varsti pärast seda tapeti Berthun ja kuningriik alistati mõneks ajaks Cædwalla poolt, kellest nüüd oli saanud Wessexi kuningas.

Hilisematest lõunasaksi kuningatest on vähe teada, väljaarvatud juhuslikest hartadest.

Aastal 692 tegi kuningas Nothhelm (või Nunna) oma õele annetuse, mida tunnistas teine kuningas Watt. On teooria, et Watt võis olla alamkuningas, kes valitses tänapäeva Hastingsi ümbruses Ida-Sussexis rahvakildu, tuntud kui haestingid, ja Nunna't kirjeldatakse Anglosaksi kroonikas kui sugulast Wessexi Inele, kes võitles aastal 710 koos temaga brittide kuninga Gerainti vastu. Beda järgi oli Sussex aastaid Ine alam.

8. sajand

Vastavalt 775. aasta hartale andis kuningas Nunna endisele Selsey abtile, Selsey piiskopile Eadberhtile (u. 705/709 – 716) kingitusena maad; dokumendis on tunnistajana mainitud kuningas Watt. Siiski usutakse nüüd, et harta on 10. või 11. sajandi alguse võltsing.

On veel üks harta, mida peetakse ehtsaks, ja mis kirjeldab rida maatehinguid tänapäeva Burphami juures, Aruni orus. See algab maa kinkimisest Nunna poolt Berhfrith'ile Pepperingis, arvatavasti kloostrikiriku asutamiseks. Berhfrith andis maa edasi Eolla'le, kes omakorda müüs selle Wulfhere'ile. Maa läks siis Beoba'le, kes loovutas selle Beorra'le ja Ecca'le. Lõpuks ostis kuningas Osmund maa oma comes Erra'lt ja annetas selle usunaine Tidburgh'ile. Harta on dateerimata, kuid erinevaid tehinguid on olnud võimalik dateerida ligikaudu, ristviidates inimesi, kes olid nii selles hartas kui ka teistes hartades, mis andsid daatumeid. Tehingul, kus Eolla omandas maa Berhfrith'ilt ja müüs selle Wulfhere'ile [u. 705 – 716], on Nunna allkirja järel kellegi Osrici allkiri, kes oli arvatavasti Nunna kaasvalitseja. Teised tunnistajad pärast Osric'it olid Eadberht ja Eolla, kes on tuvastatud vaimulikena.

Nunna viimane säilinud harta, mis on aastast 714, vea tõttu justkui aastast 717, sellel on tunnistajaks kuningas Æthelstan.

Anglosaksi kroonika ütleb, et "aastal 722 põgenes Ealdberht Surrey'sse ja Sussexisse, ja Ine võitles lõunasakside vastu".

Veidi hiljem oli Æthelberht Sussexi kuningas, kuid ta on teada vaid hartadest. Æthelberht'i valitsusaeg on teadmata, väljaarvatud fakt, et ta oli Selsey piiskopi aastast 733 Sigeferthi kaasaegne, kuna Sigeferth oli tunnistajaks Æthelberhti dateerimata hartale, milles Æthelberhti nimetatakse Ethelbertus rex Sussaxonum.

Pärast seda pole midagi rohkem kuulda umbes aastani 765, kui maa-annetuse tegi kuningas Ealdwulf, kus tunnistajaks oli kaks muud kuningat, Ælfwald ja Oslac.

Aastatel 765 ja 770 tegi annetusi kuningas Osmund, viimast kinnitas hiljem Mercia Offa.

Offa kinnitas ka Æthelberhti kaks hartat ja aastal 772 annetas ta Sussexis maad iseendale, tunnistajaks oli Oswald, dux Suðsax'. On tõenäoline, et umbes sel ajal liidendas Offa Sussexi kuningriigi, kui mitmed isikud, Osmund, Ælfwald ja Oslac, kes varem kasutasid kuningatiitlit, on nüüd allkirjastanud kui dux.

Mercia võim lagunes Offa surmale järgnenud aastatel ja aastaks 796 taastusid lõunasaksid sõltumatu poliitilise üksusena. See seisund oli lühiealine, kuna Wessexi võim kasvas ja Sussex oli esimene Seitsmest kuningriigist, mis annekteeriti protsessis, mis tõi kaasa Ænglecynne järkjärgulise ühendamise ja ühendatud Inglismaa loomise.

9. sajand

Aastal 825 alistusid lõunasaksid Wessexi Egbertile ja sellest ajast alates jäid nad läänesaksi dünastia alamateks. Sussexi krahvkond näib hiljem olevat mõnikord olnud ühendatud Kentiga.

Aastast 895 kannatas Sussex sagedaste taanlaste rünnakute all kuni ühinemiseni Knudiga, misjärel tekkis kaks suurt jõudu, Godwini ja Normannide dünastiad. Godwin oli arvatavasti põliselt Sussexist pärit ja Edward Usutunnistaja valitsusaja lõpuks oli kolmandik krahvkonnast tema perekonna käes.

900–1066

Arvatakse, et Æellingi (lõunasaksi kuningakoda) jätkas Sussexi valitsemist krahvidena (eorlderman) läänesaksi ülemvõimu all kuni normannide vallutusteni Inglismaal aastal 1066.

Sussexi ealdorman Eadwine surm on üles tähendatud aastal 982, kuna ta maeti Abingdoni kloostrisse Berkshire'is, kus koostati Anglosaksi kroonika üks versioon. Vastavalt kloostri ürikutele, milles teda kutsuti princeps Australium Saxonum, Eadwinus nomine (lõunasakside juht Eadwine), pärandas ta oma maad neile, kuigi dokument ise pole säilinud. Varem samal aastal oli ta olnud tunnistajaks kuningas Ethelred Nõutu hartale kui Eaduuine dux. Tema nimi oli lisatud ka võltsitud hartale aastast 956 (arvatavasti vea tõttu aastast 976).

Järgmises põlvkonnas mängis Sussexi thegn Wulfnoth Cild Inglise poliitikas olulist osa. Aastal 1009 põhjustasid tema teod Inglise laevastiku hävitamise ja aastaks 1011 oli Sussex üheskoos enamuse Kagu-Inglismaaga taanlaste käes. Kohaliku valitsusreformi varajase näitena saadeti anglosaksi krahvkonnad Taani kuningate poolt laiali ja asendati vähema arvu suuremate krahvkondadega. Wulfnoth Cild oli Godwini isa, kes tehti Wessexi krahviks aastal 1020. Tema krahvkond hõlmas Sussexi. Kui ta aastal 1053 suri, järgnes Wessexi krahvina (sealhulgas Sussex) Godwin koos oma poja Haroldiga, kes oli varem olnud East Anglia krahv.

14. oktoobril 1066 tapeti viimane saksist Inglismaa kuningas Harold II Hastingsi lahingus ning Inglise armee alistati William Vallutaja ja tema armee poolt. On tõenäoline, et kõik Sussexi võitlevad mehed olid lahingus, kuna krahvkonna thegnid hävitati ja mõni ellujääja jäeti tema maadest ilma. Vähemalt 353 mõisa 387-st krahvkonnas võeti nende saksi omanikelt ja anti Vallutaja poolt võidukatele normannidele, sakside võim Sussexis oli lõppenud.