Suhteline vanus

Kivimite suhtelist vanust võib määrata geoloogiliste, stratigraafiliste ja paleontoloogiliste meetoditega. Oma praktilises töös kasutavad geoloogid kõiki kolme. Stratigraafilist ja paleontoloogilist meetodit saab kasutada ainult kihiliste kivimite juures, kus iga järgnev kiht moodustus pärast eelmist kihti. Geoloogiline meetod võimaldab määrata ka magmakivimite ja teiste geoloogiliste protsesside suhtelise vanuse.

Geoloogiline meetod

Soonkivimite vanus määratakse selle järgi, kuidas nad üksteist lõikavad. Noorem soon lõikab alati vanema soone kaheks osaks. Kui erineva vanusega sooni on kümneid, siis saab nad paika panna suhtelises geoloogilises skaalas. Vahepeal võivad toimuda mitmesugused tektoonilised protsessid, näiteks kurrutus, mis võib olla ka korduv. On selge, et kurdu lõikav soon on noorem, aga koos teiste kivimitega kurdu surutud soonkivim on vanem, kui kurrutus. Eelkambriumi aladel ongi sageli kõige tähtsam koostada ala struktuuriline-ajaline skaala, kus kõik sündmused ja etapid leiaksid oma kindla koha. Kuna see skaala jääb ikkagi suhteliseks, siis selleks, et kindlaks teha kivimite ja protsesside tegeliku aja, tuleks isotoopmeetoditega määrata võimalikult suure arvu sündmuse vanus.