Strandmann (aadlisuguvõsa)

perekond

Strandmann, ka Strandtmann (vene keeles Штрандман) on Riiast pärit aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsa liikmed Ameerika Ühendriikides.

Strandmanni suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Suguvõsaliin algab Riias sündinud David Strandmanniga (1630-1693). Tema pojapoeg Gustav Heinrich Strandmann (1704−1778) tõsteti Püha Rooma keisri poolt 8. mail (vkj) 1740 aadliseisusse.[1] Tema kahest pojast põlvnesid suguvõsa vanem ja noorem liin.

Strandmannid rüütelkonna matriklis muuda

Gustav Heinrich von Strandmann (1704−1778) immatrikuleeriti 1750. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse. 24. veebruaril (vkj) 1827 võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse Otto Karl Friedrich von Strandmann (1789−1840).

 
Jalaväekindral Gustav Ernst von Strandmann (1742−1803)

Suguvõsa liikmeid muuda

Strandmanni suguvõsa mõisavaldused muuda

 
Aa mõis. Suguvõsa valduses 1787−1841
 
Cirsti fideikomissmõis. Strandmannide valduses alates XVIII sajandist
  • Eestimaa:
    • Aa (Haakhof) (1787−1807 pandi-, 1807−1841 pärusvaldus), Kiideva (Kiwidepäh) (1786−1802, pandivaldus), Lihula (Schloß Leal) (1802−1810, pandivaldus), Sipa (Sippa) (1802−1810, pandivaldus)
  • Grodno kubermang:
    • Hornõ (kuni 1936)
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Alamõisa (Aahof) (alates 1701, pandi- ja rendivaldus), Cirsti (Zirsten) (1766−1791 ja u 1796−1920, fideikomiss aastast 1842), Krapa (Kroppenhof) (1728−1809), Lautere (Lauternsee) (1904−1920), Litene (Lettin) (alates 1701, pandi- ja rendivaldus), Vāckalni (Teutschenbergen) (1766−1791 ja u 1796−1920, fideikomiss aastast 1842), Vana-Gulbene (Alt-Schwanenburg) (alates 1701, pandi- ja rendivaldus)
  • Saaremaa:

Viited muuda

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 192-193.

Kirjandus muuda

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 191.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 450.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 401 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 192-197 [2].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd XXIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2002. Lk 452-467.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2003. Lk 188.

Välislingid muuda