Stilpon
Stilpon (kreeka Στίλπων; 4.–3. sajand eKr) oli vanakreeka filosoof, Megara koolkonna esindaja, kes oli tõenäoliselt pärit Megara linnast Atikas.[1]
Väidetakse, et Stilpon oli Megara Eukleidese õpilane, kuid nende suure vanusevahe tõttu on tõenäolisem väide, et teda õpetas Thrasymachos Korintosest.[1] Stilpon ise oli samuti silmapaistev õpetaja, meelitades ligi paljusid õpilasi, muuhulgas teistestki koolkondadest.[1] Ulatusliku loetelu esitab Diogenes Laertios Megara Philippose tsitaadile tuginedes oma raamatus "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" Stilponile pühendatud peatükis (II raamat, lõigud 113-120).[1] Kõige värvikamaks näiteks on seejuures Diphilos Bosporuse äärest ja Myrmex, kes tulid Megarasse Stilponi väiteid ümber lükkama, kuid kelle ta muutis oma andunud järgijateks (vanakreeka ζηλωτής).[1] Stilponi ilmselt tuntuimad õpilased on Aristoteles Küreenest, Krates Teebast ja Zenon Kitionist.[2] Teiste õpilaste hulgas olid ka Menedemos Eretriast ja Asklepiades, Elise-Eretria koolkonna hilisemad juhid[3] ning Nikarete, väidetav Stilponi armuke.[4]
Stilpon sai oma kõneosavuse tõttu väga tuntuks[5] ja teda hindasid ka kuningad Ptolemaios I ja Demetrios I poolt. Väidetavasti pakkus Ptolemaios I Stilponile muuhulgas võimalust liituda tema õukonnaga Egiptuses, kuid viimane lükkas pakkumise tagasi.[6] Demetrios I olevat Stilponile pakkunud kompensatsiooni vallutuse käigus talle tehtud kahjude eest, kuid Stilpon keeldunud, väites, et sellest, mis talle tegelikult kuulub, polnud midagi võetud.[6]
Seesugune käitumine on tihedalt seotud Stilponi praktilise filosoofiaga, mis on lähedane tema kaasaegsetele küünikutele ja mis andis põhjust Epikurosele tema kritiseerimiseks[7]. "Moraalikirjades Luciliusele" selgitab Seneca:
„Stilpon nimelt, kui ta kodulinna vallutamise järel ilma laste ja naiseta üldisest tulemöllust üksi, kuid siiski õnnelikuna minema pääses ja kui Demetrios, kelle liignimeks sai linnade purustamise tõttu Poliorketes, temalt küsis, kas ta midagi kaotas, ütles vastuseks: "Kõik minu hüved on minuga." Milline tugev ja otsusekindel mees! Isegi oma vaenlase võidust sai ta võitu. "Ma ei kaotanud midagi," ütles ta, sundides vaenlast oma võidus kahtlema. "Kõik mulle kuuluv on minuga", see tähendab õiglus, voorus, mõistlikkus, isegi suutlikkus mitte pidada hüveks seda, mida saab ära võtta.“
– Seneca, "Moraalikirjad Luciliusele", IX kiri, lõigud 18-19, tõlkinud Ilmar Vene[8]
Stilponi teostest on säilinud vaid 9 dialoogi pealkirjad, nimelt "Moschos", "Aristippos või Kallias", "Ptolemaios", "Chairekrates", "Metrokles", "Anaximenes", "Epigenes", "Enda tütrele" ja "Aristoteles"[9] ning üks fragment või parafraas Megara Telese kõnes "Eksiilist"[10].
Megara koolkonnale omaselt huvitus Stilpon ka loogika- ja keeleküsimustest, kritiseerides neid, kes samastavad predikaadi subjektiga koopulale "on" eksistentsiaalse tähenduse andmisega. Stilponi seisukohti on kajastanud Plutarchos oma teoses "Kolotese vastu"[5][11], kus on esitatud ka paar näidet Stilponi argumentidest.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" II raamat, lõik 113
- ↑ Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" II raamat, lõigud 113-114
- ↑ Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" II raamat, lõik 126
- ↑ Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" II raamat, lõik 114
- ↑ 5,0 5,1 Plutarchos, "Kolotese vastu" lõik 22
- ↑ 6,0 6,1 Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" II raamat, lõik 115
- ↑ Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, IX kiri, lõik 1 ja 18
- ↑ Seneca, "Moraalikirjad Luciliusele", IX kiri, lõigud 18-19, tõlkinud Ilmar Vene, Ilmamaa, 1995
- ↑ Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" II raamat, lõik 120
- ↑ Teles, "Discourse 3, "On Exile"" – Edward O'Neil, "Teles the Cynic Teacher", Scholars Press, 1977, lk. 21.
- ↑ Plutarchos, "Kolotese vastu" lõik 23