Ava peamenüü

Staatika (kreeka δτατικε"tasakaaluõpetus") on klassikalise mehaanika haru, mis uurib:

  1. kehade tasakaalus püsimist neile rakendatud jõudude mõjul;
  2. jõusüsteemi taandamist, s.o kehale rakendatud jõusüsteemi asendamist samaväärse, kuid lihtsama jõusüsteemiga.[1]

Sisukord

Staatika põhiteoreem, Varignoni teoreemRedigeeri

Staatika põhiteoreem (Poinsot’ teoreem) on sõnastatud järgmiselt: Iga jäigale kehale rakendatud jõusüsteemi saab asendada taandamistsentrisse rakendatud jõusüsteemi peavektoriga ja jõusüsteemi peamomendiga taandamistsentri suhtes.

Varignoni teoreem on sõnastatud järgmiselt: Kui jõusüsteem taandub resultandiks, siis resultandi moment mingi fikseeritud punkti suhtes võrdub kõigi vaadeldava jõusteemi jõudude sama punkti suhtes leitud momentide geomeetrilise summaga.

Jõusüsteemi tasakaalRedigeeri

Selleks, et paigalseisev või ühtlaselt sirgjooneliselt liikuv keha säilitaks oma paigalseisu või ühtlase sirgjoonelise liikumise, peab sellele rakendatud jõudude resultantjõud ja nende jõudude momentide algebraline summa võrduma nulliga. Formaalsemas sõnastuses on jõusüsteemi tasakaalu tingimused kirja pandud järgmiselt: jõusüsteem on tasakaalus parajasti siis, kui peavektor   ja mingi punkti O suhtes leitud peamoment  on võrdsed nulliga:

 

Kui keha tasakaalu tingimused on täidetud, siis ei pea keha tingimata paigal seisma. Ta võib liikuda ühtlaselt ja sirgjooneliselt (inertsiaalselt).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Andrus Salupere. "Staatika". 2006. Vaadatud 2018.