Sotsiaalmajanduslik segregatsioon
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2020) |
Sotsiaalmajanduslik segregatsioon on sarnase sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimeste koondumine. Sotsiaalmajandusliku segregatsiooni puhul on eri inimgrupid jaotunud ruumis üksteisest eraldatult. Sellist erinevust võivad põhjustada mitmed tegurid, nagu majanduslikud tegurid, mille tõttu kõrgema staatusega leibkonnad elavad ühes piirkonnas ja madalama staatusega leibkonnad on koondunud mõnda teise piirkonda. [1]
Üheks ruumilise ehk eluasemesegregatsiooni avaldumisvormiks on sotsiaalmajanduslik segregatsioon ja teiseks etniline segregatsioon. Sotsiaalmajanduslik segregatsioon võib kohati kattuda etnilise segregatsiooniga. Näiteks võib juhtuda, et madalama sotsiaalmajandusliku staatusega isikud on vähemusrahvuse esindajad, mistõttu neil on keerukam leida paremaid töökohti ning ka nende sissetulekud on väiksemad.
Eluasemesegregatsioon on seotud sotsiaalmajandusliku segregatsiooniga nii, et jõukamad ja haritumad saavad omale lubada paremaid elamispiirkondi ja elamutüüpe. Näiteks jõukamad saavad oma elujärge parandada ja kolida eramaja piirkonda, samal ajal kui vaesemad ei saa seda endale lubada ning jäävad edasi nõukogudeaegsetesse korterelamutesse. Sotsiaalmajanduslik staatus võib määrata selle, kus kõrgema ja madalama staatusega isikud linnaruumis paiknevad.
Segregatsioonil on viis dimensiooni ning neid mõõdetakse indeksitega.
Dimensioonid ja indeksid muuda
Sotsiaalmajandusliku segregatsiooni viis dimensiooni on ühtlus (evenness), kokkupuutuvus (exposure), tsentraliseeritus (concretrated), koonduvus (centralized) ja klasterdumine (clustered) [2].
Iga dimensiooni mõõtmiseks on eri indeksid: ühtluse, kokkupuutuvuse, koonduvuse, tsentralisatsiooni ja klasterdumise indeksid.
Ühtluse indeksitega mõõdetakse ühtlust. Ühtlus ise kujutab endast rühmade jaotust linnas. Rühmad on teatud piirkondades kas üleesindatud või alaesindatud. Ühtluse indeksiteks on Gini koefitsient, entroopia, dissimilaarsuse, informatsiooni ja Atkinsoni indeksid. [3]
Kokkupuutuvus viitab kontakti võimalusele gruppide vahel. Kokkupuutuvust mõõdetakse Liebersoni interaktsiooni indeksiga, isolatsiooni ja korrelatsiooni indeksiga. [3]
Koonduvuse indeksitega mõõdetakse koonduvust. Koonduvusindeksi abil näeb, kui palju füüsilist ruumi grupiliikmed linna aladel omavad. Koonduvuse indekseid on kolm: Duncani deltaindeks, absoluutse ja suhtelise koonduvuse indeks. [3]
Tsentralisatsiooniga uuritakse, kui lähedal paiknevad grupid linna keskusele ja kui hea on sellele juurdepääs. Grupi asukohta linnas mõõdetakse tsentralisatsiooni indeksitega: kesklinna proportsiooni indeks, absoluutse ja suhtelise tsentralisatsiooni indeksid. [3]
Klasterdumise indeksitega mõõdetakse klasterdumist. Klasterdumine näitab, kuidas grupid ruumis paiknevad, kas ollakse ühe suure grupina või väikeste gruppidena üle kogu linna. Klasterdumise indeksid on absoluutse ja suhtelise klasterdumise indeks, White’i ruumilise läheduse indeks. [3]
Ajalugu muuda
Sotsiaalmajandusliku segregatsiooni puhul on väga olulisteks teguriteks inimese amet ja sissetulek. Kapitalistlikes riikides on toimunud märkimisväärsed muutused. Industriaalsed linnad muutusid post-industriaalseteks linnadeks, toimus kapitali ja tööjõu vabanemine ning globaliseerumine. Sellised muutused on mõjutanud palgaerinevusi, seda isegi kõige rohkem võrdsusele suunatud riigis. Palgaerinevused hakkasid suurenema kapitalistlikes riikides 1980ndatel ja Ida-Euroopas (Tšehhi, Eesti, Ungari, Läti ja Leedu) 1990ndatel. [4]
Tänu raudse eesriide langemisele 1989. aastal ja Nõukogude Liidu lagunemisele 1991. aastal toimub paljudes endistes kommunistlikes riikides Kesk- ja Ida-Euroopas jätkuvalt globaliseerumine ja neoliberalism. Nende protsesside kombinatsioon ning majanduse muutumine plaanimajandusest turumajanduseks tõi kaasa reaalsissetuleku kiire languse inimese kohta aastatel 1988–1993. Varem, aastatel 1989–1991, on palgaerinevused Ida-Euroopas olnud väikesed, kuid sellest ajast saati on palgaerinevused muljetavaldavalt kasvanud. Enamikus Ida-Euroopa riikides oli eluase riigi eestkoste all, kuid 1990ndatel erastati üle 90 protsendi kogu elamufondist, kui riigid ei soovinud enam kulukat eluasemesektorit ülal pidada. [4]
Segregatsioon Euroopas muuda
Sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni on Euroopas uuritud üsna vähe, pigem vaadatakse etnilist segregatsiooni. Sellegipoolest väidetakse, et sotsiaalmajanduslik segregatsioon Euroopas suureneb. Selleks, et seda kinnitada või ümber lükata, on Euroopa teadlased teinud tööd juba 2013. aastast alates ning andnud välja kogumiku sotsiaalmajandusliku segregatsiooni kohta Euroopa 13. linnas. [4]
Euroopa linnade segregatsiooni kirjeldamiseks on lähenetud erinevate tegurite kaudu, näiteks globaliseerumine, heaolusüsteem, sotsiaalne ebavõrdsus, eluasemesüsteem. Sotsiaalmajandusliku segregatsiooni all peetakse silmas ametite ja sissetulekute põhist inimgruppide ruumilist ebavõrdsust. [4]
Sotsiaalmajanduslikus mõttes on Euroopas kõige segregeeritumad Madrid ja Milano, neile järgneb Tallinn ja siis London. Kõige vähem on segregeerunud Riia, Vilnius, Praha ja Oslo. [4]
Globaliseerunud linnades on suurem ebavõrdsus. Lääne-Euroopa kõige globaalsem linn on London ning see on rohkem segregeerunud kui Amsterdam või Viin. Euroopa lõunaosas olevad kõige globaalsemad linnad Madrid ja Milano on rohkem segregeerunud kui Ateena, olenemata sellest, et sotsiaalne ebavõrdsus on Ateenas palju kõrgem kui Milanos. Erandiks on Tallinn, kus globaliseerumine on väike, aga segregeerumine suur. [4]
Segregatsioon Eestis muuda
Sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni Eestis on mõjutanud turule orienteeritud majandussüsteem, mis on koos teiste Balti riikidega üks vabamaid Ida-Euroopas. Veel on mõjutanud segregatsiooni Eestis elav suur vene keelt kõnelev vähemus. 19. sajandi teises pooles sai hoo sisse industrialiseerimine, kui Eesti sai Vene Impeeriumi osaks. Eestisse hakkasid sisse rändama Vene töölised, kelle tõttu kasvas põhiliselt Tallinna elanike arv. Võõrtööjõu jaoks ehitati eraldi kahekorruselised puust majad Põhja-Tallinna linnaossa, millest sai alguse etniline ja sotsiaalmajanduslik eluaseme segregatsioon. [5]
Kahe maailmasõja vahel oli Eesti iseseisev riik ning tööstuse osatähtsus vähenes ja linnaelanike kasv peatus. Tallinnas tekkisid aedlinnad (Nõmme ja Pirita), mis olid atraktiivsed elukohad kõrgema staatusega ametnikele, ärimeestele ja teistele spetsialistidele. [5]
Teise maailmasõja ajal anastas Nõukogude Liit Eesti ja see tõi kaasa Tallinna kiire industrialiseerimise ja linnastumise. Tallinna rahvaarv kolmekordistus vene keelt kõnelevate migrantide arvelt. Nad töötasid nii tööstuses kui ka avalikus sektoris. [5]
Värskelt saabunud töölistele oli vaja leida elukohad ja seetõttu toimus massiline elamurajoonide ehitus suurte kokkupandavate korterelamute näol. Nõukogude kõrghoonetega elamurajoonid Tallinnas ehitati Mustamäele, Õismäele ja Lasnamäele ning väiksemas mastaabis ehitati ka mujale linna ja selle tagamaale. 2000. aasta rahvaloenduse järgi elas kaks kolmandikku Tallinna elanikest magalarajoonides. Korteri keskmine suurus on aja jooksul suurenenud. Uusim ja suurim elamurajoon on Lasnamäe umbes 100 000 elanikuga, seal on suurimad korterid ning see esindab tõelist massilist ehitusprojekti. [5]
Segregatsioon Tallinnas muuda
Perioodil 2000–2011 on ebavõrdsus Tallinnas kasvanud. [5] Tallinn on rohkem segregeerunud kui teised Euroopa linnad. Jõukamad ja vaesemad inimesed on Tallinnas koondunud eri linnaosadesse. Kõrge segregatsiooni määr on halb, sest kui madala staatusega inimesed on kõik ühes kohas, siis see võib kaasa tuua kuritegevuse kasvu. [6]
Võrreldes teiste Balti riikide pealinnade Riia ja Vilniusega, on segregatsioon Tallinnas suurem. Üheks põhjuseks on teisest rahvustest inimeste rohkus. Tallinnas on eestlasi ja vähemusrahvusi linnaelanike hulgas sama palju, aga nende sotsiaalne seis on erinev. Kõrgemates ametites on ülekaalus eestlased ning lihttööliste hulgas on rohkem vähemusi. [6]
Lisaks on Riias eluasemetoetused, mida Tallinnas enam pole. Kuna Tallinnas on jõukamad eestlased, siis nad saavad lubada endale paremasse piirkonda kolimist, näiteks kesklinna või äärelinna, aga vaesed jäävad edasi magalapiirkonda elama. Viimane ehitati küll keskklassi jaoks, aga aja jooksul on sellest saanud pigem keskmisest vähem jõukate ja sisserändajate elupaik. [6]
Veel on oluline kesklinna suurus ja sealsete elamispindade mitmekesisus. Näiteks on Riia kesklinn suur ja rohkete eri tüüpi elamutega. Segregeerumist vaadates tuleb arvestada ka kultuurilise aspektiga. Venelased ja lätlased on rohkem omavahel segunenud kui venelased ja eestlased. Seega ei saa öelda, et Tallinnas on märgatav kahe rahvuse segunemine, nagu seda on Riias. Tallinnas ei ela ühes linnaosas koos tippjuhid ja lihttöölised, eestlased ja venelased, tegelik vaatepilt on rohkem segregeerunud. [6]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Fossett, M. (2011). "Generative Models of Segregation: Investigating Model-Generated Patterns of Residential Segregation by Ethnicity and Socioeconomic Status". The Journal of Mathematical Sociology, 35: 114–145
- ↑ Massey, D., Denton, N. (1993). "American Apartheid: Segregation and the Making of the Underclass". Cambridge, MA: Harvard University Press
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Massey, D. S. and Denton, N. A. (1988). "The Dimensions of Residential Segregation". Social Forces, 67 (2), 281–315
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Tammaru, T., Musterd, S., Van Ham, M. & Marcińczak, S. (2015). "A multi-factor approach to understanding socio-economic segregation in European capital cities". Socio-economic segregation in European capital cities: East meets west
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Tammaru, T., Kährik, A., Mägi, K., Novák, J. and Leetmaa, K. (2015). "The “market experiment”: Increasing socio-economic segregation in the inherited bi-ethnic context of Tallinn". Socio-economic segregation in European capital cities: East meets west
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Aljas, Riin. Miks on Tallinnas nii palju ruumilist ebavõrdsust? Kas Koplist saab uus Kalamaja ja milline võiks olla Lasnamäe tulevik? – Eesti Päevaleht, 25.09.2015