Siuru (mütoloogia)

See artikkel räägib mütoloogilisest linnust; kirjandusrühmituse kohta vaata artiklit Siuru

---

Siuru on muinasjutuline lind eesti vanemates rahvalauludes. Siurulinnu järgi sai nime kirjandusrühmitus Siuru, seda sõna on seostatud soomekeelse sõnaga "kiuru", mis tähendab lõokest. Siuru esineb ka eeposes "Kalevipoeg".

„Kes on Siuru, kelle nime "Kalevipojas" leiame? Kas on ta lind või on ta inimene? Selle üle on paljugi vaieldud ja arvatud. Ühed arvavad siuru linnu olevat, teised jälle inimese. Inimeseks on siuru selle pärast teha tahetud, et, nagu näha, Kreutzwald siurule au nime "Taara tütar" juurde on lisanud. Siuru linnuks nimetamist arvavad nad selsamal põhjusel sündinud olevat nagu neiukeste nimetamist sagedasti lauakeseks, kana pojukeseks ja linnukeseks. Õige on, et mõne korra neiusid rahvalauludes linnukesteks kutsutakse, kuid siis ei pruugi selle pärast iga lind veel neiu ega iga neiu veel lind olla.“

– Matthias Johann Eisen, Postimees, 7. mai 1888

Kalevipoeg

Siuru-lind on müütiline lind rahvuseeposes "Kalevipoeg". Teda on mainitud eepose XIX loos (Sarvik-taadi aheldamine. Õnne-aeg. Pidu ja tarkuseraamat. Sõjateated.), kus Kalevipoeg istub sõpradega peolauas ning laulik laseb laulu lendamaie:

Siuru-lindu, Taara tütar,

Siidinarmal sulgedega,

Sündis isa sundimata,

Kasvas ema haudumata,

Vanaisa valmisteli

Tütterelle tuuletiivad

Miska lapsi liugenekse,

Kaugele kandenekse.

Siuru-lind liugles üle kolme ilma ning lendas Kõue teedel ja vikerkaare vihmateedel. Koju jõudes rääkis ta taadile, et oli kohanud mitmes ilmas kenasid neide kasvamas, kes palju naljatasid, aga ka kurvastasid, sest elasid aina üksi, kosilasteta.

Mis ma kuulsin, kulla taati,

Küsiteldi kõigis kohtes,

Kas ei taadil tähtepoega,

Tähtipoega ehk ka teista,

Kes läheks neidu päästemaie.