Ava peamenüü
Normaalne silmapõhi
Normaalne silmapõhi

Silmapõhi (fundus oculi) on oftalmoskoobiga nähtav silmamuna tagaseina sisepind silmaläätse vastas.[1]

Sisukord

RoomajatelRedigeeri

MadudelRedigeeri

Madude silmapõhja ja selle seisukorra teada saamine on nende anatoomilis-füsioloogiliste eripärade tõttu suuresti raskendatud. Kui inimestel piisab silmapõhja uurimiseks silmaava laiendavate ravimite manustamisest ja vastavatest uuringuseadmestest siis madude silmi kattev silmakilbis ei ime ravimeid endasse. Madude silmapõhja uurimiseks tuleb mao silmapõhjasid üldnarkoosi all vaadelda.

ImetajatelRedigeeri

KoduloomadelRedigeeri

Silmapõhja struktuur oleneb loomaliigist, loomatõust, looma tervislikust seisukorrast ja vanusest, pigmentatsioonist, karvakatte pikkusest jpt teguritest. Silmapõhi koosneb võrkkestast, soonmikust ja nägeminsnärvikettast.[2]

InimestelRedigeeri

Silmapõhja kuuluvad võrkkest pimetähni, kollatähni ja tagapoolusega ning veresoontega (sealhulgas arteria centralis retinae ja vena centralis retinae) ja võrkkesta saagserv. Silmapõhja alla võidakse arvata ka pärissoonkest Bruchi membraaniga.

Silmapõhja saab vaadelda medikamentoosselt laiendatud pupilli kaudu läbi läbipaistva klaaskeha (oftalmoskoopia). Peale silmahaiguste võimaldab see diagnoosida sisehaigusi ja närvihaigusi.

Silmapõhi on inimese organismi ainus osa, kus mikrotsirkulatsioon on otseselt vaadeldav. Veresoonte läbimõõt pimetähni ümber on umbes 150 μm; oftalmoskoop võimaldab vaadelda kuni 10 μm läbimõõduga veresooni.

Silmapõhja uuringRedigeeri

Silmapõhja uuring viiakse läbi kas silmaarsti konsultatsiooni ehk ambulatoorse vastuvõtu käigus ka seoses silmahaiguste kahtlusega.[3] Regulaarne silmapõhjauuring eriarsti oftalmoloogi juures on vajalik mitmete nägemisnärvi kahjustada võivate krooniliste haiguslike seisundite korral, nagu glaukoom, suhkurdiabeet jt.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Meditsiinisõnastik" 701:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Silmapõhja uuring, Veebiversioon (vaadatud 29.01.2014)