Vikipeedia

Kasetriibik

pisiimetaja
(Ümber suunatud leheküljelt Sicista betulina)

Kasetriibik (Sicista betulina, varem kasetriiplane) on näriliste (Rodentia) seltsi kuuluv pisiimetaja, kes on Eesti faunas ainus hüpiklaste esindaja.

Kasetriibik
Kasetriibik
Kasetriibik
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Hüpiklased Dipodidae
Perekond Triibik Sicista
Liik Kasetriibik
Binaarne nimetus
Sicista betulina
Pallas
Kasetriibiku levikukaart
Kasetriibiku levikukaart

Kasetriibik on hallikaspruuni värvi ning tema seljal on tume triip. Iseloomulik tunnus on väga pikk saba. Kasetriibikuga sarnaneb välimuselt teine näriline – juttselg-hiir (Apodemus agrarius), kelle seljal on samuti tume triip, kuid saba on lühem. Teistest triibikutest eristab kasetriibikut põhjapoolsem levik ja puudega tugevalt seotud elutsükkel. Samuti tarvitab ta enam loomset toitu kui teised triibikud.[2]

Süstemaatika muuda

Kasetriibik kuulub perekonda triibik (Sicista). Teadaolevalt on maailmas 13 triibikuliiki, need on Sicista armenica, Sicista betulina, Sicista caucasica, Sicista caudata, Sicista concolor, Sicista kazbegica, Sicista kluchorica, Sicista napaea, Sicista pseudonapaea, Sicista severtzovi, Sicista strandi, Sicista subtilis ja Sicista tianshanica.[3] Triibikuid esineb Euraasias parasvöötme metsades, põõsastikes ja rohtlates Norrast kuni Vaikse ookeani rannikuni.[4]

Levila muuda

Kasetriibiku levila ulatub Taanist, Norrast ja Austriast läänes kuni Baikali järveni Venemaal ning põhjapolaarjoonest Karpaatideni lõunas. Hiina Ussuuri piirkonnast pärit teateid peetakse kaheldavaks. Euroopas leidub isoleeritud jäänukpopulatsioone Skandinaavia poolsaarel, Taanis ja Saksamaal, Alpides ja Karpaatides, kuid peamine levila ulatub Balti riikide idaosast, Poolast ja Tšehhist Venemaani.[1]

Eestis on ta levinud kogu mandril, aga puudub saartel.

Esimene registreeritud leid on meil kasetriibikust aastast 1858. aastal Tartu lähedalt ja teine 1948. aastast. Ka edasised leiud on olnud harvad ja pigem juhuslikku laadi ning seega arvati pikalt, et antud liik on meil väga haruldane.[5]

Kasetriibik elutseb eri elupaikades, nende seas on boreaalsed ja mäestike metsad, lähisalpiinsed niidud ja tundra.[1]

Välimus muuda

Kasetriibiku iseloomulikuks tunnuseks on tume triip seljal ja tüvest pikem saba. Tema keha on hallikaspruuni värvi ning kõhualune on kollakas. Tüvepikkus on 6–8 cm, sabapikkus 8,5–10 cm.[6] Kõrvalestadel ja sabal lühikesed karvad, käppadel karvkate peaaegu puudub. Kõrvalestad suhteliselt suured.[7] Esikäpad ja tagakäpad on kohastunud ronimiseks, samuti on abiks saba. Kasetriibiku kui hüpiklase tagajalad on tugevad ja hüppamiseks sobivad.

Erinevalt juttselg-hiirest ei ole kasetriibiku ülahuul lõhestunud.[4]

Kolju muuda

Kasetriibiku koljul on silmakoopaalune mulk, mis on eestpoolt vaadates ovaalne ja selle alumine osa ülemisest laiem. Ülalõuas on 4+4 purihammast ja alalõuas 3+3 purihammast.[8] Põsehambad on teravate köbrukestega.[4]

Elupaik ja eluviis muuda

 
Kasetriibik joonistusel

Elab metsalagendikel, sooservades, mahajäetud aedades, üldiselt niisketes elupaikades veekogude läheduses.[7]

Kasetriibik on öise ja varjatud eluviisiga näriline. Keraja pesa teeb ta enamasti looduslikesse õõnsustesse pehkinud kändudes või juurte alla. Pesa on vooderdatud kuivanud taimse materjaliga ja sellest väljuvad käigud. On arvatud, et liik veedab suve märjal lagendikul ja talvitub metsas.[1] Kasetriibikul esineb talveuni, mis kestab septembrist maini.[7] Talve jooksul kaotab ta vähemalt poole oma kaalust.[1] Jahedatel suveöödel, kui õhutemperatuur on alla 10 °C, esineb külmatardumus.[7]

Kevadel ärgates on loom loid ning aeglane, samuti sügisel. Siis on teda võimalik käsitsi kinni püüda.

Toitumine muuda

Toitumistüübilt on kasetriibik omnivoor. Loomseks toiduks on putukate vastsed ja munad, ämblikud, vihmaussid ja limused.[7] Taimse toidu moodustavad rohttaimede ja puude seemned, marjad, õied ja õrnemad lehed.[4] Toidulaual domineerivad putukad, peamiselt nende vastsed (94% uuritud maosisudest), ämblikulaadsed (65%) ja taimsed jäägid (seemned, rohelised taimeosad ja marjad; 31%).[9]

Ise on kasetriibik toiduks peamiselt kakulistele, nirgile ja kärbile.[6] Samuti võivad sattuda kodukassi saagiks.

Sigimine muuda

Kasetriibiku jooksuaeg algab mais. Tiinus kestab 30 päeva, olenevalt õhutemperatuurist.[6] Pojad sünnivad juunis-juulis. Aastas poegib ta ühe pesakonna, 3–9 poega.[7] Pojad sünnivad karvutult ning suletud silmade ja kõrvadega.

Silmad avanevad umbes 1 kuu vanuselt, imetamine kestab 5 nädalat.[7] Imetamiseks on emasloomal 8 nisa.[7]

1 kuu vanused pojad on kaetud karvadega ning võimelised ronima ja närima tahket toitu.[4] Iseseisvaks saavad noored kasetriibikud 1,5 kuu vanuselt.[6] Pesakond laguneb augustis. Suguküpsus saavutatakse järgmisel kevadel, umbes aasta vanusena.

Kasetriibiku eluiga on keskmiselt 1,5 aastat, kuid võib ulatuda kuni 3 aastani.[7]

Olukord Eestis muuda

Kuna kasetriibik on öise ja varjatud eluviisiga, on teda looduses raske märgata. Tema arvukust on raske hinnata ning see sõltub püügimeetodist. Traditsiooniline lõksupüük näitab väiksemat arvukust, kuna kasetriibikud jäävad lõksudesse harva. Parema ülevaate saamiseks kasutatakse maasse kaevatud püügikoonuseid või -silindreid.[10] Mitteusaldusväärsete meetodite kasutamise tõttu on Eestis kasetriibiku arvukust alahinnatud.[11]

Kliima soojenemist võib määratleda kui positiivset mõju kasetriibikule, kuna tema elutsükkel on otseselt temperatuuriga seotud. Soojem talv vähendab isendite talvist surnuks külmumist.[4]

Kasetriibiku seisundit parandavad intensiivne metsaraie ja tugevad tormid, mis suurendavad kasetriibiku varjepaigaks sobivate kändude ja murtud puude arvu. Samuti vanad sööti jäänud põllud, kus vohab võsa.[4] Siit võib järeldada, et kasetriibiku seisund Eesti tingimustes ei ole kriitiline.

Ohutegurid muuda

Peamiseks ohuks põllumajandus ja sobivate elupaikade hävitamine. Rumeenias usutakse peamiseks ohuteguriks olevat metsade hävitamine.[1]

Kaitse muuda

Kasetriibik kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiivi IV lisasse ehk rangelt kaitstavate liikide hulka, seetõttu on ta ka Eestis kaitse all, kuuludes III kaitsekategooriasse. IUCN-i (International Union for Conservation of Nature) punases raamatus hinnatud ohuväliseks.

Peamine on kaitsta kasetriibiku elupaiku, säilitades niiskeid ja veekogude ääres paiknevaid metsi.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Meinig, H., Zagorodnyuk, I., Henttonen, H., Zima, J. & Coroiu, I. (2008). Sicista betulina. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. ↑ Miljutin, Andrei 1999. Trends of specialization in rodents: the birch mice, genus Sicista (Dipodoidea, Rodentia). – Folia Theriologica Estonica (4): 91–128.
  3. ↑ Sicista
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Miljutin, Andrei. 2005. Kasetriibik – meie metsade ainus hüpiklane.[alaline kõdulink] Luua Metsakool, artiklid ja uurimused IV. Luua, 69–77.
  5. ↑ "Märka kasetriibikut ja anna temast teada!" Looduskalender, 14. mai 2018
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Kasetriibiku iseloomustus
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Kirk, Anne 1990. Eesti imetajad. Tartu: Tartu Ülikooli trükikoda.
  8. ↑ "Eesti imetajate määramine koljude põhjal". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2012. Vaadatud 3. novembril 2011.
  9. ↑ To ecology of the northern birch mouse ( Sicista betulina) at the Northern margin of its range. Russia[alaline kõdulink]
  10. ↑ Ковальская Ю. М. 1995. Семейство мышовки Sminthidae Brandt, 1885. – Шенброт Г. И., Соколов В. Е., Гептнер В. Г., Ковальская Ю. М. Млекопитающие России и сопредельных регионов. Тушканчикообразные. Москва: Наука, c. 10–134.
  11. ↑ Aul, Juhan, Harri Ling ja Kalju Paaver 1957. Eesti NSV imetajad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 351.

Kirjandus muuda

  • Anne Kirk. Mida teame kasetriibikust. Eesti Loodus, mai 1986

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasetriibik&oldid=6429847"