Shikantaza

Shikantaza (jaapani ja hiina keeles 只管打座 zhiguan dazuo ’ainult istumine’ või ’lihtsalt istumine’) või vaikne valgustus (hiina keeles 默照 mozhao; jaapani keeles mokushō) on zeni harjutusviis, mida viljeldakse eriti caodong’i ehk sōtō koolkonnas. Jaapanisse tõi selle Dōgen.

Shikantaza seisneb ristijalu vaikselt ja liikumatult istumises ning täielikus keskendumises enda meelele, rakendades üheaegselt meelerahu ja analüüsivat vaatlust. Sōto õpetajate väitel avab selline pikaajaline harjutamine igaühes varjul oleva budasuse, mida tajutakse kerguse ja avatuse tundena. Shikantaza harjutamise tulemusel vabaneb meel koormavatest sundmõtetest ja meeleplekkidest, samas jääb avatuks, toimivaks ja vastuvõtlikuks kõikidele välistele impulssidele, laskmata end ometi neist kaasa haarata. Shikantaza väliselt passiivse harjutusviisi tõttu nimetatakse seda mõnikord ’harjutamiseks ilma harjutamata’.[1]

Vaikses valgutuses on lõimunud budismi meeleharjutuste kaks traditsioonilist aspekti: ‘vaikust’ (hiina keeles mo) samastatakse meelerahuga (sanskriti keeles śamatha; hiina keeles zhi), ‘valgustust’ (hiina keeles zhao) aga analüüsiva vaatlusega (sanskriti keeles vipaśyanā; hiina keeles guan). Vaikse valgustuse harjutustes käsitletakse mõlemat ühe ja sama protsessi lahutamatute osadena. Keskendumine objektile, milleks võib olla hingamine, oma keha, meeleolud või mõni muu seadmus, tähendab ühtlasi ka selle üksikasjalikku uurimist ja analüüsi; üks toetub teisele ja vastupidi.

Pikaajalise vaikse valgustuse harjutamise tulemusel vabaneb meel ahistavatest sundmõtetest ja meeleplekkidest ning kaob tunnetuspiir enese ja teiste ning ümbritseva maailma vahel. See süvendab kaastunnet ja mõistmist. Ideaalis viib vaikse valgustuse pikaajaline harjutamine virgumiseni.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Ida mõtteloo leksikon: Shikantaza.[1]
  2. Ida mõtteloo leksikon: Vaikne valgustus.[2]