Semperoper

Semperoper (saksa keeles Semperoper Dresden – 'Semperi ooperiteater' või Sächsische Staatsoper Dresden – 'Dresdeni saksi riigiooper') on üks juhtivaid ooperiteatreid Saksamaal.

Semperi ooperiteater
Semperoper Dresden
Ooperiteatri hoone esifassaad
Üldandmed
Asukoht	Saksimaa pealinn Dresden
Stiil	historitsistlik eklektitsism
Ehituse algus	1838 ja 1871
Ehituse lõpp	1841 ja 1878
Renoveeritud	1985
Aadress	Theaterplatz 2
Koordinaadid	51° 3′ 16″ N, 13° 44′ 7″ E
Tehniline ülevaade
Kõrgus	39 m
Korruseid	5≤
Ehitusmaterjal	eksterjöör: liivakivi interjöör: krohv, puit, marmor
Projekt ja ehitus
Arhitekt	Gottfried Semper
www.semperoper.de

Dresdeni ajalooliselt üles ehitatud linnakeskuses Altstadtis asuv teater paikneb Elbe jõe vasakkaldal ning täiendab arhitektuuriliselt Zwingeri paleehoonete ansamblit. Teatrimaja kaasati sellesse ansamblisse arhitekt Gottfried Semperi auks, ehituslikult esindab hoone põhiliselt uusrenessanssi.

19. sajandi teises pooles edendas Semperoper väljapaistvalt ooperikunsti kogu Euroopas. Tänapäeval asuvad seal nii Dresdeni riigiooper Staatskapelle Dresden kui ka Semperi ooperiteatri balletitrupp Semperoper Ballet, sealset teatrisaali kasutatakse ka kontserdisaalina.

Ooperiteatri ajalooline eellugu

Dresdeni linn on alates 1627. aastas olnud Saksamaa tähtsaim ooperikunsti keskus. Sellel aastal esitati seal esi­mese saksa ooperina Heinrich Schützi "Dafne", mille partituur on tänaseks kadunud. Aastail 1664–1667 ehitati Dresdeni kuningapalee lähedale linna esimene ooperiteater (Kurfürstliches Opernhaus am Taschenberg), mis avati 27. jaanuaril 1667 Giovanni Andrea Bontempi ooperiga "Il Teseo". Seejärel etendati oopereid regulaarselt, kusjuures peamine rõhk pandi aastalõpul alanud karnevalihooaja repertuaarile.

3. septembril 1719 avati aedadega paleekompleksis Zwingeris Antonio Lotti ooperi "Giovane in Argo" etendusega tolle aja Euroopa suurim ooperiteater Großes Opernhaus, mille 2000 kohale jagas õukond tavaliselt 1400 tasuta piletit. Keiser Friedrich August II valitsemisajal ja tema abikaasa Maria Josepha innustusel muutus Dresden konkurentsitult Saksamaa ooperielu keskuseks. Großes Opernhausi peadirigendi (Oberkapellmeister) helilooja Johann Adolf Hasse eestvedamisel kujunes Dresden aastatel 1734–1763 ka peamiseks barokkooperite esitamise kohaks Saksamaal.

18. sajandi keskel sai Dresdenis külalisena töötanud Itaalia impressaario Pietro Moretti privileegi rajada linna alaliselt tegutsev teater, mis konkureeriks Zwingeri teatriga. Esialgu oli maja pooleldi puidust, kuid 1761. aastal valmis kivist hoone. Teater sai tuntuks kui Morettisches Opernhaus. See oli väike teater, algselt 350-kohaline, kuid 1783. aastal laiendati saali umbes 800 vaataja mahutamiseks. Aastail 1755–1841 kuni esimese Semperi teatrihoone valmimiseni oli Moretti ooperiteater Dresdeni kõige populaarsem muusikateater.

1817. aastal võttis õukond Zwingeri teatri üle ja nimetas selle Kleines Kurfürstliches Theateriks, mis tegutses kuni 1858. aastani. Repertuaaris domineerisid itaalia ja prantsuse ooperite kõrval ka mõõdukalt populaarsed saksa Singspiel'id. 1817.–1826. aastal oli Zwingeri ooperiteatri peadirigendiks ja õukonna kapellmeistriks helilooja Carl Maria von Weber. Tema asutas Saksamaa esimese alaliselt tegutsenud ooperikoori ning pani aluse saksa romantilise ooperi koolkonnale. 1826–1859. aastal arendas von Weberi repertuaaripoliitikat edasi õukonna kapellmeistrina tegutsenud helilooja ja kapellmeister Carl Gottlieb Reissiger. Nende kahe helilooja tegutsemise perioodil kindlustus Dresdeni positsioon saksa ooperimuusika keskusena ja see ei löönud kõikuma enam kui sajandi jooksul.

Uus teatrihoone ja põleng

Teatrihoone umbes 1850. aastail

Aastail 1838–1841 valmis arhitekt Gottfried Semperi projekti järgi Morettisches Opernhaus järglasena esinduslik teatrihoone. 12. aprillil 1841 avati see von Weberi "Jubel-Ouvertüre" ja Johann Wolfgang von Goethe draama "Torquato Tasso" etendustega. Teatri nimi oli algul Königliches Sächsisches Hoftheater (lühidalt Hofoper). Seda 1300-kohalist teatrimaja hakati aga kohe tema looja arhitekt Semperi järgi kutsuma Semperoperiks. Itaalia vararenessansi vormides ümarat teatrihoonet peeti tollal üheks kaunimaks Euroopas. Seal olid avamise järgsetel hooaegadel esiettekandel Richard Wagneri ooperid "Rienzi" (1842), "Der fliegender Holländer" (1843) ja "Tannhäuser" (1845). Wagner ise töötas aastail 1843–1849 seal dirigendina.

21. septembril 1869 põles teatrimaja remondiaegse õnnetusjuhtumi tõttu täielikult maha. Katastroofi järel anti etendusi nn Betterbude teatris. Semper koostas teise kuningliku õukonnateatri projekti samaaegselt. Uue projekti järgi sai teater suurema 1800-kohalise saali ning see avati 2. veebruaril 1878 Carl Maria von Weberi "Jubel-Ouvertüre" ja Goethe draama "Iphigenie auf Tauris" etendustega. Aastail 1882–1914 järgnes viljakas periood peadirigent Ernst von Schuchi juhtimisel. Tema ajal saavutas Dresdeni ooperiteater maailma ühe juhtiva teatri maine. 1918. aasta novembris toimunud revolutsiooni järel asutati kuningriigi asemele Saksimaa vabariik, kaasnevalt nimetati Hoftheater ümber Sächsisches Staatsoperiks. 1938. aastaks jõuti teatrihoone renoveerida.

Teise maailmasõja järgne teatrikorraldus

13.–15. veebruaril 1945. aastal pommitasid liitlasväed massiliselt Dresdeni kesklinna, mil sihtmärkideks olid kõik linna kultuuriobjektid. Semperoperi maja hävis õhurünnakus. Trupp jätkas 1945.–1948. aastal tegevust Tonhalle ja seejärel Schauspielhausi (1131 kohta) ruumides. Alles 1976. aastal otsustas Saksa DV valitsus Semperi ooperiteatri hoone peaaegu algsel kujul taastada. 24. juunil 1977 pandi nurgakivi ning alustati peaarhitekt Wolfgang Hänschi juhtimisel maineka hoone varemetest ülesehitamist. Laiendati algse projekti järgset teatrisaali ja lavaala seinu nihutati väljapoole, et saada suuremat lavapinda, mis vastaks kaasaegse ooperitegevuse nõuetele. Kohtade arvu vähendati 1300-ni vaatajatele mugavamaks muutmise nimel. Teatrisaali üldkujundus jäi samaks nagu oli Semperi projektis oma nelja rõdukorruse ja lava kõrval olevate suursuguste loožidega.

Uus, suurepärase akustikaga teatrihoone avati täpselt 40 aastat pärast pommitamisel hävimist. Avaetenduseks esitati 13. veebruaril 1985 Carl Maria von Weberi "Der Freischütz". Augustis 2002 sai teatrihoone kahjustada Elbe jõe üleujutuste tagajärjel. Kahjustused likvideeriti kiiresti, kuid tööd läksid maksma 27 miljonit eurot. Teatrisaalis on nüüd 1323 iste- ja 39 seisukohta. Teatrimaja ruumides annab etendusi Sächische Staatsoperi trupp, millist nime alates 1991. aastast kannab ka teatrimaja. Traditsiooniliselt domineerivad repertuaaris saksa heliloojate teosed ning maailma ooperiliteratuuri paremik. Statsionaari hooaeg kestab augusti lõpust mai viimaste nädalateni, kuid trupp ei lähe suvepuhkusele, enne kui juuni lõpuks on realiseeritud suveprogramm, mis täidab populaarse Dresdeni muusikafestivali programmi.

Algse teatrimaja taha ehitati ka uus, 1980. aastate kaasaegse arhitektuurilise stiiliga hoone, kus tegutseb Semper Zwei. Seal on proovisaalid ja halduspersonali ruumid. 2014–2016 tehti seal ümberehitusi nii, et hoonesse mahtus teine, 200-kohaline teatrisaal. Seda Semper Zwei lava kasutatakse noorteetendusteks ning eksperimentaal- ja tantsuetendusteks.

13. jaanuaril 2006 toimus Dresdeni linna 800. aastapäeva tähistamise raames esimest korda Semperoperi saalis ja laval Dresdeni ooperiball. Ballikülalistele ruumi tegemiseks eemaldatakse osa teatrisaali istmetest. Seda kõrgelt hinnatud ja osaleda tahetud üritust on seejärel korraldatud igal aastal.

Muusikajuhid ja peadirigendid

Teatri juures tegutseb orkester Sächsische Staatskapelle Dresden. Selle orkestri dirigendipuldis on olnud

• Carl Gottlieb Reißiger (1826–1859)
• Richard Wagner (1842–1849)
• Franz Wüllner (1877–1884)
• Ernst von Schuch (1884–1914)
• Fritz Reiner (1914–1921)
• Fritz Busch (1922–1933)
• Karl Böhm (1934–1942)
• Karl Elmendorff (1943–1944)
• Joseph Keilberth (1945–1951)
• Rudolf Kempe (1949–1952)
• Franz Konwitschny (1953–1955)
• Otmar Suitner (1960–1964)
• Kurt Sanderling (1964–1967)
• Herbert Blomstedt (1975–1985)
• Hans Vonk (1985–1990)
• Giuseppe Sinopoli (1992–2001)
• Semjon Bytschkow (Butškov) (1998–2003)
• Bernard Haitink (2002–2004)
• Fabio Luisi (2004–2012)
• Christian Thielemann (alates 2012)

Maailma esiettekanded

Semperoperis on olnud maailma esiettekandel 54 ooperit ning on toimunud veel ligi 120 ooperi Saksamaa esiettekanded (esmaesitused valikuliselt):

• Richard Wagner, "Rienzi, der letzte der Tribunen", 1842
• Richard Wagner, "Der fliegende Holländer", 1843
• Richard Wagner, "Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg", 1845
• Heinrich Marschner, "Kaiser Adolph von Nassau", 1845
• Anton Rubinstein, "Feramors", 1863
• Edmund Kretschmer, Die Folkunger, 1874
• Wilhelm Kienzl, Urvasi, 1886
• Eugen d’Albert, Ghismonda, 1895
• Richard Strauss, Feuersnot, 1901
• Leo Blech, Das war ich, 1902
• Leo Blech, Alpenkönig und Menschenfeind, 1903
• Richard Strauss, Salome, 1905
• Richard Strauss, Elektra, 1909
• Richard Strauss, Der Rosenkavalier, 1911
• Ernst von Dohnányi, Tante Simona, 1913
• Ermanno Wolf-Ferrari, Der Liebhaber als Arzt, 1913
• Eugen d'Albert, Die toten Augen, 1916
• Hans Pfitzner, Das Christ-Elflein, 1917
• Richard Strauss, Intermezzo, 1924
• Ferruccio Busoni, Doktor Faust, 1925
• Kurt Weill, Der Protagonist, 1926
• Paul Hindemith, Cardillac, 1926
• Richard Strauss, Die ägyptische Helena, 1928
• Eugen d'Albert, Mister Wu, 1932
• Richard Strauss, Arabella, 1933
• Rudolf Wagner-Régeny, Der Günstling, 1935
• Richard Strauss, Die schweigsame Frau, 1935
• Richard Strauss, Daphne, 1938
• Heinrich Sutermeister, Romeo und Julia, 1940
• Heinrich Sutermeister, Die Zauberinsel, 1942
• Gottfried von Einem, Prinzessin Turandot, 1944
• Joseph Haas, Die Hochzeit des Jobs, 1944
• Tihhon Hrennikov, Im Sturm, 1956
• Rainer Kunad, Vincent, 1979
• Siegfried Matthus, Die Weise von Liebe und Tod des Cornets Christoph Rilke, 1985
• Matthias Pintscher, Thomas Chatterton, 1998
• Peter Ruzicka, Celan, 2001
• Manfred Trojahn, La grande magia, 2008
• Hans Werner Henze, Gisela, 2010
• Miroslav Srnka, Jakub Flügelbunt , 2011
• Johannes Wulff-Woesten, Die Konferenz der Tiere, 2012
• Johannes Wulff-Woesten, Prinz Bussel, 2013
• Johannes Wulff-Woesten, Das Rätsel der gestohlenen Stimmen, 2018

Allikad

• Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995
• Semperoper Dresdeni koduleht (semperoper.de)
• Tiit Made. Ooperimaailm. I köide, Tallinn, 2012

Vaata ka

• Kuningas Johanni monument

Välislingid

 Semperoper – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis