Seli Kantsimägi
Seli Kantsimägi ehk Kantsimägi ehk Keldrimägi (ka Seli linnamägi, Pirgu linnamägi) on valliga ümbritsetud ala Atla jõe kaldal Rapla maakonnas Rapla vallas Pirgu külas Tammemäel. Seda looduslikult tekkinud pinnavormi peeti varem võimalikuks linnamäeks.
Kirjeldus muuda
Pirgu ehk Atla jõe kõrgel läänekaldal Seli-Pirgu-Angerja maantee ja jõe vahel asuvat Kantsimäge piiritleb hobuserauakujuline vall, mille lahtine ots jääb jõe poole. Valliga piiratud territooriumi pindala on umbes 7500 ruutmeetrit. Ala loode- ja lääneküljel on valli lõhutud, kõige paremini on see säilinud põhjaküljel. Vall kerkib ümbritsevast pinnast kuni 1,5 või 1,8 meetri kõrgusele ja on oma madalamas osas 8 meetrit lai. Seli Kantsimäe välisilme sarnaneb varaste tasasele pinnale rajatud ringvall-linnuste omaga. Nii peeti seda pikka aega I aastatuhandest pärinevaks oletatavaks linnamäeks.[1][2] Nähti ka võimalust, et Henriku Liivimaa kroonikas Lohu linnuse piiramise kirjelduse juures mainitud ümbruskonnas asunud kolmest väiksemast linnusest üks asus Kantsimäel.[3]
2006. aastal viidi Kantsimäel läbi arheoloogilised väljakaevamised, mis jälgi kultuurikihist ega inimese osast valli tekkimisel ei leidnud. Arheoloogide seisukohta, et vall on looduslik, kinnitasid ka geoloogid Atko Heinsalu ja Anto Raukas. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et vall tekkis vee setteid kuhjava tegevuse tõttu mandrijää sulamise ajal.[2]
Kuigi tegu pole linnamäega, ei välistata võimalust, et seal oli kultuskoht. Seli ümbruskonnas on väga palju lohukive ning jõekaldal asuv poolringikujuline vall võis kaasa aidata selle koha nägemisele pühana. Samuti ei välistata, et Kantsimägi oli kasutusel ajutise pelgupaigana.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Evald Tõnisson. Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Valter Lang. Settlement development and power structures in the Late Iron Age Harju District. Estonian Journal of Archaeology, 1, 2012, lk 209−211
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXVII 6, kommentaar 19, lk 244–245
Välislingid muuda