Sekundaarvärvus

Sekundaarvärvused on teise astme värvused, mis saadakse kahe põhivärvuse segamisel teatud värviruumis. Sekundaarvärvusteks loetakse subtraktiivses värvisünteesis oranži, rohelist ja violetti, aditiivses värvisünteesis kollast, magentapunast/fuksiaroosat ja tsüaansinist.

Pigmentvärvide klassifitseerimise skeem segamise järgi põhi- ja muudeks värvusteks
Sekundaarvärvused subtraktiivses värvisünteesis pigmentvärvide puhul (RYB-mudelis)
Sekundaarvärvused subtraktiivses värvisünteesis neljavärvitrüki põhivärvuste puhul (CMY-mudelis)
Sekundaarvärvused aditiivses värvisünteesis (RGB-mudelis)

VärviõpetusesRedigeeri

ÜldistRedigeeri

Värviring, mida kasutatakse kaasaegses värviõpetuses, seob nii aditiivse kui ka subtraktiivse värvisünteesi primaarvärvid samasse mudelisse, kuid terminid lähtuvad sagedamini subtraktiivsest meetodist, mis on lähedasem inimese värvide segamise kogemusele. Kujundusprogrammides toimub värvuste segunemine subtraktiivsel meetodil ka digitaalses, see tähendab aditiivse värvisünteesi režiimis töötades.[1]

Võrreldes pigmendibaasiliste primaarvärvustega on sekundaarvärvused alati kromaatilisuselt nõrgemad. Ükskõik millise toonide segamisega ei õnnestu saavutada puhta ultramariinsinise või kaadmiumpunase värviküllasust.[2]

Sekundaarvärvused põhivärvuste segamisel vabalt valitud pigmentvärvide korral (RYB)Redigeeri

Sekundaarvärvused neljavärvitrüki põhivärvuste segamisel (CMY)Redigeeri

Sekundaarvärvused aditiivses värvisünteesis (RGB)Redigeeri

Aditiivse värvisünteesi magentapunane ja tsüaansinine erinevad toonilt tugevasti samanimelistest neljavärvitrüki protsessvärvidest ja nende nimetamine ühe ja sama värvinimetusega on tinglik.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. M. Tammert. Värviteooria. Tallinn, 2017
  2. M. Tammert. Värviteooria. Tallinn, 2017