Seakasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb kodusigade (Sus domestica või Sus scrofa domestica) kasvatamisega sigalates. Sigu kasvatatakse peamiselt nende liha müümise ja osalielt naha tootmise eesmärgil. Seakasvatuse põhitegevuseks on tõhusalt toota kvaliteetset sealiha, tagades samal ajal loomade heaolu, kasutades kõrge toiteväärtusega sööta ning hoolitsedes nende tervise ja pidamistingimuste eest. Sigade pidamise nõudeid reguleerib Eestis põllumajandusministri määrus nr 80 ( 14.12.2014)[1].[1] Seakasvatuse praktiline rakendamine sõltub loomade vanusest ja kasutusotstarbest ning hõlmab tavaliselt individuaalset või grupipõhist pidamist.[2]

Kodusiga
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Sigalased Suidae
Perekond Siga Sus
Liik Kodusiga
Binaarne nimetus
Sus domestica

Seakasvatuse edukus sõltub kolmest põhifaktorist: aretus, söötmine ja organiseerimine. Põllumajandusettevõtte edukus on mõjutatud sigade tõust/genotüübist. Kaasaegsete sigade genotüübid toodavad oluliselt rohkem soojust kui nende eelkäijate omad, muutes nad vähem kuumataluvaks, millest tulenevalt peab arvestama kliimamuutuste mõjuga tootlikkusele, ettevõtetele ja sigade heaolule.[3]

Temperatuuritaluvus

muuda

Sigadel on termiline mugavustsoon, kus neil on tagatud optimaalsed tingimused füsioloogiliseks toimimiseks. Sigade kasvu, piimatoodangut ja paljunemist mõjutavad otseselt õhutemperatuur ja niiskus. Sead omavad higinäärmeid kuigi need ei reageeri termoregulatsiooni signaalidele, selle tõttu sead ei higista ning neil võib tekkida kuumastress. Täiskasvanud sigadele sobiv temperatuur jääb 15-30 kraadi vahemikku, kõrgem temperatuur põhjustab sigadele terviseprobleeme, mis avalduvad söögiisu puudumise, seedetrakti kahjustuste ja kuumastressi näol.[3]

Vee tarbimine

muuda

Vesi moodustab 80% põrsaste ja 53% nuumsigade kehakaalust. Kui sead kaotavad kümnendiku oma veevarudest, võib see viia nende surmani. Vesi on kõige olulisem toitaine arengu jaoks, organism vajab seda ainevahetuse reguleerimiseks, kehatemperatuuri säilitamiseks, toitainete kudedesse transportimiseks, uurea väljutamiseks, piima tootmiseks ning kasvu ja paljunemise toetamiseks.[3]

Klassifitseerimine Päevane veekogus
Imikpõrsas ( kuni 30 kg eluskaal) 0.7 - 1L
Nuumsiga ( 50-125 kg eluskaal) 12- 15L
Tiine emis 10-18L
Imetav emis 18-23 L
Kult 10-15L

Sigala ehitamine

muuda

Sigade tervise ja tootlikkuse optimaalsete tingimuste tagamiseks tuleb sigala ehitamisel arvestada mitmete oluliste reeglitega. Ventilatsioonil on keskne roll õhu kvaliteedi säilitamisel ja hingamisteede probleemide ennetamisel. Kasutades mehaanilist ventilatsiooni tuleks siiski tagada võimalikult loomulik õhuvool. Korralik isolatsioon mängib samuti olulist rolli äärmuslike temperatuuride reguleerimisel, tagades sigadele aastaringselt stabiilse keskkonna. Soojustusmaterjale tuleks kasutada seintes, lagedes ja põrandates, et vähendada talvel soojuskadu ja suvel soojuse juurdekasvu.

Ruuminõuded on ülimalt olulised, et sigadel oleks piisav liikumisvõimalus, lamamiseks ja loomuliku käitumise näitamiseks. Ülerahvastatud sulu ja omavahelise agressiivsuse vältimiseks on oluline järgida soovituslikke ruumimahte, mis põhinevad sigade suurusel, vanusel ja grupi suurusel. Põrandamaterjalid tuleb valida hoolikalt, et need oleksid vastupidavad, libisemisvastased ja kergesti puhastatavad, soodustades hügieeni ja vältides jalavigastusi. Piisav valgustus on oluline, et tagada nõuetekohane nähtavus ja stimuleerida sigade normaalset käitumist. Pideva ööpäevaringi säilitamiseks tuleks kasutada nii loomulikku kui ka kunstlikku valgustust.

Haiguste leviku vähendamiseks ja puhta keskkonna säilitamiseks tuleb rangelt rakendada sanitaarprotokolle. Haisu ja kahjurite leviku vältimiseks on hädavajalik karjade, söötjate ja jootmisseadmete regulaarne puhastamine ja desinfitseerimine ning sõnniku kiire eemaldamine. Oluline aspekt on ligipääsetavus, et võimaldada nii sigadele kui ka hooldajatele lihtne juurdepääs söödale, veele ja seadmetele. Söötmis- ja käitlemisruumidele tuleks eraldada piisavalt ruumi ning vajaduse korral tuleks tuleks töötajatele kaardistada hädaväljapääsud sigalast kiireks evakueerimiseks.

Temperatuuri, niiskuse ja õhuvoolu reguleerimiseks tuleks paigaldada keskkonnajuhtimissüsteemid, sealhulgas kütteseadmed, ventilaatorid, aurustuvad jahutussüsteemid ja termostaadid, mis tagaksid optimaalsed tingimused aastaringselt. Tuleb rakendada bioohutusmeetmeid, et vältida haiguste sissetoomist ja levikut põllumajandusettevõttes. Külastajate juurdepääsu tuleks kontrollida, uued loomad tuleks karantiinis hoida ja sigade tervise kaitsmiseks tuleks järgida rangeid hügieenitavasid.

Sigade söötmine

muuda

Seakasvatamine on oluline valdkond põllumajanduses, kus sigade söötmine on oluline tegur nende kasvamise, tervise ja tootlikkuse tagamisel. Erinevad vanuserühmad ja füsioloogilised seisundid vajavad erinevaid toitainete koguseid ja koostist, mis teeb sigade söötmisvajadused mitmekülgseks. Selleks, et tagada sigadele parim tervislik seisund ja tootlikkus, kasutatakse erinevaid söödasid, mis jagunevad peamiselt kolme gruppi.[4]

I grupp koosneb energiasisaldusega söödast, mis hõlmab teraviljajahusid, kartuleid, juurvilju ja teisi süsivesikurikkaid allikaid. Need toitained varustavad sea organismi vajaliku energiaga, et hoida elutegevust ja kehakaalu ning on samuti olulised liha ja rasva tootmisel.

II grupp koosneb proteiinirikastest söötadest, mis hõlmavad õlikooke, sojajahusid, kaunviljajahusid ja loomset sööta nagu vadak. Valgud on olulised lihaskoe kasvu ja hoolduse ning sigade tervise tagamiseks.

III grupp sisaldab rohusöötasid, mida sageli kasutatakse väiksemates perefarmides, kus sigu kasvatatakse pere enda tarbeks. Need söödad sisaldavad peamiselt heina, silo ja muid rohttaimi, pakkudes sigadele kiudaineid ja täiendavat toitainete allikat.[5]

Söötade valmistamisel on eriti oluline nende jahvatamine ja kuumtöötlemine. Jahvatamine parandab toitainete imendumist, samal ajal kui aurutamine võib langetada seedehäirete riski ja tõsta sööda seeditavust. Siiski võib kuumtöötlus põhjustada toitainete kadu, seega tuleks seda teha ettevaatlikult.

Peale tavaliste söötade on võimalik sigadele anda erinevaid lisaaineid ja täiendusi, mis aitavad rahuldada nende spetsiifilisi toitainete vajadusi.

Vaata ka

muuda

Kasutatud allikad

muuda

[4][3][2]

  1. "Põllumajandusministri 3. detsembri 2002. a määruse nr 80 „Nõuded sigade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta, sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsete menetluste loetelu ja neid läbiviivad isikud ning nõuded nende menetluste teostamisele ja neid menetlusi teostava isiku ettevalmistusele"". riigiteataja.ee. Vaadatud 6. mail 2024.
  2. 2,0 2,1 Kaasik, Allan (2014). "Seakasvatus". teabesalv.pikk.ee.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Dr Sebothoma, Pulane; Dr Wepener, Magdeleen. "Pig production" (PDF). Lk 440-447.
  4. 4,0 4,1 Sikk, V (2014). "Sigade söötmine". teabesalv.pikk.ee.
  5. Lember, A; Luts, V; Roosmaa, Ü; Oja, A (2014). "Söödad". teabesalv.pikk.ee.