Schwengelm

Schwengelm, varem ka Schwengell ja Schwengeln (vene keeles Швенгельм) oli teadmata päritolu aadlisuguvõsa, mis suri välja 1857. aastal.

Ajalugu

Suguvõsa esimestest esindajatest on teada Georgius Schwengelm, kelle päritolu on teadmata. 1631. aastal sai Georgius Rootsilt aadlistaatuse.

Georg (Georgius) von Schwengelm (suri pärast 1664), kindralmajor, mõisaomanik
Gustav von Schwengelm (suri 1703), ooberstleitnant, Pärnu komandant, mõisarentnik
Jakob Heinrich von Schwengelm (1669−1710), ooberst, viimane Rootsi-aegne Pärnu komandant, mõisaomanik
Berend Erich von Schwengelm (1693−1740), ooberst, mõisaomanik
Jakob Heinrich von Schwengelm (1704−1794), meeskohtunik, Eestimaa maanõunik, mõisaomanik
Peter Jakob von Schwengelm (1770−1846), kolleegiumisekretär, Eestimaa rüütelkonna sekretär, mõisaomanik
Georg Otto Andreas von Schwengelm (1799−1857), kindralmajor, metsakorpuse direktor

Kloodi mõis. Schwengelmide valduses 1781−1839

Eestimaa:
- Jädivere (Jeddifer) (1709−1710), Jäneda (Jendel) (u 1778−1792), Karinõmme (Karrinöm) (1730ndad−1757), Kloodi (Peuth) (1781−1839), Kunda (Kunda) (1747−1814), Luusika (Lusik) (1743−1821), Palu (Pallo) (1740ndad−1750ndad), Päri (Kattentack) (oli 1702, pandivaldus), Raeküla (Raeküll) (1800−1812, pandivaldus), Roela (Ruil) (1760ndad), Rosentali (Rosenthal) (1760ndad), Tudu (1750ndad−1760ndad) (Tuddo), Turpla (Turpel) (oli 1702, pandivaldus), Ulvi (Oerthen) (1750ndad), Valkla (Walküll) (1759−enne 1765 pandi-, enne 1765−1785 pärusvaldus), Veltsa (Weltz) (1730ndad−1757), Venevere (Wennefer) (1730ndad−1821)
Liivimaa eesti distrikt:
- Alatskivi (Allatzkiwwi) (oli 1627, rendivaldus), Kabina (Kabbina) (1630−1770), Kavastu (Kawast) (1630−1752), Pilka (Pilcken) (1630−1770), Tammistu (Tammist) (1630−1770), Uue-Kastre (Kaster) (1628−1630)

Schwengelmi suguvõsa nimest on tulenenud Vana-Vigala mõisa kõrvalmõisa Vängla (Schwengeln) nimi.^[1]

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 433.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 255-257.
Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 264-265 [2].