Satelliit-telefon

(Ümber suunatud leheküljelt Satelliit-mobiiltelefon)

Satelliittelefon on telefon, mis kasutab satelliite selleks, et tagada levi ning helistamise võimalused igas kohas. Satelliittelefonid pakuvad samasuguseid võimalusi nagu tavatelefonid, kuid erinevad tavatelefonidest välimuse, kasutamistingimuste, hinna ning muude näitajate poolest. Küll tuleb arvestada sellega, et telefonil on ka puuduseid, milleks üks on see, et telefon ei tööta hästi siseruumides, kuid levi on siiski võimalik saada akende lähedal.

Välimus muuda

Telefonid on aja jooksul muutunud. Algsemad satelliittelefonid olid nii suuruselt kui ka kaalult võrreldavad telefonidega, mis ilmusid 1980. ja 1990. aastate vahel. Üldjuhul oli toona ka satelliittelefonidel pikk antenn, mis võimaldas selle, et levi oli võimalik saada pea igal pool. Tänapäeval on satelliittelefonid väiksemad ning võrreldavad tavatelefonidega.

Kasutus muuda

Satelliittelefone on võimalik kasutada üle Maa. Eriti populaarsed on satelliittelefonid ekspeditsioonidel, mis paiknevad kohtades, kus tavatelefonil levi puudub. Lisaks saab neid kasutada ka eriolukordades, millal tavamastidel tuginevad telefonid ei tööta. Laevadel olevad satelliitsüsteemid, mida kasutatakse navigeerimiseks ja sadamatega ühenduses olemiseks, otsivad automaatselt ühendust satelliitidega ning kasutavad selleks üldjuhul VolP seadet. Väiksemad laevad kasutavad süsteeme BGAN (Broadband Global Area Network)[1] või VSAT (very-small-aperature terminal)[2], mis on odavamad ning seega ka jõukohasemad väikelaevade omanikele.

Geostatsionaarne satelliit muuda

Mõned telefonid kasutavad geostatsionaarseid satelliite[3], mis võimaldavad ülemaailmset levilat ning sellise süsteemi puhul kulub satelliite kolm kuni neil. Tuleb tõdeda, et sellistesse süsteemidesse kuuluvad satelliidid on väga rasked (5000 kg)[4], samuti on neid ka kulukas ehitada ning orbiidile[5] saata. Sellise süsteemi miinuseks võib pidada seda, et mõnedes piirkondades võib side telefoni ja satelliidi vahel olla häiritud erinevate objektide tõttu näiteks mäed või metsad. Samuti peab sellise telefonisüsteemi kasutaja enne kõne tegemist leidma koha, kus ei ole takistusi satelliidi ja telefoni vahel. Taolist probleemi saab vältida, kui kasutada süsteemi LEO[6], mis tagab selle, et kui saatja ja vastuvõtja vahel on takistus, ei pea inimene liikuma, vaid telefon loob automaatselt ühenduse satelliidiga, mis on lähedal ning mille ees ei ole takistust.

Madalal orbiidil olev satelliit muuda

Madalal orbiidil olevate telefonide süsteemid kasutavad ära süsteeme, mis võimaldavad seda, et leviauke ei teki. LEO süsteemis olevad satelliidid tiirlevad ümber maa kiirelt, olles samal ajal madalal orbiidil. Ühe tiiru ümber Maa teeb selline satelliit 60–90 minutiga, olles kõrgusel 640–1120 kilomeetrit. Leviaukudeta süsteemi võimaldab see, et satelliidid ei ole ühes ja kindlas kohas, vaid muudavad oma asukohta Maa suhtes pidevalt. Sellise süsteemi kasutusvõimaluse aeg on keskmiselt 4–15 minutit.

Kaks sellist süsteemi on Globalstar[7] ja Iridium[8], mõlemad firmad asuvad Ameerika Ühendriikides. Firmad loodi 1990ndate lõpus, kuid läksid kiirelt pankrotti, kuna ei saanud endale piisavalt kasutajaid ning seega ei suudetud firmat rahastada. Tänapäeval on firmal uued omanikud, kelle plaaniks on firmad taaskäivitada ning saata orbiidile uued satelliidid läbi mille tagatakse veel parem levila.

Globalstar on võrgustik, mis katab suure osa Maa pinnast ning kasutab selleks 44 aktiivset satelliiti. Iridium on satelliitide võrgustik, mis kasutab 66 satelliiti. Satelliidid asuvad polaarorbiidil ning suudavad seeläbi pakkuda levilat üle kogu maakera.

Jälitamine muuda

LEO süsteemi puhul on võimalik telefoni asukohta jälgida Doppleri lainepikkuste[9] kaudu, kuid tuleb arvestada sellega, et selliste arvutuste kohasel võib ebatäpsus ulatuda kümnete kilomeetrite raadiuseni. Paljusid VSAT[2] süsteemil põhinevaid telefone on võimalik ümber programmeerida kohapeal, kasutades selleks AT-käske, mis tagab selle, et telefoniga saab manuaalselt leida GPS-[10] koordinaate.

Satelliitelefoni hind muuda

Satelliittelefoni ostu puhul tuleb arvestada, et telefonide hinnad on kõrged. Iridium 9505A telefon, mis ilmus 2001. aastal müüdi 2010. aasta märtsis hinnaga 1000 USA dollarit. Samuti tuleb arvestada ka sellega, et telefonid on ehitatud ühele kindlale satelliitsüsteemile ning seda ei saa vahetada. Enne telefoni ostu tuleb põhjalikult uurida, milline võrgustik ja süsteem on parim. Lisaks Iridiumile on kallis ka BGAN süsteemil põhinev telefon, mis lisaks helistamisele pakub kasutajale interneti kasutamisvõimalust.

Helistamise hind muuda

Satelliittelefoni kõne hind algab 0,15 USA dollarist ning võib ulatuda kuni 2 USA dollarini minuti kohta. Kui kõnesid tehakse erinevate satelliittelefonide võrgustike vahel, tuleb arvestada, et kõne hinnaks võib olla kuni 15 dollarit minuti kohta. Paljudel satelliittelefonidel on kõneaja etteostmise võimalus ning seega võivad hinnad ulatuda 100–5000 dollarini.

Turvalisuse ohud muuda

Tänapäeva satelliittelefonidel on olemas süsteemid, mis ei lase teistel kõnesid pealt kuulata[11], kuid tuleb arvestada sellega, et telefonide nõrkuseks on see, et sõnumitele on võimalik korraldada küberrünnakut[12]. Seega tuleb arvestada sellega, et satelliittelefonid ei ole mõeldud neile, kelle eesmärgiks on teha turvalisi kõnesid ning saata sõnumeid nii, et nende sisu ei ole võimalik kätte saada.

Telefoni kasutamine katastroofi korral muuda

Katastroofi korral on satelliittelefonid head ning oma investeeringut väärt, sest katastroofide korral on tavamastid kas ülekoormatud või esineb mõni muu probleem nendega ning seega ei ole võimalik kõnesid teha. Seetõttu ongi telefon, mis kasutab levi saamiseks satelliiti, hea valik kohtades, kus on looduskatastroofide esinemistõenäosus suur.

Viited muuda