Salduse ordulinnus

Salduse ordulinnus (saksa Frauenburg – 'neitsilinnus', eesti keeles ka Saldupils) oli Liivi ordu kivilinnus Lätis Kuramaal (Kurzeme kultuuriajaloolises piirkonnas) Salduse linnas. Linnuseala paikneb Ciecere jõkke paremalt (põhja poolt) suubuva Slimnīca strautsi (Haigla oja) idakaldal Slimnīca (Haigla) ja Kalēju (Sepa) tänava vahel praeguse meditsiinikeskuse hoovis.

Salduse linna vapp, millel on kujutatud kohalikku kuralaste muinaslinnust

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Kuldīga ülem-hauptmannschafti (Oberhauptmannschaft Goldingen) Kuldīga (Hauptmannschaft Goldingen) hauptmannschaft-konnas (maakonnas).

Nimekujud

Algselt oli kasutuses kuralaste Salduse muinaslinnuse järgi kohanimi Saldus, hiljem ehitati sinna lähedale kivilinnus, mis pühendati Liivimaa kaitsepühakule pühale Maarjale (die Burg unserer lieben Frau) ja mille järgi ka asulat ja linnust kutsuma hakati.

• 1251 – Saldene,
• XIV sajand – Salden,
• XV sajand – Frauwenburg, Vrouwenburch,
• 1610 – Frouenborch,
• 1652 – Frauenberg.

Asukoht

Salduse ordulinnus asus Kagu-Kuramaa künklikul kõrgustikul u 100 m üle merepinna.

Linnus asetses Ciecere jõkke põhja poolt suubuva Slimnīca oja vasakpoolses u 6 m kõrguses kaldakäärus, 450 m suudmest ja ligi 600 m Salduse Jaani kirikust (Sv. Jāna luteranu baznica) põhja pool. Kivilinnusest 1 km ida poole Salduse järve lõunakaldale jäi vana kuralaste maalinn või muinaslinnus. Ciecere ise oli Venta jõe parempoolne lisajõgi, mis algas 40 km ida poolt Semgallia (Zemgale) Bērze jõe lätete juurest. Umbes 2 km laiust ja 5–10 m kõrgust veelahet, mis moodustas loodusliku piiri Kuramaa ja Semgallia vahele, ühendasid Stūri raba ja Smukupīte jõe ojaharud.

XIII sajandil läks maantee Riiast Liibavisse (Liepāja) ja Meemelisse (Klaipeda) läbi Tukumsi, Kandava, Zabile, Kuldiga, Aizpute ja Grobina, kuhu sakslased ehitasid tavaliselt kohalike muinaslinnuste kõrvale endi omi. Pärast kuralaste ja semgalite vastupanu murdmist XIII sajandi lõpuks hakati ehitama linnuseid ka Lõuna-Kuramaale ja mujale Semgalliasse peale Miitavi. XIV sajandi keskpaigaks võeti kasutusele veidi otsesem lõunapoolsem maantee Riiast Miitavi, Dobele, Jaunpilsi, Salduse, Skrunda, Durbe ja Grobina kaudu Kuramaale.

Ajalugu

1253. aasta lepingus Liivi ordu ja kuralaste vahel on üles tähendatud kuralaste muinaslinnust (Saldene), mis asus "piirkonnas Skrunda ja Semgallia vahel".

1341. aasta annavad mõned saksa ajaloolased kivilinnuse asutamise aastaks. Siis hakati kohta Salduse asemel Frauenburgiks kutsuma. Teiste baltisaksa ajaloouurijate arvates on linnus ehitatud 1370. aastatel varsti pärast Skrunda ordulinnuse rajamist.

1411. aasta linnuste nimekirjas on Saldus juba olemas.

1461. aastal on kirikukihelkonda esmamainitud ürikutes. Kirik oli pühitsetud Pühale Johannesele.

1506 on kirjalikult mainitud linnusepiirkonda ja laiemat ala.

1625 resideeris lossis Kuramaa ja Semgallia hertsog Friedrich.

1652 on endisi Saksamaa idapoolseid alasid käsitlevas geograafiateatmikus linnuseehitist nimetatud Kuramaal, Riiast Königsbergi viival maanteel asetsevaks lossiks.

1659, Põhjamaade sõja ajal röövisid Rootsi sõjasalgad lossi ja lõhkusid seda. Linnus jäi rüüstatud seisu

1660. aastal, pärast Ingerimaalt vangistusest tagasipöördumist elasid Salduse linnuses hertsog Jakob ja tema pereliikmed.

1661. aastal joonistas linnusest pildi Storno Meyerbergi reisikirjelduse-raamatusse. Seal on kujutatud kitsaste hoonetiibadega ja ilma tornideta ruudukujulist konvendihoonelaadset kaitseehitist.

1664–1682 elas lossis hertsog Jakob.

1701. aasta 23. augustil Põhjasõja ajal jõudis Salduse lossi Rootsi kuningas Karl XII. Arvatakse, et Rootsi väed naasid lossi 1710. aastal. Pärast Põhjasõda muutus linnus täielikult varemeteks.

XVIII sajandi keskpaigaks oli linnus varemetes. J. G. Arnt kirjutas pseudonüümi all, et "Semgallias Saldes on Frauenburgi loss Daune jõe lähedal, mille müürid rootslased puruks lõhkusid."

Salduse mõisa hooned asetsesid vana ordulossi varemete kõrval. 1939 asutati mõisahoonetesse Salduse haigla.

1972 viis linnusealal seoses Salduse haigla uue korpuse ehitusega kaevamisi ja mõõdistamisi läbi arheoloog Ēvalds Mugurēvičs.

Ehitus

Linnusteuuruja Armin Tuulse arvates on tegemist konvendihoone tüüpi linnuse hilisema edasiarenduse nn kõrvalharuga, mis arenes välja tänu sellele, et tähtsamad linnused olid konvendihoonete kujul XIV sajandi keskpaigaks valminud ja selle hoonetüübi väljaehitamiseks vähem tähtsamatele kõrvallinnustele polnud enam piisavalt ei ressurssi ega ka vajadust. Konvendihoone ideaalkujul väljaehitamine nõudis suurt materjali- ja tööjõuressurssi ning hilisemaid suuri sõjajõudude mehitamis- ja ekspluatatsioonikulusid ning polnud enam otstarbekas. Seetõttu ei ehitatud kõiki hoonetiibu enam suures mahus ja täielikult välja, hooneplokke lisati vajadusest lähtuvalt ja kogu ehitis meenutas osaliselt nn Kuramaa maanteelaagerkastelli. Linnus asetses umbes 10 m kõrgusel osaliselt vallidega kõrgendatud künkal Slimnīca oja käärus ja selle nurgad asetsesid põhiilmakaarte suundades. Kompleksi kaitses ojale ülespaisutatud veskitiik edelast, läänest ja loodest. Kirde-, ida- ja kagusuunda pidi kaitseks olema läbi tõmmatud vallikraav. Linnusel ei olnud teadaolevalt ühtegi suuremat torni, värav võis XVIII sajandi alguse plaani järgi asuda kagutiiva lõunaküljel. Linnuse ääres ja kaitse all asus ka veski.

Linnuse pindala oli väike, konvendihoone mõõdud olid 34*34 meetrit, välimise müüri paksus oli 2,5 meetrit. Kirdeküljel oli 5,5 m laiune eluhoone, põhjanurgas oli hoone mõõtudega 7,6*6 meetrit ja lõunanurgas mõõtudega 10*8 meetrit. II ehitusperioodi ajal püstitati veel 2 elumaja loode- ja kagutiiva külge. III ehitusperioodil ehitati täielikult välja edela- ja kirdetiib.

Praegune seisukord

Nähtavaid jälgi maapinnal linnusemüüridest säilinud ei ole. Osa linnusevundamente on jäänud tõenäoliselt uue haiglahoone alla ja võivad olla pärast väljakaevamisi ja haiglakorpuse ehitust täielikult hävinud.