Saatusetus

"Saatusetus" on Ungari kirjaniku Imre Kertészi romaan.

Tegemist on Kertészi esikteose ja ühtlasi kõige tuntuma romaaniga, mis ilmus 1975. aastal, kuigi see sai tegelikult valmis juba 1973. aastal. Paraku oli see 1970ndate kirjandusmaastikul liialt eristuv, mistõttu pidi „Saatusetus“ veel oma aega ootama. Raamatu eesti keelde tõlkinud Sander Liivak vahendab „Saatusetuse“ järelsõnas, et toimetajaid häiris tavatu teema ja ilmne keeleline iroonia: tegemist pole sõnaselge fašismivastase teosega, vaid totalitaarse režiimi kui sellise olemuse paljastamisega, mis kehtis paljuski ka János Kádári leebe kommunistliku diktatuuri kohta. Ilmumise järel vaikisid kriitikud selle peaaegu maha ning seetõttu ei saabunud ka erilist lugejamenu. Laiemat huvi hakkas teos pakkuma alles pärast seda, kui näitekirjanik György Spiro seda artiklis "Non habent sua fata" (1983) käsitles.

Kuigi „Saatusetus“ on tugevasti inspiratsiooni ja ainest saanud autori isiklikest kogemustest, pole tegemist siiski otseselt elulookirjeldusega, nagu on ka Kertész ise mitmes intervjuus rõhutanud. Tegemist on pigem autobiograafilise arenguromaaniga, mis räägib noore juudi päritolu poisi György loo ning laseb heita pilgu holokausti olemusele sellest eluga väljunud inimese vaatekohast.

Sisu

Romaan räägib 14-aastase György Kövesi läbielamistest koonduslaagrite õuduses. Teose algul kirjeldatakse päeva, mil ta isa peab minema töölaagrisse ja Györgyst saab nii-öelda perepea. Esialgu jätkub igapäevane elu, György elab koos kasuemaga, käib koolis ning hiljem tehases tööl. Kuid ühel päeval peetakse ta tööteel koos kaaslastega kinni ja saadetakse Auschwitzi, sealt edasi satub ta Buchenwaldi ja Zeitzi koonduslaagrisse, teekonnal kaovad kõik endised sõbrad ta kõrvalt.

György jutustuse kaudu avaneb lugejale koonduslaagri argipäev. Väga huvitav ja esialgu imestamapanev on jälgida, kuidas nii peategelane ise kui ka tema saatusekaaslased võtsid nendega toimuvat teatud määral justkui loomulikuna. Kuid süvenedes saab mõistetavaks, miks see nii oli. Juut olla tähendas olla teistsugune, mil viisil täpselt, on keeruline öelda. Kuid tol ajal tehti selgelt vahet juudi ja mittejuudi vahel: juut pidi kandma kollast tähte ja neile olid kehtestatud piirangud, mis mittejuute ei puudutanud, süsteem nägi nii ette. Juudiks olemine tähendas olla alalhoidlik ja vastu pidada, ilmselgelt ei olnud juudid oma olukorraga rahul, kuid intensiivne vastuhakk poleks olnud mõistlik. Sama kehtis ka koonduslaagri puhul – pidi vastu pidama.

Teose arenedes kirjeldab György, kuidas inimesed laagri tingimustes muutuvad, kuidas nad vähese toidu tõttu kokku kuivavad ja näost ära vajuvad, kuid siiski kuidagi hinges püsivad. Kertész kujutab György silmade läbi jubedaid seiku, kuid ta ei tee seda melodramaatilisel moel. Lõpuks muutub kõik kuidagi iseenesest mõistetavaks, tundub, nagu ei saakski elu enam kunagi paremaks minna. György kirjeldab koonduslaagri eluga harjumist järgmiselt: „Paistab, et tuleb ette juhtumeid ja esineb olukordi, mida ei saa ühegi nipiga enam raskemaks teha. Võin ütelda, et pärast nii rohkeid ponnistusi, nii paljusid mõttetuid katsumusi ja pingutusi leidsin minagi aja jooksul rahu, rahulolu ja kergendust. Teatud asjad näiteks, millele ma varem olin omistanud mingi tohutu, suuresti arusaamatu tähtsuse, kaotasid, võin öelda, oma koha minu silmis täielikult. /.../ Mind ei saanud enam segada külm, märg, tuul ega vihm: need minuni ei jõudnud, ma ei tundud neid üldse.“ Kui raamatu lõpus küsitakse Györgylt tema üleelamiste kohta, laagri põrgu kohta, vastab ta, et ta ei tunne põrgut. György jaoks oli koonduslaagris veedetud ajast kõige jubedam igavus, igavus ja aeg, mis vahetevahel näis liikuva rongina, kuid suurema osa ajast seisis see paigal, paistis, et see rong ei liigu enam iialgi kuhugi.