Vikipeedia

Saaremaa mäss

mäss Saare maakonnas 1919. aastal
(Ümber suunatud leheküljelt Saaremaa ülestõus)

Saaremaa mäss (ka Saaremaa ülestõus) oli Eesti Vabariigi valitsuse ja baltisaksa mõisnike vastu suunatud relvastatud vastuhakk Saare maakonnas 16.–21. veebruaril 1919.

Saaremaa mäss
Osa Vabadussõjast
Toimumisaeg 16.–21. veebruar 1919
Toimumiskoht Saare maakond
Tulemus Mäss suruti maha
Osalised
Saaremaa mässajad  Eesti Vabariik
Väejuhid või liidrid
Aleksander Koit Hukati
Ivan Siim Hukati
Martin Kirr
Hermogen Hints Hukati		 Johan Laidoner
Jaan Klaar
Karl Tamm
Bernhard Johanson
Jõudude suurus
u 1000 (osa ilma relvadeta) kokku u 700 (koos 12 kuulipildujaga):
  • Kuressaares u 465
  • Karistussalgas 242 (koos 12 kuulipildujaga)
Kaotused
81 langes
82 hukati		 2 langes
4 hukati
Mässulised tapsid 19 tsiviilisikut. Ka valitsusvägede poolt hukatute seas võis olla tsiviilisikuid.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon tekitasid Saaremaal raske majandusliku olukorra. Kui piirkond läks sõja järel Eesti Vabariigi koosseisu, siis lootis kohalik maapuuduses talurahvas, et uus valitsus annab neile vaesuse ja toidunappuse leevendamiseks mõisnike maid. Eesti valitsuse otsus maareformi arutamine Asutava Kogu kokkukutsumiseni edasi lükata, elanikelt vilja rekvireerimised ja mitmed teised võimude sammud tekitasid saarlastes pettumuse ja ettekujutuse, et valitsus Tallinnas on mõisnikesõbralik ja selle peale loota ei saa. Valitsuse- ja mõisnikevastase meeleolu levimisele aitasid kaasa kohalikud enamlusmeelsed inimesed. Enamlaste endi rolli kohta mässu puhkemises on avaldatud vastandlikke seisukohti. Saaremaa vastuhaku otseseks ajendiks sai valitsuse ebapopulaarne otsus sunniviisilise mobilisatsiooniga Saaremaa mehi värvata, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata.

Mässuõhutajad tapsid 16. veebruaril 1919 Kuivastusse kogunenud kutsealuseid mandrile saatma tulnud kolm valitsuse esindajat ja hakkasid ellu viima päev varem paika pandud vastuhaku kava, mille eesmärgiks oli Kuressaare vallutamine, mõisnike tapmine ja nende maa rahvale jagamine. Kuressaare poole edasi liikuma asunud väe suurendamiseks korraldasid vastuhaku eestvedajad valdades omapoolse mobilisatsiooni. Mässulised tapsid järgnevatel päevadel veel 20 inimest, neist 19 tsiviilisikut (peamiselt mõisnikud ja nende pereliikmed). 17. veebruaril tegi Kuressaarest saadetud valitsuse väeüksus katse mässulisi peatada, kuid pärast lahingut Laimjalas taandus see tagasi linna. Vastuhakkajate grupid jõudsid 18. veebruari õhtuks Kuressaare lähedale Upa külla, kus seati sisse staap ja jäädi linna ründamiseks lisavägede ja -laskemoona saabumist ootama. Kuna mässu eestvedajatel side tagalaga puudus, ei teadnud nad, et sama päeva hommikul oli Muhusse jõudnud mandrilt saadetud Eesti valitsusvägede eriüksus (karistussalk). 19. veebruari õhtuks saavutasid valitsusväed kontrolli kogu Muhu saare üle ja 20. veebruaril tungisid nad edasi Saaremaale. 21. veebruaril võitsid kuulipildujatega varustatud valitsusväed ootamatu rünnakuga umbes tuhandemehelist linna lähedale kogunenud mässuliste põhijõudu Upa ja Vaivere külas, mille järel ülejäänud vastuhakus osalenud laiali läksid.

Järgnevatel päevadel hakkasid mandrilt saabunud valitsusväed mässus osalemises kahtlustatavaid arreteerima ja karistussalga ülema Jaan Klaari organiseeritud sõjaväljakohtu kätte viima. Süüdimõistetutele määrati nii surmanuhtlusi, sunnitööd, vanglakaristusi kui ihunuhtlust. Osa inimesi hukati ka kohtuväliselt. Eesti valitsusvägede ja sõjaväljakohtu tegutsemisviisile Saaremaa mässu järel on tehtud mitmesuguseid etteheiteid. Samal ajal viidi lõpule Saaremaa meeste mobilisatsioon Eesti sõjaväkke. Mässu mõjul muutis valitsus oma agraarpoliitikat ja astus samme mõisamaade talurahvale jagamiseks.

Eellugu muuda

Majandusraskuste ja maaprobleemi kujunemine muuda

Saaremaa maad olid üldiselt väheviljakad[1] ega suutnud ka parematel aastatel kogu saart ära toita,[2] mistõttu imporditi lisavilja sisse.[3] Põllumajanduslikust maast peaaegu pool (ennekõike viljakam ala) kuulus mõisnikele.[1][2] Üle 80% Saaremaa elanikest tegeles põllumajandusega, kuid neist ligi kahel kolmandikul (peamiselt maatameestel ja vabadikel) polnud endal üldse või piisavalt maad enese äratoitmiseks ja nad pidid lisasissetulekut hankima mõisnike ja jõukamate talumeeste juures palgatööd tehes või muid juhutöid otsides.[4] Osa Saaremaa talurahvast kasutas mõisnikult saadud maad ja maksis selle eest renti.[5] Igal kevadel siirdus hinnanguliselt 6000 – 10 000 saarlast tööle mandrile või laevadele.[5][6]

Maailmasõja puhkemine muuda

Suuremad majandusraskused algasid tol ajal Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Saaremaal seoses Esimese maailmasõja puhkemisega 1914. aastal. Piirati laevaliiklust välisvetes, senised ehitustööd peatati ja mõisnikud vähendasid palgatöö kasutamist. Sõja alguses pehmendas olukorda kohalikele tööd pakkunud sõjaliste kindlustuste rajamine (ehitustegevus kestis kuni 1917. aasta kevadeni).[5] 1915. aastal rekvireeriti sõjaväe tarbeks 40% hobustest, mis raskendas edasist maaharimist. 1916. aasta põllusaak oli vilets ja pärast seda hakkas ka külvipind kahanema.[7] 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel võimule tulnud Venemaa Ajutine Valitsus kohustas mõisates teorendi asemel raharenti kasutama,[8] kuid ei täitnud maatameeste ja vabadike lootust omale maad saada.[9]

Saksa okupatsioon muuda

 
Esimene maailmasõda: Saksa keisririigi väeosade ülevaatus okupeeritud Kuressaares (1918)

Oktoobris 1917 vallutasid Saksa väed Lääne-Eesti saared ning hakkasid omakorda loomi ja toidutagavara rekvireerima. Saksa okupatsioonivõimud likvideerisid kohalikud demokraatlikud omavalitsused ja vangistasid mõned nende liikmed, taastasid mitmed Saaremaa mõisnike varasemad "maavaldused ja privileegid“ ning seadustasid taas ihunuhtluse.[8][10] Okupatsioonirežiimist julgustust saanud baltisaksa mõisnikud tõstsid välja ebameeldivaid rentnikke ja suurendasid teistel maksu. 1918. aasta viljasaak oli maaharimisraskuste ja põua tõttu kehv, kuid Saksa võimud nõudsid sellest hoolimata varem kehtestatud viljanormi sisse. Lisaks jäi 1/3 maadest sööti, kuna võimuesindajad olid ajutiselt rekvireerinud seemnevilja ja andsid selle tagasi alles juunis 1918.[11] Saarlastel polnud enam võimalust laevadel ja mandril tööd leida, millega kadus oluline sissetulekuallikas.[12]

Eesti Vabariik muuda

Pärast revolutsiooni Saksamaal ja maailmasõja lõppu andsid Saksamaa esindajad 1918. aasta novembris-detsembris Saaremaal võimu üle Eesti Ajutise Valitsuse esindajatele. Viimased Saksa väeosad lahkusid 6. detsembril.[7] Taas kutsuti kokku 1917. aastal valitud maakonna-, valla- ja linnavalitsused.[2] Maavalitsuse esimeheks sai Timotheus Grünthal, abiesimeheks Mihkel Neps.[13]

 
Maavalitsuse esimees Timotheus Grünthal

Otseselt riigivalitsusele alluva organisatsioonina loodi Kaitseliit, mille ülesanneteks kujunesid avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamine, sõjaliselt tähtsate objektide valvamine, Saksamaa esindajatelt riigivarade ülevõtmine, vahistatute valvamine, Ajutise Valitsuse kasuks propaganda tegemine, riigivastaste juttude levitajate ja küüdikohustuse mittetäitjate kohtu alla viimine jms. Riigiasutuste ametnikele tehti Kaitseliitu kuulumine kohustuslikuks. Saarte Kaitseliidu osakonda hakkas alates 20. novembrist rajama Johannes Poopuu, kelle sõnul võttis kohalik rahvas teate Saksa okupatsiooni lõppemisest ja Eesti riigi loomisest rõõmuga vastu.[14][15] Ka Timotheus Grünthali väitel oli inimeste meeleolu iseseisva Eesti Vabariigi suhtes esialgu soodne.[16]

Ajutine Valitsus lõi maakondades ka voliniku ametikoha (Saaremaal sai volinikuks Johan Ainson), kes korraldas võimu ülevõtmist, omavalitsusorganite töö käivitamist ja keskvõimu juhiste rakendamist.[17] Detsembris asendati voliniku ametikoht komissari omaga, kelle ülesandeks sai valvata, et omavalitsused täidaksid keskvalitsuse seadusi ja määrusi. 1919. aasta jaanuaris vahetas Ainsoni sellel ametikohal välja Victor Neggo.[18]

Rahulolematus uue võimu korraldustega muuda

Ametisse astunud Saaremaa maakonnavalitsus teatas 23. novembril 1918 Ajutisele Valitsusele, et kohalik rahvas on nii vaeseks jäänud, et uute maksude kehtestamine viiks korratusteni. Saksa ajal määratud, kuid seni maksmata maksud ja rekvireerimata vili otsustati siiski sisse nõuda ja 26. novembril anti valdadele vastav korraldus.[3] Grünthali teatel täitsid inimesed rekvireerimiskorraldust väga vastumeelselt ja kohati tuli vilja kättesaamiseks kasutada politsei abi. Rekvireerimised koos hilisema sundmobilisatsiooniga olevat vähendanud rahva toetust Eesti riigile.[16] Valdadele anti ka käsk osa oma viljatagavaradest linnale ja sõjaväele anda, kuid suure puuduse tõttu seda ei täidetud.[19]

Esines juhtumeid, kus Kaitseliidu liikmed võtsid rahvalt toiduained ära. Toimunust teada saanud kohaliku Kaitseliidu ülem Poopuu keelustas selle.[20] Rahulolematust tekitas Ajutise Valitsuse määrus, millega riigimaksude tasumiseks ja võlakirjade ostmiseks Vene raha enam vastu ei võetud. Hiljem lubati teatud rahatähti küll markade vastu vahetada, aga saarlaste arvates neile kahjuliku kursiga.[21]

Maaküsimus muuda

Nagu Veebruarirevolutsiooni järel, tekkis saarlastel nüüdki lootus, et uus võim annab neile mõisavalduste arvelt maad, mis kohati isegi söötis ja kasutamata seisis. Vabadikud ja maatamehed saatsid kohalikele võimuorganitele, Ajutisele Valitsusele ja Põllutööministeeriumile hulgaliselt palvekirju, kus kirjeldati oma rasket olukorda, tööpuudust ja näljahäda ning paluti olukorra leevendamiseks maad anda. Saaremaa maavalitsus tegi ka omalt poolt Põllutöö- ja Toitlusministeeriumile ettepaneku söötis mõisamaad soovijatele jagada, vajadusel üleriiklikus plaanis Saaremaale erandit tehes. Samasuguseid taotlusi esitasid ka vallavalitsused ja mõiste kontrollkomisjonid. Palved jäeti rahuldamata.[22][23][24] Põllutööministeerium olevat maavalitsusele lubanud maaküsimuse lahendada ja ka maavalitsus ise otsis võimalusi töökohti tekitada, kuid mässu alguseks ei oldud midagi reaalset inimestele pakutud. Saaremaal läbi viidud revideerimised näitasid, et 1919. aasta jaanuaris ja veebruaris polnud enam pea ühtegi oma seemneviljaga läbi saada lootvat talu.[19]

Riigivõim piirdus eramõisate riiklikule kontrollile allutamisega ja laostunud mõisate Põllutööministeeriumi valitsemise alla andmisega. Eesti Vabariigi sõjaväe meeleolu ja võitlusvõime tõstmiseks lubati parasjagu Nõukogude Venemaa vastu peetavas sõjas „iseäralist vahvust“ ülesnäidanud ja haavata saanud sõjameestele ning langenute perekondadele riiklikust maatagavarast maad anda.[25] Valitsus oli seisukohal, et põhimõttelisem maaküsimuse üle otsustamine peab jääma tulevikus valitavale Asutavale Kogule. Kuigi mõned poliitikud soovisid, et maareformiga hakkaks tegelema juba tolleaegne rahvaesindusorgan Maanõukogu, jäi peale kodanlike parteide ja Tööerakonna esindajate soov maaküsimust mitte arutada. Leiti, et arvestades üldist meeleolu ja seda, kuidas „rahvast enamluse kihvt läbi imbunud on“, viiks see korratuste ja omavolilise mõistate jagamiseni.[9][26][27] Omaalgatusliku mõisate ülevõtmise vältimiseks saatis Saaremaa komissar Neggo laiali hoiatuskirju, kus teatas, et kõik, kes ise maid jagavad, seda teha ähvardavad või teisi selleks üles kutsuvad, antakse kohtu alla ja saavad karistuse.[28] „Lihtsate“ saarlaste jaoks olevat asi arusaamatu olnud: „... anna Mihklile siit, Madisele sealt maalahmakas kätte ja asi tahe. Mis reformi siin vaja või midagi.“ [29]

1918. aasta jõulude paiku saatis Ajutine Valitsus Saaremaale kooliõpetajate salga, et tutvustada oma eesmärke ja riiklikku olukorda ning koguda kohapealt informatsiooni. Muhus salgaga liitunud kohalik kooliõpetaja Georg Vilto kutsus aga kõnekoosolekutel üles mõisate varandust üles kirjutama, valve alla võtma ja rahva omanduseks kuulutama ning tema sõnum võeti tervitustega vastu. Kui valitsuse saadikud üritasid Vilto tegevust lõpetada, siis hakati neid pidama parunite käsilasteks ja reeturiteks.[30][31]

Suhted mõisnike ja sakslastega muuda

 
Alexander von Buxhoeveden, Saaremaa maamarssal ja Kuivastu mõisnik

Peaminister Konstantin Päts oli vastutasuks Ajutist Valitsust toetava baltisaksa väeüksuse loomisele andnud lubaduse tagada sakslaste omandi, sealhulgas mõistate, puutumatus.[32] Mõisnikud ise olevat öelnud, et nemad maid ära anda ei kavatse ja see pole ka Asutava Kogu asi.[19][33] Olevat esinenud juhtumeid, kus mõisnikud küsisid mõisalt maa rentijatelt nende rasket olukorda ära kasutades tavalisest kõrgemat hinda ja jätsid töölistele palku maksmata. Muhu mõisaomanik Alexander von Buxhoeveden olevat taastanud teorendi.[34][35]

Volinik Johan Ainsoni süüdistati liigses järeleandlikkuses Saksa okupatsioonivõimule võimuvahetuse perioodil.[17] Ajutine Valitsus olevat oma organitesse tööle võtnud mitmeid Saksa okupatsiooni aegseid ametnikke. Jaan Klaari kirjelduse järgi tundus Kuressaare nagu Berliin, kus oli „iga sammu peal Saksa keel ja saksa meel.“[36][37] Kohalikud sakslased olevat levitanud kuulujutte, et Saksa ja Eesti valitsuste kokkuleppel hakkab Saaremaad kaitsma sakslastest koosnev vägi, mis tekitas rahva seas kartuse uuest mõisnike valitsusest ja orjapõlvest. Teise kuulujutu järgi tahtvat sakslased meelega konflikti esile kutsuda, et siis oleks põhjust Kuramaal asuvad Balti Landesveer ja Saksa väed appi kutsuda.[38]

Mässu uurimise erakorralise komisjoni hinnangul oli viha mõisnike vastu üks peamisi mässu põhjuseid.[39] Hiljem Asutavale Kogule saadetud kirjas teatasid Uuemõisa valla elanikud: „Ei ole imestada, et niisuguse ajutise valitsuse tegevuse tagajärjel rahva seas arvamine tekkis: „Meil ei ole Eesti riiki ega Eesti valitsust, vaid on ikkagi Saksa ehk parunite valitsus“.“[36] Victor Neggo sõnul levis rahva hulgas seisukoht, et Eesti Ajutine Valitsus on mõisnike või nende pooldajate valitsus, kellelt midagi loota ei ole ja seega tuleb ise võtta, mida õiglaseks peetakse. Kui valitsus siiski pole mõisnikesõbralik, siis on ta ju tänulik, et rahvas talle appi tuleb.[40] Eduard Kübarsepp kirjutas oma mälestustes, et maatamehed pidasid Eesti valitsust mõisnikkude valitsuseks, kellelt maad loota pole. Nii olevat arvatud, et mõisnikud tuleb ära tappa ja nende maa endale võtta.[41]

Selliste ideede levikul võis oma osa olla kohalikul ajakirjandusel. Jaan Klaari teatel ütlesid paljud vangistatud mässajad, et olid saanud indu maa tasuta kasutuselevõtmist õhutanud ajalehest „Vaba Saaremaa“.[33] Tööerakonna ja sotsiaaldemokraatide Saaremaa ajalehed kutsusid üles maareformi kiiresti läbi viima ja parunite valdusi maarahvale jagama. Ajalehe „Saaremaa“ lipukiri oli: „Kõik võim ja maa rahva kätte“. Mõni lugeja võis seda tõlgendada kui üleskutset iseseisvale tegutsemisele. Ühtlasi kõigutas kohalike ajalehtede ja maavalitsuse seisukohtade erinevus Ajutise Valitsuse omadest viimase autoriteeti.[42]

Maakonnavalitsuse ja Victor Neggo vastasseis muuda

Ajutise Valitsuse poolt Saaremaa komissariks nimetatud Victor Neggol tekkis konflikt maakonnavalitusega. Neggo oli 1917. aastal Tööerakonna nimekirjas Saaremaalt Maanõukokku valitud, kuid pärast hoopis parempoolsesse Maaliitu üle läinud. Tööerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide juhitud maakonnavalitsus saatis riigivalitsusele protestikirju, kus teatati, et oma käitumisega „Saaremaa rahva usaldust ... kurjasti tarvitanud" Neggo on „maakonna laiemate rahvahulkade“ ja maakonnavalitsuse kui kohaliku rahva esindaja silmis oma usalduse kaotanud ning õõnestab nõnda ka Ajutise Valitsuse autoriteeti. Maakonnavalitsuse liikme Mihkel Nepsi sõnul olevat Siseministeerium vastanud, et „see pole teie asi, teie asi on ainult sõna kuulata“. Komissari kritiseeriti koosolekutel ning tööerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide käes olnud kohalikes ajalehtedes.[43][44] Neggo enda väitel põhjustas vastuseisu kartus, et temast saab tugev vastane eelseisvatel Asutava Kogu valimistel. Grünthali ja Nepsi süüdistas ta keskendumises erakondlik-poliitilistele probleemidele.[45]

Enamlaste ja enamlusmeelsete roll muuda

Hinnanguid enamlaste (ehk bolševike) rollile mässu puhkemises on antud erinevad. Saksa vägede poolt Eestist välja tõrjutud enamlased lootsid pärast Saksamaa kaotust maailmasõjas Punaarmee pealetungi abil oma võimu taastada. Üks Eesti enamlaste liidreid, Viktor Kingissepp, korraldas samal ajal siseriiklikku Ajutise Valitsuse vastast kihutustööd.[46] Ainus kindlalt teada olev Saaremaal tegutsenud bolševike partei aktivist oli Aleksander Valtin. Nõukogude võimu ajal enne Saksa okupatsiooni oli ta Tallinnas loodud „Saarte Maatameeste Seltsi“ juhatuse liige ja nüüd püüdis ta Saaremaal samasugust organisatsiooni rajada, kuid võimud nurjasid selle katse. Ta tutvustas kohalikele oma erakonna vaateid ning ründas kodanliku valitsuse ja sotsiaaldemokraatide poliitikat. Valtinil õnnestus oma seisukohtadega esineda mitmel koosolekul. Saaremaa sotsiaaldemokraatide koosolekul proovisid enamlusmeelsed (nende hulgas võib-olla ka Valtin) endale ebaõnnestunult välja kaubelda kolmandat kohta Asutava Kogu kandidaatide nimekirjas.[47][48][49]

 
Aleksander Ohak

Rohkem leidus Saaremaal inimesi, kes polnud küll otseselt enamlaste parteiga seotud, kuid olid revolutsiooniliselt meelestatud ning toetasid ja propageerisid nende seisukohti. Vastuhaku uurimise erakorralise komisjoni hilisemas aruandes ja komisjoni liikme Eduard Kübarsepa mälestustes tuuakse vastuhakule ässitajatena välja Saksa okupatsiooni ajal Venemaalt tagasi Saaremaale jõudnud mehi.[50][51] Timotheus Grünthali mälestuste kohaselt olid paljud tagasipöördunud demobiliseeritud sõjaväelased ja sõjavangid enamliku ilmavaatega.[16] Madrusena Petrogradis Oktoobrirevolutsiooni läbiviimises osalenud Aleksander Ohak oli naasnud Kärla valda, kus ta olevat tutvustanud ümbruskonna noormeestele revolutsiooni ja selle põhimõtteid.[52] Eesti Vabariigi vastast kihutustööd olevat teinud Saksa vägedest maha jäänud sõdur Jakob Stolz.[38]

Maailmasõja ajal Vene armeesse mobiliseeritud Aleksander Koit osales tsaarivõimu kukutamisel Riias Veebruarirevolutsiooni ajal ja pärast oma väeosa likvideerimist jõudis ta 1918. aasta sügisel tagasi koju Kogula valda. Ta olevat inimestele rääkinud, et mõisnike ja rikaste talupoegade huve kaitsvalt Eesti Ajutiselt Valitsuselt maa saamist loota pole ning tuleb luua töörahva valitsus, mis mõisamaad ära jagab, rahva näljasurmast päästab, mobilisatsiooni ja sõja Nõukogude Venemaa vastu lõpetab.[47][53][54] Piret Hiie arvates oli Koidul mässu eel kontakt ka Tallinna enamlastega, kuna tema esimene mässukatse toimus samal ajal mässukatsega Tallinnas.[55] Aleksander Valtin väidab oma mälestustes, ei Tallinnaga Koidul ühendus puudus.[56] Samas aga olevat Koit Valtiniga ühendust võtnud. Valtin oli enda sõnul üks esimesi mässumõtetega meeste organisatsiooniga liitujaid ja ta kogus Kuressaares riikliku mobilisatsiooni korralduse kohta infot.[57]

Enamlasi olevat saartel tuntud ennekõike nende loosungi „Rahu, leiba, maad!“ järgi. Kuna Saksa okupatsioon algas seal enne kui enamlased 1917. aastal mandril võimule tulid, siis puudus kohalikul rahval kogemus mitmete nende sammudega, mis mujal suure osa inimestest enamlaste vastu häälestasid: üheparteiline diktatuurivalitsus, poliitiliste vastaste represseerimine, kiriku tegevuse keelamine, mõisamaadest kollektiivmajandite loomine.[58]

Osa mässu teemal mõtteid avaldanud autoreid (sh Victor Neggo,[59] Johannes Ernits,[60] Jaan Maide[41]) on arvanud, et mäss oli osaliselt või täielikult väljastpoolt enamlaste organiseeritud ja juhitud. Selle seisukoha kinnitusena on välja toodud asjaolu, et mäss puhkes samal päeval kui Punaarmee alustas pealetungi Eesti Vabariigi sõjaväe vastu, ja teadet, et ühe vahistatud mässaja taskust leiti paar päeva varem Petrogradist ostetud trammipilet. Mässu organisaatoriks on nimetatud Saaremaa päritoluga Viktor Kingisseppa, kes oma agentide kaudu Saaremaal kihutustööd tegi või isiklikult Läti poolt sinna saabus.[61][62][63] Kogula vallakirjutaja Oskar Wilhelm Paas väitis, et Aleksander Koit oli saadetud eriülesandega Petrogradist Saaremaale.[64]

Mitmed teised autorid pole neid väiteid põhjendatuks pidanud. Valitsuse moodustatud mässu uurimise erakorraline komisjon (koosseisus Jaan Teemant, Eduard Kübarsepp, Aleksander Rosalk) ei leidnud, et mässulised oleks kusagilt väljastpoolt raha või varustust saanud, samuti polevat olnud väljast saadetud agitaatoreid ja „intelligentsemat elementi“, kes mässu oleks juhtinud.[51][65] Sama kordas Kübarsepp oma hilisemas mälestusteraamatus.[66] Ka ühe anonüümse mässust osavõtnu mulje kohaselt olid juhid „täiesti juhuslikud isikud“, kel „laiem silmaring ja arusaamine puudus“.[67] Kingissepa teatel tegeles ta koos teiste enamlastega Ajutise Valitsuse võimu õõnestamisega küll mandril, aga saartele polnud neil võimalust kedagi saata ja sealne mäss tuli ka bolševikele ootamatult.[68] Aleksander Valtin kirjutas oma mälestustes, et ühtegi mässujuhti väljastpoolt ei tulnud ja meri oli mitu kuud ülepääsmatu olnud.[56] Kingissepa osaluse versiooni kritiseeriti kohalikus ajalehes Meie Maa.[69] Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee eitas süüdistusi ja ütles oma avalduses, et kui neil oleks olnud võimalus Saaremaa sündmusi mõjutada, siis oleksid nad relvastatud vastuhakuks sobivama hetke valinud.[70] Jutt Kingissepa viibimisest Saaremaal võis alguse saada juhtumist, kus üks mässulistest tutvustas end Kuressaarega telefoni teel rääkides Viktor Kingissepana.[71][72]

Mässu puhkemise ühtelangemist Punaarmee pealetungi algusega kommenteerides ütles Kingissepp, et selle päeva panid paika siiski Johan Laidoner ja Konstantin Päts oma otsusega sel ajal Saaremaal mobilisatsioon korraldada.[73] Ka erakorralise uurimiskomisjoni raporti hinnangul oli mässu väliseks tõukeks mobiliseeritud meeste kokkukutsumine.[74][75] Väidet leitud Petrogradi trammipileti kohta on August Sunila pidanud karistussalga ülema Jaan Klaari väljamõeldiseks, kuna pileti omaniku nime välja toodud pole ja samuti ei leiduvat sellist inimest üheski hilisemas arreteeritute nimekirjas.[76]

Sundmobilisatsioon muuda

Mobilisatsiooni väljakuulutamine muuda

Saaremaa mässu otseseks ajendiks sai Ajutise Valitsuse otsus korraldada Eesti sõjaväkke (nimetati ka Rahvaväeks) meeste saamiseks Saare maakonnas sunniviisiline mobilisatsioon. Algselt plaanis Eesti Ajutine Valitsus luua omale sõjaväe vabatahtliku mobilisatsiooni teel. Kuna kutse peale tuli kokku vähe mehi ja vahepeal oli Nõukogude Venemaaga sõda puhkenud, siis kuulutati 29. novembril välja üldine sunniviisiline mobilisatsioon.[77][78] Selle alla kuulusid algul ainult 21–24-aastased mehed. Kõrvalehoidjatele nähti 3. detsembri määrusega ette sõjakohtu alla andmine ja kuni 15-aastane sunnitöö.[79] Saaremaa kohta mobilisatsioonikäsku esialgu ei rakendatud,[16] kuid maakonnavalitsuse esimees Timotheus Grünthal ja Kaitseliidu ülem Johannes Poopuu tegid omalt poolt 6. detsembril üleskutse sõjaväkke astuda. Sellele polevat reageerinud aga ükski saarlane.[80] 9. detsembril saatis Ajutine Valitsus Saare maakonnavalitsusele käsu mobiliseerida kõik 21–28-aastased mehed, kuid seda korraldust ei suudetud täita.[81]

Saaremaa mehed ei tahtnud sõdima minna. Oldi sõjategevusest väsinud,[51] eriti äsja koju pääsenud sõjavangid ja demobiliseeritud, kes polevat tahtnud kuuldagi uuest sõjast.[16] Erakorralise uurimiskomisjoni aruande järgi oli üldlevinud arvamus, et "ega väike Eesti jõua Venemaa suurtele jõududele vastu panna".[82] Nappis usku Eesti iseseisvusse[16] ja „kubermanguriiki“[83], veel 1919. aasta suvelgi avaldasid paljud saarlased erakirjades soovi „tagasi Vene alla“ minna.[57] Olevat ka kardetud, et Eesti sõjaväes koheldakse mehi halvasti, pekstakse ja lastakse maha.[50] Paljud olid seisukohal, et mobilisatsioonikomisjon on jõukamate talude perepoegi väeteenistusest vabastades ebaõiglaselt talitanud.[80]

Piret Hiie andmetel olevat „punaste“ agitaatorid rahvale öelnud, et Ajutise Valitsuse mobilisatsiooni eesmärk on mandrile viidud Saaremaa mehed seal vangistada ja hukata, et parunitel oleks Saaremaal kergem oma võimu maksma panna. Teise versiooni kohaselt rääkisid enamlusmeelsed, et mandril on võim parunite käes, keda toetavad jõukad talupojad, aga kelle vastu eesti töörahvas on üles tõusnud ja venelasi appi kutsunud. Mobilisatsiooniga tahetavat Saaremaalt parunite kaitseks sõdureid värvata.[61]

Riigivõimul puudus tol hetkel reaalne jõud, et saarlasi kuuletuma sundida.[80] Maakonnavalitsuse esimees Grünthal oli oma sõnul juba varakult palunud Ajutist Valitsust 50–100 meest koos mõne kuulipildujaga Saaremaale saata, et sõjariistade toel riigivõimu autoriteeti hoida, kuid Poopuu vahendusel teatati talle detsembri lõpul või jaanuari algul, et Tallinnast mehi ei saa ja läbi tuleb ajada kohalike jõududega.[84]

Mässukatse Kogulas muuda

Esimene mässukatse toimus 1918. aasta detsembris Kogula vallas. Mässu tekkimist võis seal soodustada maakonnavalitsuse ebapopulaarne käsk Kogula valla vilja ülejäägid sõjaväe toitlustamiseks magasiaita ära anda ja ähvardus vajadusel „karmisi abinõusid vilja sissenõudmiseks tarvitusele võtta“. Kogula vallakirjutaja Oskar Wilhelm Paasi mälestuste kohaselt ilmus 14. detsembril vallamajja Aleksander Koit, kes rääkis, et see polevat õige asi, kuidas üks väike grupp sunnib vägivallaga inimestele sõda peale ja vaestest inimestest ei hoolita üldse. Ta olevat öelnud, et Tallinna valitsuse kui parunite ja tagurlaste valitsuse käske ei tule täita ja tegi ettepaneku Valjala maalinnale suur rahvakoosolek kokku kutsuda. Ärritunud sekretär olevat ta selle peale vallamajast välja saatnud.[64] Kogula valla Kaitseliidu ülem Aleksander Mihkelson kuulis samal päeval ühelt kaitseliitlaselt, et Koit kutsus seda meest liituma ööks vastu 15. detsembrit planeeritud väljaastumisega. Mihkelson organiseeris seepeale kaitseliitlaste koosoleku, kus ta selgitas olukorda. Pärast koosolekut tehti ümbruskonnas „demonstreerimiseks“ harjutusi.[85]

 
Aleksander Koit

16. detsembril sai vanemmilitsionäär Ivan Lutter ühe kaitseliitlase kaudu infot, et Koit kavatseb 17. detsembril Kogula valla valitsuse üle võtta ja „punaste valitsuse“ sisse seada.[86][87] Mihkelsoni sõnul rääkis Koit, et 17. detsembriks on Saaremaal 8 kutseaasta meeste mobilisatsioon määratud ja sel päeval toimub ka ülemaaline enamlaste väljaastumine Ajutise Valitsuse kukutamiseks.[88] Mihkelson kutsus seepeale kaitseliitlased kokku, lasi vallamajast padrunid ära tuua ja selle valve alla võtta.[87][88]

Ööl vastu 17. detsembrit hakkas Koit koos kümmekonna relvastatud mehega Tõnija külast Kogula vallamaja poole liikuma. Eesmärgiks olevat olnud vallamaja üle võtta, kaitseliitlased arreteerida, viljaandmine maakonnavalitsusele ja armeele nurja ajada ning lõpuks juba suurema salgaga Kuressaare vallutada. Kaasas oli neil Koidu õe õmmeldud punane lipp kirjaga „Maha sõda“.[89] Teel värvati mehi juurde, neist osa vägisi. Mässajatega ühines ka 7 Kogula kaitseliitlast, neist 3 ähvarduste mõjul. Kui Koidu salk sai aga teada Lutteri ja Mihkelsoni organiseeritud Kaitseliidu meeste kogunemisest, siis pidasid ta kaaslased paremaks üritusest loobuda ja mehed läksid laiali.[86][90]

Juba sama päeva õhtul alustas Ivan Lutter mässukatses osalenute arreteerimiste ja ülekuulamisele toimetamisega. Ülekuulamiste käigus leiti 21 isikut, kes Kogula vallamaja üle võtma suundusid, 5 meest, kes käisid Võhkla kandis mehi kokku ajamas ja 16 isikut, kes muul moel rahutustest osa võtsid. 21 (teistel andmetel 14 või 16) arreteeritut viidi Kuressaare vanglasse.[91] Kinnipeetud taheti saata Tallinnasse sõjaväljakohtu alla, kuid laeva ja vastava konvoi puudumise tõttu lükati see edasi. Aleksander Koit, kes varjas ennast ja pääses kinnivõtmisest, kuulutati tagaotsitavaks kurjategijaks.[92] Arnold Alliku andmetel jätkas Koit inkognito ja oma mõttekaaslaste abil sõja- ja mobilisatsioonivastast agitatsiooni ja ülestõusuplaanide arutamist.[93]

Uus mobilisatsioonikäsk muuda

7. jaanuari vahearuande järgi oli üle Eesti mobilisatsiooniga saadud 15 399 meest, Saaremaalt aga mitte ühtegi.[94] 8. jaanuaril andis Sisekaitse ülem Ernst Põdder Kuressaare Kaitseliidule korralduse karistussalku moodustada ja nendega väeteenistusest kõrvalehoidjaid arreteerima minna.[95] 10. jaanuaril anti Saaremaal välja uus mobilisatsioonikäsk 21–28-aastastele meestele.[96] Mihhail Õue mälestuste kohaselt kästi mobilisatsiooni alla kuuluvatel meestel minna Kuressaare komisjoni ette end arvele võtma. Muhu kutsealused kogunesid Muhu-Suure valda, kuid tõrkusid sealt edasi minemast. Pärast Grünthali ja Poopuu teadet, et mitteilmujad võivad sõjakohtu poolt karistatud saada, mindi lõpuks siiski Kuressaarde. Seal võeti nad vastu, tehti noomitus ja mehed läksid koju sõjaväkke mineku kutset ootama.[97] Jääolude tõttu ei olnud esialgu võimalik kutsealuseid mandrile saata. Jäädi ootama Muhu väina kinnikülmumist.[74]

Jaanuaris-veebruaris toimus Saaremaa Kaitseliidu reorganiseerimine: Johannes Poopuu suunati Tallinnasse soomusrongide divisjoni ja uueks ülemaks määrati Karl Tulmin, kes Saaremaale aga ei jõudnud. Tema kohatäitjaks sai Karl Tamm.[98][99] Ühtlasi anti käsk kõigile Kaitseliidu ohvitseridele ja ametnikele, kes ei kuulunud 5-liikmelisse staapi, minna Tallinnasse ohvitseride reservi ja anda oma relvad üle vallavalitsustele.[99] See nõrgestas valitsuse sõjajõudu Saaremaal ja võimaldas Karl Tamme hinnangul mässajatel kergesti omale relvi hankida, sest vallad „ei olnud küllalt ustavad praeguse riigikorra toetajad“. Enne ohvitseride lahkumist nende käest kohtadel valitseva meeleolu ja käsu mittetäitjate kohta uurinud Tamm sai rahustavaid teateid ega olevat osanud mässu oodata.[100]

Kaitseliidu aktsioonid tekitasid samal ajal inimestes pahameelt. Loona vallas tehtud läbiotsimistest ja vahistamistest kirjutades teatas ajaleht „Saarte Kaja“ 26. jaanuaril, et viimasel ajal ei saa seal enam "oma isiku vabaduse ja puutumatuse" osas kindel olla ja kaitseliitlased võivad igal hetkel, kasvõi keskööl, sisse tungida. Rahva arvates polevat „niisugust aega ... isegi vene ja saksa valitsuse ajal olnud.“ [101]

Vahepeal tekkisid jälle probleemid Kogulas. Valla nõukogu esimees teatas 29. jaanuaril maakonna toitlusosakonnale, et sealsed maata inimesed tahavad valla magasinis oleva maakonnavalitsusele kuuluva vilja vägisi ära viia. Toitlusosakonna juhataja Maripuu läks kümmekonna kaitseliitlasega 31. jaanuaril Kogulasse, et rahvast takistada ja vili sealt ise ära tuua, kuid inimesed olid juba parasjagu magasini tühjendamas ja teda ei kuulatud. Ka valla nõukogu asus seisukohale, et tal pole mingit õigust näljas rahva käest vilja ära võtta ja Maripuu otsustas linna tagasi sõita. Hiljem saatis maakonnavalitsus Siseministeeriumile palve anda korraldus vallanõukogu esimehe ja toitluskomitee juhataja vangistamiseks ja kohtu alla andmiseks.[102]

Mihhail Õue mälestuste järgi arutas rühm kutsealuseid jaanuari lõpul Hellamaa valla Lehtmetsa külas võimaliku ülestõusu küsimust. Leiti, et üksi pole võimalik seda teha ja otsustati saata mõned mehed Tallinnasse töölisorganisatsioonide ja enamlastega sidemeid looma, kuid saadikutel ei õnnestunud nendega kontakti saada.[103] Samal ajal käis Tallinnas ka Victor Neggo, kes olevat oma sõnul valitsust puhkeda võiva mässu eest hoiatanud ning soovitanud maata inimestele kasvõi ajutiseltki maad anda ja Saaremaale suurem sõjaväeosa saata, et mobilisatsiooni kindlustada.[13][76] Olevatki lubatud, et Ernst Põdder tuleb 12. veebruaril 200 ratsamehega Saaremaale mobilisatsiooni läbiviimist tagama.[104]

Osvald Järveotsa (Pištšailo) kohaselt tulid jaanuari lõpus või veebruari alguses kaks meest Järve kõrtsi juurde ja kutsusid seal kokku koosoleku. Nad ütlesid, et varsti tuleb mobilisatsioon parunite sõjaväkke ja soovitasid meestel sinna mitte minna.[105] Veebruari alguses toimus Hellamaal Muhu komandandi loal koosolek, millel osalenud saatsid Rahvaväe Kuressaare komisjonile ametliku kirja, kus nõuti väeteenistusest vabastatud meeste valiku uuesti läbi vaatamist. Koosolekul osalejate meelest oli komisjon sõjaväkke määranud peretoitjaid, sealt vabastanud aga ükskuid jõukamaid mehi, samuti oli vabastatuid Hellamaal vähem kui naabervallas. Nõudmised jäid rahuldamata.[106]

Kui Muhu väin oli kinni külmunud, anti 14. veebruaril käsk Hellamaa, Muhu-Suure, Uuemõisa ja Maasi valla 237 (teistel andmetel 175) kutsealusel noormehel 16. veebruaril Kuivastusse ilmuda, et nad sealt edasi Haapsallu saata.[107] 15. veebruaril kogunes 20 neist (mõnedel andmetel ka Aleksander Koit) Hellamaa vallas Lepiku külas nõupidamisele, kus otsustati sõjaväkke mitte minna ja hakata võimudele vastu (Arnold Alliku andmetel toimus sarnaseid salakoosolekuid lisaks Muhule ka Saaremaal).[108] Pandi paika relvastatud vastuhaku läbiviimise kava.[109][110] Erakorralise uurimiskomisjoni ja Eduard Kübarsepa väitel oli peaeesmärk Kuressaare oma kätte võtta, mõisnikud ära tappa ja mõisamaad rahvale jagada.[111] Kogula valla vanemmiilitsa Ivan Lutter sõnul olevat ta kuulnud, et "punaste" lipukiri oli mõisnikud ära tappa ja valitsust uuendada, sest praegune hoidvat mõisnike poolele.[112]

Mässu käik muuda

16. veebruar muuda

Mässu puhkemine Kuivastus muuda

 
Arseni Jefimov

16. veebruari hommikul kella 10-ks kogunesid kutsealused koos nende saatjatega (Victor Neggo andmetel kokku 400–500 inimest) Kuivastusse. Vastuhaku kavandajatel olid relvad (Mihhail Õue sõnul 250 vintpüssi)[113] regedesse peidetud ja nad hakkasid teistele oma plaane tutvustama. Osa kutsealustest, kes polnud nende plaanidega nõus ja tahtsid omal käel üle mere Virtsu minna, jäid siiski paigale, sest mässuõhutajad ähvardasid mandri suunas lahkujate pihta püssitule avada.[114][115]

Ennelõunal saabusid Kuivastusse lipnik Arseni Jefimov, sõjaväeametnik Karl Tammel ja riigimetsavaht Aleksei Vaher, et kutsealused Haapsallu edasi toimetada. Keegi oli eelnevalt Jefimovit vastuhakuplaanist informeerinud, kuid ta ei jäänud uskuma ja hakkas mobiliseerituid nimepidi välja hüüdma. Mehed jätsid aga vastamata või tegid seda pilkavalt. Lõpuks hakkas Jefimov revolvrit välja võtma, kuid talle tungiti kallale ja ta tapeti. Jefimovi tulistajaks on tavaliselt nimetatud Andrei Räime, alternatiivse versiooni kohaselt tegi seda aga tema vend Timofei Räim. Põgeneda püüdnud Tammel ja Vaher püüti kinni ja tapeti, nende surnukehad lükati „tava kohaselt“ jää alla.[116][117]

„Küsiti, /et/ kuhu sa tahad meid saata? Tema vastas, et saadan teid oma maad kaitsma. Vastati, et meil ei ole maad, mida me kaitseme. See pahandas leitnanti [tegelikult lipnik] ja ta tõmbas oma revolvri välja sõnadega: „Kui ei taha maad kaitsta, siis saadan teid taevast kaitsma!“ Ka neid sõnu ei läinud tal korda täide viia. Enne oli ta juba sisse piiratud ja sõjariistad ära võetud.“

– Jefimovi tapmisele eelnenud sündmused Mihhail Õue mälestuste kohaselt

Pärast tapmisi võtsid mässulised Kuivastu sadama telefonikeskjaama oma kontrolli alla ja relvitustasid kolm seal viibinud kaitseliitlast. Lõigati läbi Kuivastu-Virtsu telefonikaabel ja saadeti üks mees sama tegema Haapsalu-Muhu kaabliga. Valve alla võeti Kuivastu laskemoonaladu. Suurte teede ja mere äärde pandi vahipostid, kelle ülesanne oli „mässule mitte kaasa tundvad isikud“ vahistada. Kinnipeetuid hoiti Kuivastu kõrtsis ja Hellamaa vallamajas. Sõjaväe juhiks Muhus valiti Ivan Vokk, Kuivastu komandandiks määrati Mihkel Sõrm. Muhu-Suure valla kutsealused, kes Tallinna minekuks oma vallamajja olid kogunenud ja Kuivastu sündmusest kuulsid, läksid koju tagasi.[118][119]

Kella 12 paiku mandrilt Kuivastusse saabunud Saksa leitnant Krupp koos abikaasaga ja Kuressaare Saksa konsulaadi ametnik Oskar Rahr tapeti. Õhtul tapeti Kuivastu mõisa omanik ja Saaremaa maamarssal Alexander von Buxhoeveden ja tema vend Arthur von Buxhoeveden.[120][121] Gustav Ränga andmetel tapeti Kirde-Saaremaa Taaliku mõisa omanik Theodor Förster koos naise ja ühe tütrega. Mandrilt sissesõitjaid kontrollinud Vassili Saksakulmu salk pidas kinni kaks Kuressaarde teel olnud naisterahvast ja viis nad oma isatallu vangi.[122]

Mässajate mobilisatsioon muuda

Oma väe suurendamiseks andsid mässulised välja mobilisatsioonikäsud, millega kohustati kõiki mehi vanuses 18–45 (teistel andmetel 18–40 või 17–45) mehi relvastatult vallamajadesse ilmuma. Kõrvalehoidjaid ähvardati surmanuhtluse või sõjakohtuga. Saaremaa Uuemõisa ja Maasi valla meestel kästi minna oma vallamaju üle võtma, mõisnikke vahistama ja mobilisatsiooni välja kuulutama. Uute mässuliste käsukorras värbamine jõudis päev-päevalt uutesse valdadesse ja lõpuks oli sel viisil vastuhakku kaasa haaratud enamik maakonnast. Mässuliste poolt anti erinevates paikades välja mitmel erineval kujul mobilisatsioonikäske. Näiteks anti korraldusi nii vallavalitsuse, „töörahva“, „Saaremaa Sotsialistliku Töörahva Liidu“ (maavalitsuse liikmete poolt luua tahetud vasakpoolne erakond Asutava Kogu valimiste jaoks), „Saaremaa maarahva liidu“, „Töörahva Sõjaväe“, „Saare-, Hiiu- ja Muhumaa tööliste liidu“ kui ka „kohaliku sõjaväe organisatsiooni“ nimel. Vallavanemaid ja -sekretäre sunniti käske allkirjastama, mõned käsud olid aga ilma allkirjata. Ametiasutuste ja organisatsioonide nimesid kasutades anti korraldustele ametlikum ja mõjusam iseloom, mis viis osa rahvast ekslikule arusaamale, et selle taga on valitsus.[123][124]

Vastuhakkajate mobilisatsioon õnnestus vaid osaliselt: paljud jäid vaatamata käsule koju, varjasid end kuskil või lahkusid pärast olukorraga lähemalt tutvumist. Mässu uurimise erakorralise komisjoni hinnangul tegid mässuga liitujad seda enamasti vabatahtlikult ja vaatamata surmanuhtlusega ähvardamisele oli meestel tegelikult võimalik koju jääda või algselt kaasaminejatel hiljem lahkuda.[125][126]

Päeva jooksul haarasid mässulised oma kontrolli alla kogu Muhu saare. Hilisõhtuks levis vastuhakk Saaremaa saarele, kus relvastatud mässulised võtsid üle Orissaare posti- ja telegraafijaama. Sealt läkitati osa mehi edasi ka Maasi ja Uuemõisa valdadesse vastuhakuga ühinemist organiseerima.[71][72]

Valitsuse esimesed vastusammud muuda

 
Gustav Jõgi, mässajate poole üle läinud kaitseliitlane

Kuressaares viibinud Saare maakonna Kaitseliidu ülema kohusetäitja Karl Tamme aruande kohaselt sai ta mobiliseeritute vastuhakust ja nende ärasaatjate tapmisest teada hommikul kell 11 Muhu Kaitseliidu ülema Vassili Kase telefonikõne kaudu.[127] Õhtul sai Karl Tamm Orissaarest teate, et vastuhaku ässitajad on Saaremaale jõudnud, kavatsevad Kuressaare vallutada, valitsuse kukutada ning mõisnikud ja "buršuid" ära tappa.[128] Tamm saatis info Tallinna edasi ja palus abi saata. Seal alustatigi ettevalmistusi karistussalga moodustamiseks.[129][130] Sisekaitse ülem Ernst Põdder andis käsu mandri läänerannik ja Hiiumaa lõunarannik valve alla võtta.[131]

Tamme sõnul oli tal esialgu kasutada 30 alalises teenistuses olevat kaitseliitlast, 35 sõjatehnikat tundvat õpilast ja 100 teise järgu kaitseliitlast, kes sõjatehnikat aga eriti ei tundnud. Valitsusmeelse väe loomiseks kuulutas ta välja 18–45-aastaste meeste sundmobilisatsiooni, mida hiljem laiendati kõigile, kes „sõjariistu kanda suutsivad“. Nii olevat kokku saadud 300 meest, kellest pooled olid Piret Hiie andmetel sakslased. Valdades meeste mobiliseerimise ideest loobuti, kuna kardeti nõnda linna endile kardetavat „elementi“ tuua. Victor Neggo tühistas mässuteate järel ka valitsuse poolt järgmiseks päevaks planeeritud mobiliseeritute kogunemised Laimjala, Kogula, Pihtla ja Kärla vallas, sest arvati, et nad võivad liituda mässajatega. Küll aga anti käsk valdades elavatele ohvitseridele koos „kõige ustavamate meestega“ linna sõita. Kõik peale mässajate leeri üle läinud Kärla Kaitseliidu ülema Gustav Jõgi[132] ilmusid Kuressaarde.[133][134]

17. veebruar muuda

Mässajate organiseerumine. Hukkamised muuda

17. veebruari mässuliste koosolekul Hellamaa vallamajas pandi paika sõjaväe varustamise ja rannakaitse korraldus. Muhu sõjaväejuhtideks kinnitati Mihkel Sõrm, Ivan Enno, Georg Loorits, Mihhail Õue, Mihkel Öövel ja Ivan Sõrm. Tulevikus kokku kutsuda plaanitud Saaremaa Töörahva Nõukogu Muhu saadikuteks valiti Georgi Pruul ja Georg Vilto (Vilto enda sõnul olevat seda tehtud tema enda teadmata). Georgi Pruulile pandi ülesanne pärast Kuressaare hõivamist raadio teel relvastatud vastuhakust Nõukogude Venemaa vägedele teada anda ja abi kutsuda. Vastuhaku juhid andsid käsu mõisatest toidukraami ja moona rekvireerida. Esines ka rüüstamisi, kuigi oli välja antud käsk seda mitte teha ja rüüstajaid püüti takistada.[135][136]

Leisi jõudnud mässajad helistasid sealt Hiiumaale ja ähvardasid järgmise päeva hommikul Kärdlasse tulla.[137] Mässajad katkestasid telefonside Kuressaare ja Hiiumaa vahel, kuna kartsid selle kaudu abivägede kutsumist.[138] Kärdlast teatati Tallinna, et olukord on kriitiline ja paluti kiiresti abi saata.[139]

Hommikul tapeti Kuivastus Karl Tulmin, kes oli parasjagu teel mandrilt Kuressaarde, et seal Saaremaa Kaitseliidu juhtimine üle võtta.[121][140] Samal päeval tapeti ka Tamse mõisa valitseja Karl Adolf Wesberg. Mässu jooksul tapeti Piret Hiie andmetel veel Undo karjamõisa omanik Hans Oll, tema kasutütar Alice Truvert ja teenija Anna Kummets, Koikla mõisa valitseja Eugen Kiinast, Rannaküla mõisa rentnik Victor Pahlen abikaasaga, Maasi valla Kareda mõisa omanik Karl Foerster abikaasaga (tapja olnud Anton Salu) ning Sassi mõisa omanik Herbert von Essen koos oma õemehe Alexander von Freyga. Nii hukkasid mässajad Piret Hiie andmetel kokku 23 inimest, neist 19 tsiviilisikut ja 4 sõjaväelast-kaitseliitlast.[141] August Sunila on „likvideeritud“ inimeste arvuks saanud 22,[142] Aleksander Looring 21.[143]

Laimjala lahing muuda

 
Hermogen Hints, mässajate juht Laimjala lahingus

Karl Tamm läkitas hommikul Kuressaarest 150-mehelise (teistel andmetel 116-mehelise) salga eesotsas lipnik Bernhard Johansoniga mässulistele vastu ülesandega nad Laimjalas peatada, laiali ajada ja Orissaare peale edasi tungida. Samal ajal liikusid Laimjala vallamaja poole Uuemõisa, Maasi ja Laimjala valla mässuliste salgad, Laimjala vanemmilitsionääri teatel ligi 300 meest. Vastamisi satuti Laimjala lähedal metsaservas, kus puhkes 3–4 tundi kestnud tulevahetus. Piret Hiie andmetel osales lahingus vaid 90 mässulist, kuna ülejäänud relvade puudumisel või muul põhjusel laiali valgusid. Lõpuks tõmbus Johansoni salk tagasi Sakla külasse, sest kardeti, et mässuliste kiire edasi liikumine võib valitsusvägedelt taganemistee Kuressaarde ära lõigata. Kummalgi poolel oli üks langenu, valitsusväed võtsid 13 ja mässajad 1 vangi. Bernhard Johanson ise sai haavata. Mässulise salga komandör Hermogen Hints helistas Laimjala vallamajast Muhusse Ivan Vokile ja palus lisajõude saata. Vokk saatiski Laimjala poole teele Mihhail Õue koos 12 mehega. Laimjalasse kogunenud vastuhakkajad (nende arvuks on pakutud 500) formeeriti peamiselt külade ja valdade kaupa roodudeks ning selle üldjuhiks valiti Martin Kirr.[144][145][146] Juhan Riimi mälestuste järgi soovis Kirr enda asemel staabiülemaks teha Aleksander Koitu, kuid Koit ei võtnud pakkumist vastu öeldes, et tema "sõjaasjandust" ei tunne.[147] Arnold Alliku hinnangul oli Koit siiski "ülestõusu ideeline juht".[148] Õhtul lahkuti Laimjalast, järgnedes Johansoni väele.[149]

Kuressaares seati sisse ööpäevaringne patrullteenistus, suleti koolid ja kauplused, keelati rahvakogunemised, isegi paarikaupa seismine.[150] Vangistati Aleksander Valtin, kes oli eelmisel päeval Karl Tammelt kuulnud Saaremaale saata plaanitud valitsuse karistussalga kohta ja nüüd proovis linnast lahkuda. Kahtlustati, et ta viib selle info mässajateni.[150][151]

Karl Tamm saatis Ernst Põdderile uue telegrammi, kus teatas, et vastuhakkamine on juba Muhust Saaremaale kandunud ja palus mandrilt abiväge saata. Kell 21:20 asuski Johan Laidoneri käsul Tallinnast teele väegrupp Jaan Klaari juhatusel. Tema käsutusse anti 110 meremeest (sõjalaevadelt Lembit ja Lennuk ning Mereväeekipaažist), 110 ratsameest ja 22 kuulipildurit koos salga peamise tulejõu moodustanud 12 kuulipildujaga.[152][153] Sõjaväe ülemjuhataja andis Klaarile õiguse moodustada sõjaväljakohus ja arreteeritud inimeste üle seal kiirendatud korras kohut mõista ja kohtuotsus kohapeal täide viia.[154]

18. veebruar muuda

Karistussalga saabumine muuda

 
Mässajate poolt Kuivastus tapetute surnukehad

Jaan Klaari kirjutatud raporti kohaselt jõudis tema juhitav eriüksus varahommikul Haapsallu, kust kell 6 jätkati 60 küüthobusega teed Muhumaale. Muhu lähistel eraldas Klaar 69-mehelise salga Kuivastu vallutamiseks, ise suundus ta põhiväega Hellamaa ja Viira küla peale. Rannalt avati Klaari salga pihta tuli, kuid maale lähemale jõudes 40-meheline mässajate kaitseüksus põgenes. Kohalike elanike sõnul ei osanud mässajad valitsusvägesid oodata ja hakkasid vastu, kuna pidasid saabujaid mõisnike poegadeks.[155] Teistel andmetel olevat neid lähenevaks abiväeks peetud.[156] Edasi minnes võttis Klaari salk 3 relvastatud meest vangi, neist 1 hukati, kuna ta ei tahtnud püssi loovutada. Hellamaal saadi kätte 15 vankrikoormat laskemoona ja vangistati 8 meest, kellest üks olevat Venemaalt tulnud enamlane.[155] August Sunila on Klaari väidet Venemaalt tulnud enamlase kohta pidanud väljamõeldiseks, kuna muud allikad seda ei kinnita. Ühtlasi on ta kahtluse alla seadnud kogu Jaan Klaari raporti usaldusväärsuse, kuna tema üksuse tegevust ei saavat kontrollida.[156]

Salga edasi liikudes olevat mässulised andnud selle pihta tuld tihti ja paljudest erinevatest kohtadest. Soonda külla jõudes puhkes tulevahetus, kus Klaari salk tappis 2 mässulist ja mässulised haavasid 3 ratsanikku ja 2 hobust. Klaar otsustas Soondasse ööbima jääda.[157] Ühe Soondas tapetud mehe ema väitis, et ta poeg polnud tegelikult mässajatega seotud ja et ta leidis surnukehalt nii kuuli-, täägi- kui põletushaavu.[158]

Teine Eesti valitsusväe grupp vallutas sel päeval Kuivastu, mida olevat kaitsnud 50 mässulist, kellest 3 lahingus langes.[157] Vangi võeti 15 meest, kellest 2 hukati. Mässulised olevat algul tulijaid pidanud mandril heinu ostmas käinud muhulasteks, sest valitsusvägede sõdurid lähenesid Kuivastule heinakoormate varjus. Mässajate poolt varem tapetute surnukehad lasti vangidel merejää alt välja tõmmata.[159]

Mässajate jõudmine Upale muuda

 
Mässajate (punane) ja valitsuse (sinine) vägede liikumine 16.–18. veebruaril

Kuressaarest saadetud Johansoni salk taganes hommikul kell 7 Sakla külast Kõljala mõisani. Samal ajal lähetas Tamm uue 50-liikmelise salga Leisi teed mööda Haeska mõisani, et kindlustada Johansoni rühma seljatagust ja nendega kontakti astuda. Väljasaadetud salk langes teel rünnaku alla, kuid 1 haavatu hinnaga õnnestus pealetung tagasi lüüa. Saanud teate 150 mässaja liikumisest nende selja taha, otsustas Tamm väljasaadetud mehed linna tagasi kutsuda.[160] Südaööseks jõudsid mõlemad salgad Kuressaarde tagasi ja asusid seal kaitsepositsioonidele.[150]

Õhtuks jõudis Piret Hiie andmetel 400–500 mässajat (neist 300 relvastatut) Kuressaarest 5 km kaugusel asuvasse Upa külla, kus seati sisse peastaap. Staabiülemaks sai Ivan Siim, staapi kuulunud meestest on teada veel Aleksander Sepp, Aleksander Koit, Hermogen Hints ja Martin Kirr.[161][162] August Sunila hinnangul oli peastaabi asukohavalik Upal ebaõnnestunud, kuna sealt ei saanud telefoni kaudu sidet pidada, vaid pidi kasutama käskjalgu.[163]

Samal päeval põgenesid Kuressaare vanglast detsembrikuise Kogula mässukatse järel vangistatud mehed. Osale neist olevat uue mässu puhkemise järel surmaotsus määratud ja nad nägid ainsa väljapääsuna põgenemist. Meestel õnnestus valvur kinni võtta hetkel, mil see üht ajutiselt koridori lubatud vangi kongi tagasi viis. Valvur suleti enda asemel kongi ja relvaruumist hangiti omale relvad. Teine valvur jõudis välisukse lukustada ja abi järele minna, kuid vangid murdsid ukse maha ja ronisid üle vanglamüüri. Linnas patrullsalgaga kokku sattudes ütlesid mehed, et ka nemad on patrullimas, pääsedes nii neist mööda ja Kuressaarest välja. Kokku põgenes erinevatel andmetel 17 või 14 vangi, kuid üks teistest eraldunud mees saadi hiljem linnas kätte ja viidi tagasi vanglasse.[164][165]

19. veebruar muuda

Mässu likvideerimine Muhus muuda

Karistussalk jätkas Muhus oma tegevust. Klaari raporti kohaselt ründas Liiva külla jõudnud väge 20 meest, kellele omakorda 20 meest kuulipildujaga vastu saadeti. Pärast kuulipilduja tule avamist mässajad põgenesid, jättes maha 2 meest surnuna ja 8 vangi langenuna. Viira külla jõudes moodustas Klaar seal sõjaväljakohtu. 25 meest saadeti Linnuse külasse Väikest väina jälgima. Päeva jooksul likvideeriti mässuliikumine kogu saarel. Klaar andis käskjalgade vahendusel käsu Muhu 18–45-aastastel meestel vallamajadesse ilmuda ja ühtlasi oma relvad ära tuua.[166] Klaari sõnul oli selle mobilisatsiooni eesmärk „saartele näidata, et meil küllalt jõudu on nendega teha, mis me tahame“ ja aimu saada, kes "punane" on ja kes mitte.[167] Piret Hiie arvates oli mobilisatsiooni eesmärk saata Muhust ära elavjõudu, kes muidu võiks uuesti mässuga liituda, ja suurendada enda salka. Klaar andis oma plaanist teada ka Laidonerile ja palus saata 200 meest seljataguse kindlustamiseks. Laidoner ei pidanud Lõunarindel käivate lahingute tõttu siiski võimalikuks abiväge saata. Ka mobilisatsiooniga käskis ta oodata, kuni rahutused on maha surutud.[168]

Mõned tunnistajad on väitnud, et karistussalklased võtsid Muhus kinni ja hukkasid ilma uurimiseta mitmeid inimesi: Vassili Ööveli Raugi külast, 2 Kantsipõllu poisikest, Timofei Siimu Kantsi külast, Vassili Suurkivi. Surnukehadelt leiti kuuli ja täägihaavu ning peksmisjälgi. Karistussalka süüdistati ka vargustes. Valitsusvägede staabis Viira külas olevat vangistatud mehi vitstega pekstud.[169]

Saaremaa mässajatel side tagalaga puudus ja karistussalgast Muhus ei teatud midagi. Valdades jätkati meeste mobiliseerimist ja Kuressaare lähedale vägede kogumist. Oodati Muhust tellitud 15 koorma laskemoona kohalejõudmist, teadmata, et see oli juba valitsusvägede kätte langenud.[170]

Kuressaare kaitsjate väes oli Piret Hiie andmetel 327 meest,[171], Karl Siilivase andmetel 500 meest (200 kaitseliitlast ja 300 mobiliseeritut).[172] Kuressaare Kaitseliidu juhi Karl Tamme sõnul sai ta algul arvestada 165 mehega ja mobilisatsioon tõi kokku 300 meest. Linna ääres organiseeritud kaitseliinile saatis ta 220 meest, ülejäänud pidasid vahti linnas sees.[173] Bernhard Johanson saatis Loona valla vanemmilitsionääri linnast välja oma valda „usaldusväärseid mehi“ mobiliseerima, kuid tema kohale jõudes selgus, et mässajad olid oma mobilisatsiooniga juba ette jõudnud.[174]

20. veebruar muuda

Karistussalk Saaremaal muuda

Klaari käsul kogunesid hommikul vallamajadesse kohalikud mehed, kes andsid ära mõned püssid ja jäeti siis ootama Haapsallu saatmist. Muhus sisse seatud sõjaväekohus hukkas ühe vangi, viis vangi võttis Saaremaale edasi liikunud karistussalk endaga kaasa. Pooletunnise (teistel andmetel pooleteisetunnise) lahingu järel vallutati Orissaare, mida kaitses Johannes Pihelpuu 15-meheline salk, kellest 4 sai surma ja 6 langes vangi. Orissaarest helistas Klaar Kuressaarde. Victor Neggo ütles talle, et linn on ümber piiratud ja palus võimalikult kiiresti appi tulla.[175][176] Orissaares proovisid kaasavõetud vangid Klaari sõnul põgeneda ja lasti maha.[177] August Sunila väitel mainis Klaar põgenemiskatset, et õigustada kohtuotsuseta tapmisi.[170] Kahe tapetu emade väitel viidi pojad kodust ära ja tapeti hiljem Levalas, kust nende täägihaavadega surnukehad leiti. Taas süüdistati karistussalka vargustes.[178]

 
Maria Ellam

Pöide kirikumõisa juures hukati mässajate aktivist Maria (või Marie) Ellam. Ta olevat Oti mõisas haigla organiseerinud ja selle jaoks taludest voodilinu, tekke ja rätikuid kogunud. Kuuldes jutte karistussalgast Muhus, läks ta hobuse ja reega seda infot kontrollima, jättes mulje, et läheb lihtsalt kalu tooma. Üks kohalik aga teatas karistussalgale, et Ellam on mässajate leeris ja ta võeti vangi. Klaari raporti järgi lasti ta kell 21 põgenemiskatsel maha. Ka erakorralise uurimiskomisjoni teatel tapeti ta põgenemiskatsel.[179] Piret Hiie andmetel Ellam aga mõrvati ilma kohtuotsuseta järgneval ööl kell 2.[180] Pöide kiriku teenija väitel naine vägistati ja tapeti öösel.[181] Maria Ellami venna sõnul rääkisid mitmed rahvaväelased, et enne mahalaskmist süüdistati teda mässule õhutamises, peksti ja võeti riided ära.[182] Õe sõnul leidis ta Maria kahe kuulihaavaga otsa ees ja kolme täägihaavaga rinnus, pealisriided ära võetud. Karistussalga küüdimees olevat kuulnud sõdureid omavahel meenutamas Ellami hukkamist.[183] Maria Ellami kirikliku matuse olevat üks ratsanik ära keelanud ja nii maeti ta oma pere maale.[182]

Levala külas saadi Klaari teatel kätte mässajate staabi paberid, sh mobiliseerimise ja rekvireerimise käsud, mille Maria Ellam oli oma nimega kinnitanud. Õhtul helistas Klaar uuesti Kuressaarde, rääkides pealtkuulamise kartuses inglise keeles, ja sai teada, et linna on edukalt mässajate pealetungi vastu kaitstud ja sealne meeleolu tõusnud. Selle info põhjal lükkas Klaar algselt plaanitud kohese Kuresaare peale liikumise järgmisse hommikusse ja jäi oma väega Levalasse ööbima.[180][184]

Mässajate pealetungiplaan Kuressaarele muuda

 
Aleksander Käo, Sikassaare üksuse juht

20. veebruariks oli Kuressaare lähistel viis vastuhakkajate kogunemiskohta: Upal, Vaiveres, Muratsi ja Kellamäe mõisa ning Loode kõrtsi juures. Neile lisaks moodustati Laadjalas nn tagavarapataljon ilma relvadeta mässulistest ja ööl vastu 21. veebruari saadeti Aleksander Käo juhtimisel 250 (teistel andmetel 300)[93] maailmasõja kogemusega meest, kõik relvastatud, Sikassaare mõisa. Upa-Vaivere-Muratsi-Sikassaare grupeeringu suuruseks on August Sunila hinnanud 600, Timoteus Linna ja Arnold Allik aga 700–800 meest. Kellamäe gruppi juhtisid Aleksander Ohak ja Gustav Jõgi ning sinna kuulus Sunila hinnangul 300, Linna ja Alliku hinnangul 300–400 meest. Loode grupi eesotsas olid Eduard Kesküla, Kaarel Remsel ja Aleksander Pištšailo ning seal oli eri hinnangutel 60–100 meest. Vastuhakkajate ridades (välja arvatud Sikassaare rühmas) oli puudus relvadest. Upal olnud mässaja mälestuste kohaselt nägi ta oma roodus püsse vaid 4–5 mehel. Ühe Kellamäel viibinu sõnul olid püssid pooltel meestel, aga meeleolu oli ülev ja räägiti parunite võimu peatsest likvideerimisest.[185] Loode kõrtsi juures olevasse gruppi kuulunud võitleja väitel oli seal 1 püss 10 mehe kohta.[186]

Kellamäe rühma juhid Aleksander Ohak ja Gustav Jõgi soovisid pealetungi linnale alustada 20. veebruari hommikul, kuid peastaabi ülem Ivan Siim polnud sellega nõus. Ta ootas endiselt Muhu laskemoonakoormate saabumist, kuid lubas hiljemalt 21. veebruaril kell 14 rünnakut alustada.[187] Kellamäelt saadeti luurajad linna poole ülesandega tungida nii kaugele kui võimalik. Pärast Kellamäe kõrtsist möödumist avati nende pihta püssituli.[188] Linnast oli Kellamäe mässuliste vastu saadetud leitnant Mihhail Väli juhitud üksus, kuhu kuulus koolipoisse ja ametnikke. Tulevahetuses said Väli ja kaks koolipoissi haavata.[186]

Peastaabi pealetungiplaan olevat August Sunila andmetel olnud Upa rindel vastase peajõud enda peale tõmmata, et Sikassaare grupp siis ootamatu rünnakuga esimesena kaitseliinist läbi murraks.[189] Ka Timoteus Linna ja Arnold Allika väitel oli plaan linna vallutada Sikassaare üksusega.[113] Piret Hiie andmetel taheti rünnata aga kõigi salkadega üheaegselt ning Kuressaare vallutamise järel olevat kavatsetud tappa kõik mõisnikud, vaimulikud ja ametnikud.[190]

Muhust põgenenud Mihhail Õue ja Timofei Räimauk jõudsid Upale ja rääkisid karistussalgast, kuid neid polevat usutud, vaid öeldi, et mandrilt on Kuressaare vallutamiseks hoopis abiväge oodata.[170] Õhtul tuli peastaapi Uus-Lõve telefonist ja teatas, et kuulis karistussalga ülema poolt Orissaarest Kuressaarde tehtud kõnet. Mässajate ülem Ivan Siim olevat selles kahelnud, kuid kuna ka oodatud laskemoon polnud kohale jõudnud, saatis ta ratsaniku asja uurima, pannes samas talle kaasa kirja, et telefonid tuleb võtta range kontrolli alla ja kuulujutte „valgete“ tulekust mitte uskuda.[191]

21. veebruar muuda

Mässu mahasurumine muuda

 
Mässajate (punane) ja valitsuse (sinine) vägede liikumine 19.–21. veebruaril

Karistussalk alustas Klaari raporti kohaselt Kuressaare poole liikumist 5:30 hommikul, saates 15 ratsanikku luurajatena ette. Kell 8 lasid nad Kõiguste mõisa juures maha vastu tulnud Upalt tagala olukorda uurima saadetud ratsaniku. Kell 10 jõuti Uus-Lõve telefonijaama juurde. Kaks telefonisti püüdsid koos telefoniga põgeneda, kuid üks neist lasti maha ja teine võeti vangi.[192] Karistussalga küüdis olnud inimese tunnistuse järgi sunniti mahalastud meest enne hukkamist nööri otsas hobuse kõrval jooksma ja toodi siis peksmiseks teiste sõdurite juurde. Sama inimese väitel lasti samal päeval Laimjala metsas üks vastutulija ilma ülekuulamiseta maha.[193] Klaari katse Uus-Lõve telefonijaamast Kuressaarega ühendust saada ebaõnnestus. Kell 12 oli karistussalgal Masa metsa vahel kokkupõrge väikese mässajate grupiga, mis löödi taganema. Nende juht Hermogen Hints võeti vangi. Sunila andmetel oli see grupp 30-liikmeline ja saadetud sinna peastaabi ülema käsul.[194]

Sikassaare mässajate rühm sai algselt ülesande varahommikul linna tungida, kuid see tühistati ja anti uus käsk oodata abivägesid.[113][171] Juhan Riimi mälestuste kohaselt jõudsid 21. veebruari hommikul tema asukohta Vaiveres jutud valgete jõudmisest Muhusse. Ta läks Upale asja uurima, aga sinna jõudis telefoni teel antud teade, et seljatagune on tugev. Riim olevat kahtlustanud, et see teade anti Muhusse jõudnud valgete poolt. Varsti jõudis Upale üks tüdruk, kes ütles, et valged on lähenemas. Juhan Riimile anti korraldus küüdimehega olukorda selgitama minna. Reo pöörde juures tuli neile ratsasalk vastu ja nad põgenesid metsa.[195]

Klaari raporti kohaselt jagunes karistussalk kell 14 enne Upat kaheks: ühed läksid vallutama Upa küla, teised Vaivere küla. Külasid rünnati tormijooksuga, vastaste hirmutamiseks kästi ka voorimeestel ja vangidel hurraa karjuda. Kuulipilduja tule mõjul olevat „punastel“ vastuhakkamise isu ära kadunud ja nad põgenesid. Klaari hinnangul oli Upal olnud 400–500 meest 300 püssiga ning 93 neist langes ja 70 vangistati. Karistussalklasi langes ainult üks. Klaari väitel liiguti juba kell 14:30 linna poole edasi,[196] Piret Hiie väitel kestis lahing aga 1–1,5 tundi.[197] Vallavalitsuste ja vanemmilitsionääride raportitele tuginev August Sunila on Upal langenute arvuks saanud 55, kellest 41 on ka nimeliselt teada. Sunila arvates on Klaar liialdanud ja langenute hulka lugenud ka „mõrvatud“ mehed.[198]

 
Upal (teistel andmetel Kullimäel) tapetud mässajate surnukehad

Kahe Vaiveres olnud mässaja mälestuste järgi tuli „valgete“ rünnak neile üllatusena. Upa poolt kostnud paugutamist peeti niisama harjutamiseks ja hirmutamiseks, lähenevaid mehi aga omadeks. Karistussalga ootamatu rünnak ajas nad põgenema, vastutuld andnud mässajatel sai aga laskemoon otsa.[199] Klaari teatel oli Vaiveres 300 „punast“, kellest 43 langes ja 37 võeti vangi.[196] Sunila väitel oli langenuid 20, kellest kõik on nimeliselt teada. Mõnede teadete järgi tapsid karistussalklased ka haavatud ja vangivõetud mässajaid.[200] Kuressaarde sisenes karistussalk Klaari raporti kohaselt kell 15 ja kaasasolnud vangid pandi laulma Eesti hümni.[196] Ühe pealtnägija mälestuste kohaselt sunniti vange laulma "Mu isamaa armas!".[201]

Kellamäe mässuliste grupeering pidas Kuressaarde marssivaid vägesid enda omadeks ja alustas pealetungi linnale. Klaar läks neile kolme kuulipildujaga vastu ja pärast tule avamist said ründajad aru, et tegu pole omadega. Kui nende juurde jõudsid ka Upalt saabunud põgenikud, siis rünnak lõpetati ja Kellamäe grupp läks laiali. Samamoodi talitas ka Sikassaare mässajate grupp. Kuigi Loode kõrtsi juurde kogunenud mässajate salk jäi veel alles, on 21. veebruari peetud Saaremaa mässi lõpukuupäevaks.[202][203]

21. veebruar oli väidetavalt esimene päev, mil Eesti ajalehtedes avalikkust Saaremaa mässust informeeriti. Olevat kardetud, et saarlaste eeskujul võidakse mässu alustada ka mandril.[204]

Viimased kokkupõrked muuda

Pärast 21. veebruari toimusid veel mõned üksikud väikesed kokkupõrked mässulistega. 22. veebruaril ajasid valitsusväed Nasval laiali Loode grupeeringu, langes kaks mässajat.[205] 25. veebruaril oli Pärsamal kokkupõrge mässajate rühmaga. „Punastel“ oli 1 langenu ja 3 haavatut, valitsusväe salgal 1 haavatu.[206][207] August Sunila andmetel langes mässu käigus lahingutes kokku 81 mässulist, kellest 67 nimed on teada.[208] Jaan Klaari ja mässu uurimise erakorralise komisjoni teatel oli langenuid aga üle 130.[209]

Mässu järelkajad muuda

Võimu kindlustamine muuda

Alates 24. veebruarist kästi saarte elanikel kolme päeva jooksul oma relvad ja laskemoon ära anda ning vastuhakkajaid ähvardati surmanuhtlusega.[210] 3. märtsil korrati käsku sõjariistade äraandmise kohta, kuid hulk relvi jäi endiselt rahva kätte. Kogula vallas toimunud läbiotsimistel leiti 65 sõjapüssi 2000 padruniga ja Uuemõisa vallas 70 püssi 1000 padruniga.[211] 26. veebruaril keelas Klaar ära omavolilised rekvireerimised, norimised, asjatud kaebused, elanikelt asjade väljapressimised. 1. märtsil keelas Saarte komandant Aleksander Rosalk ära elanike omavolilised koosolekud ja peod.[212] Klaar ja Rosalk tegid ühise avalduse, kus ütlesid, et jutud nagu oleks Saaremaale tulnud sõjavägi parunite formeeritud ja ära ostetud ei vasta tõele ja taoliste kuulujuttude levitajad tuleb arreteerida kui provokaatorid. Nad olevat tulnud korda jalule seadma, mitte korda rikkuma või kellegi klassihuvisid kaitsma.[213]

Victor Neggo teatas 6. märtsil valitsusele, et „mässu tuli hõõgub tuha all edasi“ ja agitaatorid käivad endiselt ringi.[214] Märtsi algul kirjutas ka Karl Tamm oma mässu kohta esitatud ettekandes, et „meeleolu masside seas on veel ärev“ ja oodatakse valitsusvägede lahkumist, et teha uuesti võimuhaaramiskatse. Kõige sobivamaks ajaks selleks ettevõtmiseks peetakse jäälagunemise aega, mil mitme nädala jooksul üle mere ei pääse. Levitatavat jutte, et Pärnu on juba lätlaste käes, kellelt on abi oodata. Uue mässu ärahoidmiseks palus Tamm Saaremaale saata või seal formeerida 150-meheline komando.[215][216]

Karistusaktsioonid muuda

Klaar määras Kuressaares ametisse sõjaväljakohtu, millel oli õigus määrata süüdimõistetuid vangiroodu, sunnitööle või rakendada surmanuhtlust. Valdadesse saadeti karistussalklased mässus osalenud inimesi arreteerima ja Kuressaarde toimetama.[37][154] Klaari määratud sõjaväljakohus lõpetas tegevuse 6. märtsil ja tema karistussalk lahkus 7. märtsil. Saarte komandandina jäi kohapeale korda hoidma Aleksander Rosalk, kes asutas oma sõjaväljakohtu, mis tegutses märtsi lõpuni.[217] Kohtuprotsesse mässus osalemises süüdistatute üle peeti hiljemgi: 1925.[218] ja 1927. aastal.[219]

Saare maakonna miilitsaülema abi ettekandele toetuva August Sunila andmetel lasti sõjaväljakohtu otsusel maha 68, mõisteti sunnitööle 58 ja vangi 15 inimest. 78 inimesele määrati ihunuhtlus. Lisaks sellele lasi karistussalk maha 14 ja andis ihunuhtlust 40 inimesele. Politsei valve alla anti 114 inimest. Arreteeritud, kuid hiljem vabastatud isikuid oli 366. Kõik need inimesed on ka nimeliselt teada.[220] Saare maakonna politsei 1919. aasta aruande järgi määrati aga surmanuhtlus 53, sunnitöö 72 ja valve alla jätmine 98 inimesele.[221] Aleksander Valtini väitel karistati üle 100 inimese sunnitööga ja 31 vitsanuhtlusega. Jaan Klaari ja mässu uurimise erakorralise komisjoni teatel lasti sõjaväljakohtu otsusel maha 33 inimest. Eduard Kübarsepa sõnul määrati surmanuhtlus 39 inimesele.[222] Paljud vanglaagritesse mõistetud inimesed vabastati hiljem Asutava Kogu poolt välja kuulutatud amnestiaga.[213]

Sõjaväljakohtu poolt surmamõistetud lasti maha Kullimäel ja Sepamaa lahe ääres.[223] Mõned tunnistajad on ühe hukkajana nimetanud kohalikku pastorit ja hilisemat luterliku kiriku piiskopi Bernhard Rahamäge. Taavi Minniku arvates on tõendeid hukkajate tegutsemisest alkoholi mõju all. Üks sellele viitav näide on Saaremaa komandandi poolt sisekaitseülemale esitatud taotlus anda kohtuotsuse täideviijatele 10 liitrit piiritust.[224][225]

14. märtsil (teistel andmetel 13. märtsil) tabati mässu üks juhtfiguure Aleksander Koit, kes oli end varjanud isatalu põllupeenrasse rajatud koopas. Koidu olevat välja andnud üks vahistatud mässaja, kellele lubati selle eest vabadus garanteerida. Koit viidi Laimjala vallamaja arestikambrisse. Tema vahistamise kohta telegrammi saanud kindral Põdder andis korralduse mees Tallinna viia, kuid selleks ajaks oli ta juba hukatud.[226][227] Mihhail Õue, Timofei Räimauk ja Mihkel Öövel pääsesid arreteerimisest varjates end Muhumaal kuni 1920. aasta suveni ja minnes siis Kihnu ja Mandri-Eesti kaudu Nõukogude Liitu, kus nad astusid eesti ratsaväepolku.[228]

Karistussalga ja sõjaväljakohtu tegevusele on ette heidetud inimeste karistamist ilma küllaldase või igasuguse uurimiseta, vägivalla tarvitamist läbiotsmistel, inimeste raha ja väärtuslikemate esemete äravõtmist, ihunuhtluse kui karistusviisi rakendamist ja sakslaste osalust karistusaktsioonides.[229][230] Kullimäele olevat hukatavatel, kellest osa oli särgiväel ja paljajalu, kästud kõndida 4 versta külmas ilmas.[223][231] Suurt pahameelt tekitas saksakeelse leitnandi Helmuth Foelschi juhitud salga tegevus, mis olevat eriti karm ja metsik olnud. Laidoner andis nende vastu esitatud süüdistuste alusel 11. märtsil käsu see salk likvideerida.[232] Saare maakonnavalitsuse esimehe Timotheus Grünthali sõnul kasutati mässu mahasurumisel demokraatlikule riigile sobimatuid vahendeid ja selline karistus röövivat igasuguse usalduse valitsuse vastu.[233] Avalikkus sai karistussalga taolistest tegudest teada alles pärast Asutava Kogu valimisi.[234]

Mobilisatsioon muuda

Laidoner andis 27. veebruaril käsu mobilisatsiooni jätkamiseks. Kutsealusteks olid sarnaselt ülejäänud Eestiga nelja aastakäigu (22–26-aastased) mehed, kes „ilmusid korralikult maakonna mobilisatsioonibüroosse“ ja viidi rühma karistussalklaste poolt 3. märtsil Haapsallu. Enamus Saaremaalt mobiliseeritud mehi viidi soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni, kuigi alguses polevat väeosad tahtnud mässulisi saarlasi vastu võtta. Soomusrongide divisjoni staabiülem Johannes Poopuu, endine Saarte Kaitseliidu ülem, võttis nad oma eestkoste alla. Hiljem olevat nad end seal näidanud julgete, teovõimeliste ja Eesti riigile truude sõduritena.[167]

Mõju Eesti sisepoliitikale muuda

Mäss avaldas mõju Ajutise Valitsuse agraarpoliitikale.[224][235] 17. veebruaril kuulutati rüütelkonna mõisad riigi omandiks ja võeti Põllutööministeeriumi valitsemise alla. 28. veebruari määrusega nähti ette Põllutööministeeriumi valitsemise alla antud mõisamaade jagamine töötavale talurahvale kasutamiseks. Mõisate ülevõtmine oli eriti intensiivne Saaremaal. Karl Siilivase hinnangul loodeti nii rahustada maatamehi, kehvikuid ja soldateid, et ära hoida Saaremaa sündmuste kordumise mujal.[236]

Saaremaa rahutuste uurimiseks moodustati ja saadeti keskvalitsuse poolt kohapeale erakorraline komisjon koosseisus Jaan Teemant, Aleksander Rosalk ja Eduard Kübarsepp. Komisjon järeldas, et mässulise olukorrani ja ässitajate kuulamiseni viis viha mõisnike vastu, majanduslik kitsikus ja sellest tulenev nälg maa järele. Soovitati tarvitusele võtta abinõud maaküsimuse lahendamiseks rahva soovide kohaselt. Victor Neggo taotles Saare maavalitsuse liikmete tagandamist, süüdistades neid mitmesuguses valitsusvastases tegevuses ja mässu puhkemisele kaasaaitamises. Asemele pakkus ta oma parteikaalasi Maaliidust. Uurimiskomisjon Neggoga ei nõustunud, kuid vabastas Mihkel Nepsi siiski ametist iseloomupuuduste tõttu.[237][238]

Siilivase arvates mõjutas mäss ka Asutava Kogu valimisi. 1. märtsi Tööerakonna kongressil rääkis partei liider Aleksander Veiler, et vanaviisi jätkates tekib lisaks Saaremaale ka mujal „kodusõja väerind“. Sotsiaaldemokraadid hoiatasid, et „terroripoliitika“ jätkamine loob soodsa pinna uute rahutuste tekkeks. Maaliidu juhitava Ajutise Valitsuse „terroripoliitikat“ kritiseerinud ning maad ja rahu lubanud Tööerakond ja sotsiaaldemokraadid said kahe peale kokku 89% Saare maakonnas antud häältest, Maaliit aga 3%.[239] Asutavasse Kogusse valiti Saaremaalt tööerakondlased Timotheus Grünthal ja Aleksander Velvelt ning sotsiaaldemokraat Mihkel Neps.[240]

Nõukogude võimu suhtumine mässu muuda

Eesti kommunistide jaoks oli Saaremaa mäss oluline sündmus, seda peeti töörahva revolutsiooniks. Nõukogude Liidus tähistati mässu aastapäevi pidulikult ja avaldati hulgaliselt vastavateemalisi artikleid ja raamatuid.[241][242] Kui Eestis 1940. aastal Nõukogude võimu kehtestati, siis hukati peaaegu kõik Saaremaal käinud valitsusvägede ohvitserid. Elusolevad mässuliste poolel osalenud inimesed tõsteti aga au sisse,[243] näiteks Mihhail Õue sai Valjala kolhoosi esimeheks.[244] Piret Hiie andmeil nimetasid seetõttu end mässajaks isegi mõned inimesed, kes tegelikult mässus ei osalenud.[245]

„Ülestõusu kangelastele“ rajati monumente (Kuressaares, Kudjapel) ja paigaldati mälestuskive (Kullimäel, Upal).[245] Kuressaare monument, mis kandis nime „Upa-mehed“, avati 1963. aastal. Linna keskväljakul asunud mälestusmärk kujutas endast neli meetrit kõrget kivilahmakat, mille seest olid mehed välja tahutud. Tegu oli Eesti esimese figuraalse Teise maailmasõja järgse dolomiitmonumendiga. Selle autorid oli skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp.[246] Mälestusmärk eemaldati 1990. aastal,[245] võeti tükkideks ja ladustati Kaarma karjääris. 2006. aastal seal Endel Tanilsoo juubelinäituse jaoks mõnd figuraalset tükki otsimas käinud Saaremaa Muuseumi direktor Endel Püüa ei leidnud midagi.[246] 2007. aastal soovis Upa-meeste mälestusmärki endale Eesti ajaloomuuseum,[247] kuid kohapeal ilmnes, et monument oli omal ajal halvasti lahti võetud ja karjääris tükid üksteise peale vistaud ning seetõttu aja jooksul sisuliselt hävinenud.[248]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Karl Siilivask (peatoimetaja). Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). II köide, 1982. Lk 275
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Piret Hiie. 1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal. Saaremaa Muuseumi toimetused, 2010. Lk 14
  3. ↑ 3,0 3,1 August Sunila (peatoimetaja). Saaremaa ülestõus 1919. Eesti Raamat, 1988. Lk 45
  4. ↑ Sunila 1988, lk 34–36
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Sunila 1988, lk 36
  6. ↑ Siilivask 1982, lk 276
  7. ↑ 7,0 7,1 Hiie 2010, lk 13–14
  8. ↑ 8,0 8,1 Sunila 1988, lk 37
  9. ↑ 9,0 9,1 Hiie 2010, lk 16
  10. ↑ Hiie 2010, lk 12–13
  11. ↑ Hiie 2010, lk 13–15
  12. ↑ Eimar Tärk. 1919. aasta Muhu- ja Saaremaa mäss ning selle kuvandid eestikeelses ajakirjanduses perioodil 1919–1940. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2017. Lk 11
  13. ↑ 13,0 13,1 Hiie 2010, lk 46
  14. ↑ Sunila 1988, lk 41–42
  15. ↑ Hiie 2010, lk 19–20
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 Sunila 1988, lk 52
  17. ↑ 17,0 17,1 Hiie 2010, lk 21,40
  18. ↑ Hiie 2010, lk 45
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Hiie 2010, lk 17
  20. ↑ Hiie 2010, lk 23
  21. ↑ Hiie 2010, lk 18
  22. ↑ Hiie 2010, lk 15–16
  23. ↑ Sunila 1988, lk 43–44
  24. ↑ Siilivask 1982, lk 273–274
  25. ↑ Siilivask 1982, lk 266–273
  26. ↑ Sunila 1988, lk 55–56
  27. ↑ Mati Graf. Eesti rahvusriik: ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti vabariigi sünnini. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastusgrupp, 1993. Lk 266
  28. ↑ Siilivask 1982, lk 274–275
  29. ↑ Tärk 2017, lk 27; viide artiklile: V.V. „Kui Saarel tehti “iseseisvust”“. Meie Maa. 20.02.1934.
  30. ↑ Hiie 2010, lk 43
  31. ↑ Sunila 1988, lk 27
  32. ↑ Graf 1993, lk 263
  33. ↑ 33,0 33,1 Sunila 1988, lk 153, 157
  34. ↑ Siilivask 1982, lk 276–277
  35. ↑ Hiie 2010, lk 17–18
  36. ↑ 36,0 36,1 Siilivask 1982, lk 277
  37. ↑ 37,0 37,1 Sunila 1988, lk 156
  38. ↑ 38,0 38,1 Hiie 2010, lk 21
  39. ↑ Sunila 1988, lk 50
  40. ↑ Sunila 1988, lk 26
  41. ↑ 41,0 41,1 Sunila 1988, lk 30
  42. ↑ Hiie 2010, lk 47–48
  43. ↑ Hiie 2010, lk 45–49
  44. ↑ Sunila 1988, lk 58–59
  45. ↑ Sunila 1988, lk 27–28
  46. ↑ Hiie 2010, lk 27–28
  47. ↑ 47,0 47,1 Siilivask 1982, lk 278
  48. ↑ Hiie 2010, lk 28–29
  49. ↑ Sunila 1988, lk 10–11
  50. ↑ 50,0 50,1 Sunila 1988, lk 30, 64
  51. ↑ 51,0 51,1 51,2 Tärk 2017, lk 16
  52. ↑ Sunila 1988, lk 20, 46
  53. ↑ Hiie 2010, lk 31
  54. ↑ Sunila 1988, lk 46
  55. ↑ Hiie 2010, lk 33
  56. ↑ 56,0 56,1 Sunila 1988, lk 11
  57. ↑ 57,0 57,1 Eimar Tärk 2017, lk 13
  58. ↑ Hiie 2010, lk 42–43
  59. ↑ Sunila 1988, lk 26, 28
  60. ↑ Sunila 1988, lk 29
  61. ↑ 61,0 61,1 Hiie 2010, lk 29–30
  62. ↑ Sunila 1988, lk 24–32
  63. ↑ August Sunila. Saaremaa töörahva ülestõus 1919. aastal. Eesti Riiklik Kirjastus, 1954. Lk 17
  64. ↑ 64,0 64,1 Hiie 2010, lk 32
  65. ↑ Sunila 1988, lk 49–50, 64
  66. ↑ Sunila 1988, lk 29–30
  67. ↑ Sunila 1988, lk 12
  68. ↑ Sunila 1988, lk 10
  69. ↑ Tärk 2017, lk 26–27
  70. ↑ Sunila 1988, lk 173–174
  71. ↑ 71,0 71,1 Sunila 1988, lk 71
  72. ↑ 72,0 72,1 Hiie 2010, lk 60–61
  73. ↑ Sunila 1988, lk 31
  74. ↑ 74,0 74,1 Hiie 2010, lk 26
  75. ↑ Sunila 1988, lk 62
  76. ↑ 76,0 76,1 Sunila 1988, lk 28
  77. ↑ Hiie 2010, lk 24–25
  78. ↑ Sunila 1988, lk 40
  79. ↑ Siilivask 1982, lk 225
  80. ↑ 80,0 80,1 80,2 Hiie 2010, lk 25
  81. ↑ Sunila 1988, lk 51
  82. ↑ Sunila 1988, lk 64
  83. ↑ Tärk 2017, lk 12–13, 27
  84. ↑ Sunila 1988, lk 45–46
  85. ↑ Sunila 1988, lk 47, 53
  86. ↑ 86,0 86,1 Sunila 1988, lk 47
  87. ↑ 87,0 87,1 Hiie 2010, lk 34
  88. ↑ 88,0 88,1 Sunila 1988, lk 53
  89. ↑ Sunila 1988, lk 46–47
  90. ↑ Hiie 2010, lk 33–34
  91. ↑ Hiie 2010, lk 34–35
  92. ↑ Sunila 1988, lk 48
  93. ↑ 93,0 93,1 Sunila 1988, lk 21
  94. ↑ Sunila 1988, lk 54
  95. ↑ Sunila 1988, lk 55
  96. ↑ Sunila 1988, lk 49, 51
  97. ↑ Sunila 1988, lk 92–93
  98. ↑ Hiie 2010, lk 23–24, 66
  99. ↑ 99,0 99,1 Sunila 1988, lk 42
  100. ↑ Sunila 1988, lk 137
  101. ↑ Sunila 1988, lk 42–43
  102. ↑ Sunila 1988, lk 49, 59–60
  103. ↑ Sunila 1988, 16, 50
  104. ↑ Sunila 1954, lk 27
  105. ↑ Sunila 1988, lk 112
  106. ↑ Saaremaa mässu viimane vaatus. Meie Maa, 26.09.1925
  107. ↑ Hiie 2010, lk 26, 51
  108. ↑ Sunila 1988, lk 17–18
  109. ↑ Sunila 1988, lk 16–17, 50, 68, 93
  110. ↑ Hiie 2010, lk 50
  111. ↑ Sunila 1988, lk 30, 65
  112. ↑ Sunila 1988, lk 98
  113. ↑ 113,0 113,1 113,2 Sunila 1988, lk 16
  114. ↑ Sunila 1988, lk 68
  115. ↑ Hiie 2010, lk 51
  116. ↑ Sunila 1988, lk 63, 68–70
  117. ↑ Hiie 2010, lk 52–55
  118. ↑ Sunila 65, 70
  119. ↑ Hiie 55–56
  120. ↑ Hiie 2010, lk 56
  121. ↑ 121,0 121,1 Sunila 1988, lk 63
  122. ↑ Hiie 2010, lk 58–59
  123. ↑ Sunila 1988, lk 65–66, 70–71
  124. ↑ Hiie 2010, lk 60–64, 72
  125. ↑ Sunila 1988, lk 65
  126. ↑ Hiie 2010, lk 63–65
  127. ↑ Alternatiivse versiooni kohaselt oli esimene informeerija keegi tundmatuks jäänud isik (Hiie 2010, lk 65)
  128. ↑ Sunila 74, 135
  129. ↑ Sunila 74, 92, 135
  130. ↑ Hiie, lk 66
  131. ↑ Hiie 2010, lk 79
  132. ↑ Karl Tamme väitel oli lisaks Jõgile veel üks puuduja
  133. ↑ Hiie 67–68
  134. ↑ Sunila 1988, lk 135–136
  135. ↑ Hiie 2010, lk 59–60, 63
  136. ↑ Sunila 1988, lk 117
  137. ↑ Hiie 2010, lk 71–73
  138. ↑ Sunila 1988, lk 105
  139. ↑ Sunila 1988, lk 96
  140. ↑ Hiie 2010, lk 24
  141. ↑ Hiie 2010, lk 56–58
  142. ↑ Sunila 1988, lk 72
  143. ↑ Hiie 2010, lk 58
  144. ↑ Sunila 1988, lk 72–75, 103–104, 135–137
  145. ↑ Hiie 2010, lk 69–70
  146. ↑ Siilivask 1982, lk 282
  147. ↑ Sunila 1988, lk 113
  148. ↑ Sunila 1988, lk 22
  149. ↑ Sunila 1988, lk 104
  150. ↑ 150,0 150,1 150,2 Hiie 2010, lk 70
  151. ↑ Sunila 1988, lk 11, 102
  152. ↑ Sunila 1988, lk 30, 75, 151
  153. ↑ Hiie 2010, lk 79–80
  154. ↑ 154,0 154,1 Hiie 2010, lk 93
  155. ↑ 155,0 155,1 Sunila 1988, lk 151
  156. ↑ 156,0 156,1 Sunila 1988, lk 76
  157. ↑ 157,0 157,1 Sunila 1988, lk 152
  158. ↑ Sunila 1988, lk 161
  159. ↑ Hiie 2010, lk 82
  160. ↑ Sunila 1988, lk 136–137
  161. ↑ Sunila 1988, lk 75
  162. ↑ Hiie 2010, lk 73–74
  163. ↑ Sunila 1988, lk 83
  164. ↑ Sunila 1988, lk 48–49
  165. ↑ Hiie 2010, lk 35–37
  166. ↑ Sunila 1988, lk 76–78,152
  167. ↑ 167,0 167,1 Hiie 2010, lk 103
  168. ↑ Hiie 2010, lk 83
  169. ↑ Sunila 1988, lk 122–127, 164
  170. ↑ 170,0 170,1 170,2 Sunila 1988, lk 78
  171. ↑ 171,0 171,1 Hiie 2010, lk 76
  172. ↑ Siilivask 1982, lk 283
  173. ↑ Sunila 1988, lk 135–137
  174. ↑ Sunila 1988, lk 107–108
  175. ↑ Sunila 1988, lk 83, 153
  176. ↑ Hiie 2010, lk 85
  177. ↑ Sunila 1988, lk 153–154
  178. ↑ Sunila 1988, lk 123–124, 162–163
  179. ↑ Sunila 1988, lk 18, 125–126, 154
  180. ↑ 180,0 180,1 Hiie 2010, lk 86
  181. ↑ Sunila 1988, lk 125
  182. ↑ 182,0 182,1 Sunila 1988, lk 162
  183. ↑ Sunila 1988, lk 125–126
  184. ↑ Sunila 1988, lk 154
  185. ↑ Sunila 1988, lk 16, 78–82
  186. ↑ 186,0 186,1 Hiie 2010, lk 77
  187. ↑ Sunila 1988, lk 82
  188. ↑ Sunila 1988, lk 80
  189. ↑ Sunila 1988, lk 81–82
  190. ↑ Hiie 2010, lk 74
  191. ↑ Sunila 1988, lk 82–83
  192. ↑ Sunila 1988, lk 83–84, 154
  193. ↑ Sunila 1988, lk 164
  194. ↑ Sunila 1988, lk 84, 154–155
  195. ↑ Sunila 114
  196. ↑ 196,0 196,1 196,2 Sunila 1988, lk 155
  197. ↑ Hiie 2010, lk 88
  198. ↑ Sunila 1988, lk 84–86
  199. ↑ Sunila 1988, lk 86–87
  200. ↑ Sunila 1988, lk 87
  201. ↑ Sunila 1988, lk 89
  202. ↑ Sunila 1988, lk 88, 155
  203. ↑ Hiie 2010, lk 90
  204. ↑ Hiie 2010, lk 84
  205. ↑ Sunila 1988, lk 88–89, 113, 156
  206. ↑ Hiie 2010, lk 92
  207. ↑ Sunila 1988, lk 119
  208. ↑ Sunila 1988, lk 133
  209. ↑ Hiie 2010, lk 96
  210. ↑ Hiie 2010, lk 91–92
  211. ↑ Hiie 2010, lk 102
  212. ↑ Hiie 2010, lk 92–93
  213. ↑ 213,0 213,1 Hiie 2010, lk 94
  214. ↑ Siilivask 1982, lk 287
  215. ↑ Sunila 1988, lk 138
  216. ↑ Siilivask 1982, lk 310
  217. ↑ Hiie 2010, lk 94–95
  218. ↑ enamik 1925. aastal süüdimõistetuid mõisteti aasta hiljem õigeks. 90. aastat Saaremaa mässust: Muhu mässumehed süüpingis, Meie maa, 14.02.2009
  219. ↑ Siilivask 1982, lk 286
  220. ↑ Sunila 1988, lk 133–134
  221. ↑ Sunila 1988, lk 172–173
  222. ↑ Hiie 2010, lk 95–96
  223. ↑ 223,0 223,1 Hiie 2010, lk 95
  224. ↑ 224,0 224,1 Taavi Minnik. The Cycle of Terror in Estonia, 1917–1919: On its Preconditions and Major Stages. Journal of Baltic Studies, 46 (1), 35–47, 2015
  225. ↑ Sunila 1988, lk 165
  226. ↑ Hiie 2010, lk 37–38
  227. ↑ Sunila 1988, lk 132
  228. ↑ Sunila 1988, lk 17
  229. ↑ Sunila 1988, lk 126–129
  230. ↑ Hiie 2010, lk 95, 105–106
  231. ↑ Sunila 1988, lk 128, 130
  232. ↑ Sunila 1988, lk 133, 169–171
  233. ↑ Sunila 1988, lk 128–129
  234. ↑ Sunila 1988, lk 122
  235. ↑ Siilivask 1982, lk 318
  236. ↑ Siilivask 1982, lk 287, 319–321
  237. ↑ Hiie 2010, lk 18, 96–99
  238. ↑ Endel Püüa. Saaremaa Maakonnanõukogu ja Maavalitsus aastail 1917 – 1940. Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997 – 1998"
  239. ↑ Siilivask 1982, lk 310–317
  240. ↑ Hiie 2010, lk 48
  241. ↑ Hiie 2010, lk 8–10
  242. ↑ Sunila 1988, lk 10–23
  243. ↑ Hiie 2010, lk 109
  244. ↑ Sunila 1954, lk 43
  245. ↑ 245,0 245,1 245,2 Hiie 2010, lk 109–111
  246. ↑ 246,0 246,1 Kurb lugu vaesest Viktorist. Eesti Ekspress, 1. veebruar 2006
  247. ↑ Ajaloomuuseum saab Saaremaalt teisegi punamonumendi. Meie Maa, 6. september 2007
  248. ↑ Ajaloomuuseum jäi Upa-meeste monumendita. Meie Maa, 25. oktoober 2007

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Saaremaa_mäss&oldid=6613214"