Sõzrani sild, ka Aleksandri sild, (vene keeles Сызранский мост, Александровский мост) on raudteesild üle Volga jõe Oktjabrskis Samara oblastis, 18 km Sõzranist ülesvoolu.

Sõzrani sild (kaheteeline raudteesild; foto 2012)
Aleksandri sild avati liikluseks 1880
Aleksandri sild (üheteeline raudteesild)

Silda peeti oma aja tehnilise mõtte imeks ja omapäraseks "Aasia väravateks".[1]

Sõzrani sild oli esimene raudteesild Volga jõe kesk- ja alamjooksul.

Silla esialgne nimi oli Aleksandri sild (keiser Aleksander II auks).[2] 1917. aastal nimetati ümber Sõzrani sillaks. 1990. aastatel ennistati algne nimi, kuid ka "Sõzrani sild" jäi käibele.

1900. aasta Pariisi maailmanäitusel eksponeeriti Aleksandri silla vähendatud mudelit. Praegu säilitatakse seda maketti raudteetranspordi keskmuuseumis Peterburis.[3]

Silla rajamine muuda

1877. aastal anti käiku Sõzranit läbiv Batraki–Orenburgi raudtee (Batraki oli Oktjabrski linna sellane nimi). Üle Volga toimis praamiühendus kuni Aleksandri silla avamiseni 1880. aastal[2].

13-avalise paralleelvöödega metallsõrestiksilla projekteeris Nikolai Beleljubski. Silla üldpikkus on 1483 m, sillete skeem 13 x 109,2 m.[2] Valmimisel oli sild Euroopa pikimaid.

Üheteelise raudteesilla ehitamist juhtisid insenerid Konstantin Mihhailovski, Vladimir Berezin ja Eugen Karl von Knorre. Rakendati ehitustehnoloogilisi novaatorlikke lahendusi (uut tüüpi kessoonide kasutamine, fermide kokkupanek kaldal).[4]

Riiast toodi raudteed mööda kohale miljon puuda tsementi ja üle 140 tuhande puuda rauda kessoonide ehitamiseks. Teras telliti Belgiast.[3] Jäämurdjad kaeti viiburi graniidiga[5].

Objektiga oli hõivatud üle 2500 töölise. Insener-tehnilist personali oli sadakond spetsialisti.[3]

Sild avati pidulikult 30. augustil 1880. Sümboolse lindi lõikas läbi Vene Keisririigi teedeminister kindraladjutant Konstantin Possiet. Kahele ehitust juhtinud insenerile – Mihhailovskile ja Berezinile – andis keiser Aleksander II Püha Vladimiri ordeni 4. järgu.[3]

Taastamine ja rekonstrueerimine muuda

Vene kodusõjas kannatada saanud kahe sildeava sillafermide taastamisel lähtuti Lavr Proskurjakovi poolt 1907. aastal välja töötatud arvutusnormidest.[2]

Aastatel 1949–1951 rekonstrueeriti raudteesild kaheteeliseks ja vahetati välja kõik (peale kahe, mis pärast Vene kodusõda taastati) sildeava sillakandurid (paralleelvöödega sõrestikud asendati polügonaalvööga sõrestike vastu), 2002–2004 vahetati välja ka ülejäänud kahe ava sillafermid.[2]

Viited muuda

Välislingid muuda