Militaarrobot
Militaarrobot (sõjarobot) on sõjas kasutatav autonoomne (osaliselt isetegutsev) masin, mille eesmärgiks on abistada või asendada sõdureid sõjalistes ülesannetes. Paljudes sõjavägedes kasutatakse sõjaroboteid suure riskiga lahingupiirkondades ehk seal, kus oht sõjaväelaste ja tsiviilisikute eludele on väga suur. Militaarrobot on integreeritud süsteem, millesse on kaasatud hulk kõrgtehnoloogilisi lahendusi (kaamerad, sensorid, relvasüsteemid), mida saab vastavalt ülesande eesmärkidele seadistada ja varustada/relvastada.
Ajalugu muuda
Militaarrobotite ajalugu ulatub tagasi Teise maailmasõja aega. Sakslaste ehitatud Goliathid ja Nõukogude Liidu konstrueeritud kaugjuhitavad tankid on militaarrobotite varajasteks näideteks. Tegelikult ulatub militaarrobotite ajalugu veelgi kaugemale, täpsemalt aastasse 1898, kui Nikola Tesla ehitas raadio teel juhitava paadi. Ta pakkus oma leiutist Ameerika Ühendriikide mereväele, et toota raadio teel juhitavaid torpeedosid, kuid tema pakkumine lükati tagasi.[1]
Tesla leiutisest möödus ligikaudu kolmkümmend aastat enne, kui venelased lõid raadio teel juhitavad tankid (teletanks). Sõltuvalt ilmastikuoludest oli seda tanki võimalik juhtida 500–1500 meetri kauguselt. Tank oli varustatud Degtjarovi kuulipildujate ja leegiheitjate ning suitsukonteineritega, et teha sõduritele suitsukatet.[1]
Teiseks murranguliseks näiteks militaarrobotite valdkonnas oli sakslaste ennasthävitav roomikmasin Goliath. Tegemist oli 150 cm pika, 85 cm laia ja 60 cm kõrge masinaga, mille peamiseks ülesandeks oli transportida suur kogus (60–100 kg) lõhkeainet sihtmärgini ning sihtmärk hävitada. Seda masinat oli kaks mudelit: elektrimootoriga ja sisepõlemismootoriga odavam mudel, millest viimane leidis tänu lihtsamale konstruktsioonile ja soodsamale hinnale laiemalt kasutust. Goliathi puhul oli tegu väga aeglase masinaga, mida suure müra tõttu oli lihtne avastada ja kahjutuks teha.[1]
Tänapäev muuda
Robootika on viimase kolmekümne aasta jooksul drastiliselt muutunud erinevate tehnikavaldkondade kiire arengu tõttu, mis on kaasa toonud uued materjalid ning kiiremad, suurema jõudlusega, odavamad ja kergemad väiksemate mõõtmetega arvutid (Moore'i seadus). Esimesed programmeeritavad mehaanilised robotkäed leidsid kasutust juba pool sajandit tagasi erinevates tehastes, kuid mobiilsed ja autonoomsed roboteid sai kasutusele võtta alles 1980. aastatel.
Tänapäeva robotid on kohandatud liikumiseks maismaal, vees, õhus ja kosmoses. Robotmasinatel on maastikul liikumiseks rattad, roomikud või sammumiseks jalad ning isegi on võimalik roomajatele iseloomulik liikumine. Lendrobotite liikuma panemiseks kasutatakse nii propellereid kui ka reaktiivtõuget. Veealused robotseadmed võivad väliselt meenutada allveelaevu, kalu (angerjalisi) või isegi vähilisi. Paljud robotid saavad liikuda mitme keskkonnas. Ulmest on saanud reaalsus, aina rohkem näeb erineva keerukusastmega humanoidroboteid (nt Honda ASIMO), kuid teadaolevalt pole keegi veel selles valdkonnas võtnud suunda militaarotstarbeliste humanoidrobotite väljatöötamisele.
Robootika on palju arenenud nii riist- kui ka tarkvara mõttes. Masinad suudavad aina paremini õppida ja ka inimestega suhelda. Tehakse katseid, kuidas masinad omavahel koostööd tegema panna ning õpetada neile keerulistes olukordades toimetulemist.
Militaarotstarbel loodavate robotite väljatöötamisel kasutatakse kõiki teadmisi, millest selle peatüki esimeses osas juttu on olnud. Militaarrobotid leiavad palju kasutust nii luures, jälgimisel, miinide avastamisel ja demineerimisel kui ka vaenlase otsimisel ja hävitamisel. Hävitamiseks mõeldud masinaid juhivad seni veel inimesed, mis tähendab, et lõplikku rünnakuotsust ei tee masin, vaid ikkagi inimene ning seetõttu saame seni rääkida vaid autonoomsetest militaarrobotitest.[2]
Kategooriad muuda
- Mehitamata lennuvahendid (UAV) – peamiseks kasutusalaks on luure- ja jälgimisoperatsioonid;
- Mehitamata maismaaliikurid (UGV) – peamiseks kasutusalaks on luureoperatsioonid ja demineerimine;
- Mehitamata allveeliikur (UVV) – luure, jälgimine, demineerimine ja merepõhja geoloogiline kaardistamine;
- Multifunktsionaalsed varustuse ja logistikaveokid (MULE) – kõrge ohutasemega piirkondades sõduritele logistilise toe pakkumine;
- Relvastatud robotliikur (ARV) – vaenlase avastamine ja hävitamine [3]
Praegu kasutuses muuda
Maismaarobotid muuda
Ameerika Ühendriikide sõjavägi kasutab peamiselt kahte tüüpi autonoomseid maastikuroboteidː suured masinad (nt tankid, veoautod, buldooserid) ja väikesed masinad, mida üksikvõitleja suudab kaasas kanda.[2]
Väikesed robotid muuda
TALON muuda
TALONi puhul on tegemist väikese kaasavõetava robotiga, mis liigub roomikutel. Baaskonfiguratsioonis kaalub TALON vähem kui 45 kilogrammi. TALON on mitmekülgne masin, mida saab vastavalt vajadusele vähese vaevaga ümber seadistada. Baasmudelil on audio- ja videojälgimise võimalus ning mehaaniline käsi. Peamiselt kasutatakse seda robotit lõhkeseadeldiste demineerimiseks. Lisaks sellele on TALON varustatud keemia-, gaasi-, temperatuuri- ja radioaktiivsusanduritega ning väidetavalt teevad selle süsteemi arendajad katseid ka relvastatud mudelitega.[4]
Packbot muuda
Lisaks TALONile leiab palju kasutust Packbot, mis on TALONist väiksem ja kergem (baaskonfiguratsioon kaalub ligikaudu 18 kilogrammi). Sõdurid kasutavad seda robotit peamiselt linnalahingutes hoonete puhastamisel võitlejatest, kus Packbot saadetakse huvipakkuvasse hoonesse ning selle abil tehakse kindlaks vaenlase asukoht, arvukus ja muu vajalik eduka rünnaku tagamiseks.[5]
MATILDA muuda
MATILDA sarnaneb teiste väiksemate robotitega, kuid suurimaks erinevuseks on tema kõrge profiil (roomikud asetsevad kolmnurkselt). Sarnaselt TALONi ja Packbotiga annab MATILDAt vastavalt vajadusele ümber konfigureerida. See masin on ka piisavalt võimas: suudab enda järel isegi väikest järelkäru vedada.[6]
Suured robotid muuda
ACER muuda
ACERit arendab Mesa Robotics. Tegemist on väikese buldooseriga, mida kasutatakse demineerimisel ja takistuste eemaldamisel (masina külge kinnitatava suure lõiketeraga). Lisaks sellele suudab ACER enda järel vedada suuri raskusi (näiteks linnalahingus teele takistuseks jäetud tühjad masinad) ja transportida relvi ehk olla sõduritele mobiilseks varustuse platvormiks. ACERi külge saab kinnitada spetsiaalse miinivälja puhastusseadme, mille abil saab kiiresti puhastada tundmatu ala kõikvõimalikest lõhkeseadeldistest.[7]
ARTS muuda
ARTS (All-Purpose Remote Transport System) töötas välja Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Selle roboti ainus eesmärk on hävitada lõhkekehi. ARTSi näol on tegemist buldooseriga, mille külge saab vastavalt vajadusele kinnitada spetsiaalse miinidest puhastamise seadme, mehaanilise käe või vesilõikuri.[8]
Lendrobotid muuda
RQ-4A Global Hawk muuda
RQ4A Global Hawk on kõrgel lendav, pika lennu- ja tööajaga, kaugjuhitav, piloodita, jäiga tiivaga robotlennuk, milles paiknevad sensorid annavad võimaluse teabe-, luure- ja reaalajas jälgimisinfo (ISR) kogumiseks ilmastikust sõltumata. Sellise roboti eesmärgiks on laiendada informatsiooni kogumist, toetada õhust ühendatud võitlusüksuste tegevust.[9]t
MQ-1B Predator muuda
MQ-1B Predator on relvastatud, mitmeotstarbeline, keskmisel kõrgusel lendav, kaugjuhitav kolbmootoriga piloodita lennuk, mida kasutatakse peamiselt luureinformatsiooni kogumiseks ja teisejärguliselt relvastatud ründevahendina. Tänu mitmekülgsetele kommunikatsioonivõimalustele, täpsetele sensoritele ja relvastusele on Predator suurepärane vahend konkreetsete sihtmärkide koordineeritud täpseteks rünnakuteks. Lisaks kasutatakse Predatorit õhuruumi kaitsel, päästeoperatsioonidel, konvoide ja rünnakute toetamisel ning mitmel pool mujal.[10]
Tulevik muuda
Suure tõenäosusega saavutab robootika juba lähitulevikus uue taseme ning reaalsus, kus masinad teevad suurema osa töödest inimeste eest ära, ei ole kaugel (tegelikult toimub see juba praegu) ning sõjapidamine ei ole erand. Praegu tehakse palju uurimis- ja arendustööd, et lahinguväljal vahetada inimesed masinate vastu. Ameerika Ühendriikides on käimas projekt Alfa (Project Alpha), mille käigus uuritakse, kas ja kuidas oleks võimalik luua roboteid, mis suudaksid täita enamiku kui mitte kõiki lahinguväljal vajalikest tegevustest. Uurimistöö pealkirja "Autonoomsuse efektid" ("Unmanned Effectsː Taking the Human out of the Loop") põhjal on alust arvata, et juba järgneval kümnendil võivad ühisesse võrku ühendatud autonoomsed robotid olla lahinguvälja normaalseks osaks.[3]
Suuremaks eesmärgiks on välja töötada taktikaline autonoomne sõdur (TAC – Tactical Autonomous Combatant), mis suudab võidelda nii maismaal, õhus, kosmoses kui ka vee all ning peab vastu karmidele tingimustele (ekstreemsed temperatuurid, radioaktiivsus, keemia- ja bioloogiliste relvade saastatud piirkonnad) ning vajab minimaalselt, kui üldse, inimese sekkumist juhendamisel ja koordineerimisel.[11]
Tagajärjed muuda
Militaarrobotite väljatöötamisel ja kasutamisel on palju positiivseid külgi, kuid ei tohi unustada, et ühes sellega kasvab ka autonoomsete masinate eksimuste ja väärkäitumisjuhtude oht. Täielik roboti sõltumatus on paratamatu suund, kuna ainult vahendava kontrollilüli, inimese otsustamise kaotamise järel, suudavad masinad olla otsuste vastuvõtmisel tõeliselt kiired ja väga efektiivsed. Sellegipoolest tasub ja tuleb inimesel robotite loomisel pöörata tähelepanu eetikale, mis ühiskonna kiireneva elutempoga ja militaarmasinate suurema nõudluse järel võib varju jääda.
Mõned mõtlemapanevad küsimused:
- Kui robot keeldub talle antud käsust (eeldades masina teadlikkust konkreetsest olukorrast), siis kes vastutab kõikvõimalike tagajärgede eest?
- Millistes olukordades tuleks robotile usaldada lõplik otsuste vastuvõtmine?
- Kuidas garanteerida, et robotid ei välju kontrolli alt ega pöördu omaenese või liitlaste vastu (vead riistvaras või tarkvaras, vastaste poolt ümberprogrammeerimine ja häkkimine).
- Kas militaarrobotid peaksid olema programmeeritud ennast kaitsma?
- Kas robotite kasutamine võib mõjutada vastase tsiviilelanikkonna manipuleerimist ja mõjutamist?
Ilmselgelt võib väita, et militaarrobotite kasutamine aitaks säästa inimelusid ja vähendada sõjakuritegude arvu. Siiski ei tohi robotite kasutuselevõtuga liigselt kiirustada. Igapäevastes seadmetes leiduvad tootmisvead (nii riist- kui ka tarkvaralised) ja nende tagajärjed ei ole võrreldavad militaarsetel eesmärkidel loodud robotite juures leiduvate hälvetega, millel võivad olla palju kordi suuremad ning isegi fataalsed tagajärjed. Seetõttu on põhjalikud ja ülimalt täpsed katsetused selliste masinate puhul veel hädavajalik protsess.
Militaarrobotite aina suurem kasutamine toob modernsesse sõjapidamisse arengu, mis ületab kordades kõik varasemad saavutused (nt vibu, lennuk). Robotite näol ei ole tegemist lihtsalt järjekordse tööriistaga, mida lahinguväljal kasutada, vaid reaalne suund asendada praegused inimsõdurid täielikult masinate vastu. Sellest tulenevalt tekib palju eetilisi kui ka sotsiaalseid küsimusi, mis nõuavad analüüsi ja avalikku arutelu juba praegu, enne kui tehakse rutakaid otsuseid või kui kiiresti ja piisava kontrollita ehitatud masinad millegi väga ootamatuga võivad hakkama saada.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Army of Robots (2016). History of Military Robots. Vaadatud 05.04.2016.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Lin, Patrik. Bekey, Geroge. Abney, Keith (2008). Autonomous Military Roboticsː Risk, Ethics and Design. Vaadatud 08.04.2016.
- ↑ 3,0 3,1 EngineersGarage (2016). Military Robotics: Robots in the Military. Vaadatud 04.05.2016.
- ↑ Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː TALON. Vaadatudː 04.05.2016.
- ↑ Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː Packbot. Vaadatudː 04.05.2016.
- ↑ Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː MATILDA. Vaadatudː 04.05.2016.
- ↑ Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː ACER. Vaadatudː 04.05.2016.
- ↑ Grabianowski, Ed (2016). How Military Robots Workː ARTS. Vaadatudː 05.04.2016.
- ↑ U.S Air Force (2014). RQ-4 Global Hawk. Vaadatud 04.05.2016.
- ↑ U.S Air Force (2015). MQ-1B Predator. Vaadatudː 08.05.2016.
- ↑ About Careers (2016). Military Robots of the Future. Vaadatudː 04.05.2016.