Vikipeedia

Säilitusaine

Säilitusaine on looduslik või sünteetiline aine, mis aeglustab või takistab toote riknemist ning pikendab seeläbi selle säilimisaega. Säilitusained on laialdaselt kasutusel toiduaine-, kosmeetika- ja ravimitööstuses. Mitut säilitusainet, nagu sorbiin-, bensoe-, salitsüül- ja sidrunhapet võib leida looduses, kuid neid saab ka sünteetiliselt toota. Tihti kasutataksegi sünteetiliselt toodetud säilitusaineid.

Uus-Meremaa munade säilitusvahend Ovoline 20. sajandi esimesest poolest

Konservandid on need säilitusained, mida lisatakse toidule, et pidurdada mikroorganismide paljunemist. Konservante tähistatakse E-numbritega E 200 – E 299. Levinud konservandid on sorbiinhape ja selle soolad ehk sorbaadid, bensoehape ja selle soolad ehk bensoaadid ning nitritid ja nitraadid.

Kosmeetika- ja hügieenitoodetes kasutatakse säilitusaineid samuti enamasti selleks, et pidurdada mikroorganismide arengut. Sünteetilistest säilitusainetest kasutatakse enim parabeene. Kosmeetikatoodetele lisatakse ka salitsüülhapet, sidrunhapet, E-vitamiini jt säilitusaineid.

Sorbiinhape ja sorbaadid muuda

Sorbiinhapet ja sorbaate lisatakse toiduainetele või toidule, farmaatsiatoodetele, loomasöödale ning ka kosmeetikatoodetele, et takistada eelkõige hallitusseente, aga ka pärmseente ja bakterite paljunemist.[1][2] Sorbaatidest on toidus kasutatud kaaliumsorbaati, naatriumsorbaati ja kaltsiumsorbaati. Naatriumsorbaat enam ei kuulu lubatud säilitusainete loetellu.[3] Ka kaltsiumsorbaadi kasutamine toidus keelustati 2018. aasta jaanuaris Euroopa Liidus.[4] Sorbiinhape suurendab happelisust ning lahustub vees halvasti.[2][1] Ka kaltsiumsorbaat ei lahustu vees hästi[5], kuid kaaliumsorbaat lahustub vees kiiresti ning muundub happelises keskkonnas tagasi sorbiinhappeks.[6] Sorbaadid on ka head stabilisaatorid, aidates säilitada maitset, värvi, konsistentsi ja toiteväärtust.[1]

Sorbiinhape muuda

Sorbiinhape (E 200) eraldati pihlakamahlast esimest korda 1859. aastal ning tema nimetus tuleneb pihlaka ladinakeelsest nimetusest Sorbus. Looduslikult leidub sorbiinhapet rohkesti ka murakates.[2] Sorbiinhape on rasvhape, mis lagundatakse organismis kiiresti. Sorbiinhape ei mõjuta ei konserveeritavate toodete lõhna ega maitseomadusi. Sorbiinhapet kasutatakse nii toiduainetes kui ka pakendimaterjalides. Sorbiinhapet sünteesitakse tavaliselt keteenist ja krotoonaldehüüdist.[1][2][7]

Kaaliumsorbaat muuda

Kaaliumsorbaat (E 202) on säilitusaine, mida kasutatakse suure veesisaldusega toodetes[1], sest ta lahustub vees hästi.[6] Kaaliumsorbaadi mikroobivastane mõju suureneb happelisemas keskkonnas.[8]

Kaltsiumsorbaat muuda

Kaltsiumsorbaat (E 203) on siiani laialdaselt kasutusel olnud erinevates toiduainetes, eriti juustus.[1][9] Euroopa Toiduohutusamet korraldas aastatel 2010–2016 säilitusainete uue riskihindamise, mille käigus kaltsiumsorbaadi ohutus piisavat kinnitust ei leidnud. Seetõttu andis Euroopa Komisjon 22. jaanuaris 2018 välja määruse, millega keelustatakse kaltsiumsorbaadi kasutamine toidus. Seda määrust kohaldatakse alates 12. augustist 2018.[4]

Bensoehape ja bensoaadid muuda

Bensoehapet (E 210) ja bensoehappe soolasid kasutatakse säilitusainetena peamiselt toiduainetööstuses. Bensoehape ja bensoaadid on efektiivsed mikroobide vastu. Looduslikult leidub bensoehapet puuviljades, jõhvikates, pohlades ja mustikates. Toiduainetööstuses kasutatakse peamiselt sünteetilist bensoehapet. Bensoehape võib tekitada allergiat ning tema aurud võivad kahjustada hingamisteid. Bensoehape muundub organismis hipuurhappeks.[2] Bensoaatidest on Euroopa Liidus lubatud kasutada naatriumbensoaati (E 211), kaaliumbensoaati (E 212), kaltsiumbensoaati (E 213) ning erinevaid p-hüdroksübensoaate (E 214 – E 219).[10]

Nitritid ja nitraadid muuda

Nitriteid (E 249 ja E 250) ja nitraate (E 251 ja E 252) lisatakse enamasti lihale ja lihatoodetele nii värvuse, maitse ja lõhna säilitamiseks kui ka bakterite, eelkõige Clostridium botulinum'i elutegevuse pärssimiseks. Nitritite ja nitraatide kasutamine toidus võib viia kantserogeensete ühendite – nitrosoamiinide tekkeni. Nitrosoamiinide teket toidus on võimalik vähendada askorbiinhappe lisamisega.[11][12][13] Looduslikult leidub nitraate ka köögiviljades, nagu näiteks spinatis ja salatis. Nitritid ja nitraadid imenduvad kiiresti organismis, kust väljutatakse neist suurem osa nitraadina.[14]

Salitsüülhape muuda

Salitsüülhape on looduses leiduv karboksüülhape, mis on oma nimetuse saanud paju ladinakeelsest nimest Salix. Salitsüülhape on värvusetu ühend, mis ei lahustu vees hästi. Salitsüülhape pärsib küll bakterite ja seente arengut, kuid oma kõrvaltoimete tõttu ei ole salitsüülhape konservandina väga levinud.[2] Salitsüülhapet kasutatakse peamiselt kosmeetikatoodetes.[15]

Parabeenid muuda

 
Parabeen

Parabeenid on odavad ja efektiivsed sünteetilised säilitusained, mida kasutatakse laialdaselt kosmeetika- ja hügieenitoodetes, et takistada mikroorganismide levikut. Parabeenid on efektiivsed eriti bakterite ja seente vastu. Parabeene on säilitusainetena kasutatud alates 1920. aastatest. Parabeene kasutatakse näiteks meigitoodetes, niisutavates kreemides, juuksehooldusvahendites ja deodorantides[16]. Samuti võib neid leiduda toidus ja ravimites. Tuntuimad parabeenid on metüül-, etüül-, propüül- ning butüülparabeen. Enamasti lisatakse parabeene toodetele koos teiste säilitusainetega. Kosmeetikatoote pakendil peab olema kirjas, mis koostisaineid on tootes kasutatud. Koostisainete nimekiri on tarbija jaoks oluline, sest annab teavet nende koostisosade kohta, mida ta soovib vältida.[17][18][19] Parabeene ei tohi tootele lisada määratud piirnormist rohkem. 2014. aastal vähendas Euroopa Komisjon butüülparabeeni ja propüülparabeeni piirnormi kosmeetikatoodetes ning keelustas mitme parabeeni – isopropüülparabeeni, isobutüülparabeeni, fenüülparabeeni, bensüülparabeeni ja pentüülparabeeni kasutamise Euroopa Liidus.[20]

Kõige efektiivsemad on parabeenid vee baasil valmistatud toodetes ning happelises keskkonnas. Parabeenide toimet vähendavad tselluloosi derivaadid, proteiinid ja letsitiin.[21]

Parabeenide mõju tervisele muuda

Parabeenid, nagu ka hulk teisi säilitusaineid, võivad põhjustada allergiat. Parabeenid võivad naha kaudu sattuda organismi, kus neid on leitud nii uriinis, veres, rinnapiimas kui ka rinnavähihaigete rinnakoes. Parabeene tuvastatakse koeprooviga[16]. Parabeenide mõju inimese hormoonsüsteemile ning seost vähi tekkega on viimastel aastatel palju uuritud, kuid uuringute tulemused on vastuolulised. Kindlat tõendit selle kohta, et parabeenid vähki põhjustavad, ei ole veel leitud.[22]

Fenoksüetanool muuda

Fenoksüetanool on õlitaoline ja viskoosne aromaatne alkohol, mida kasutatakse säilitusainena kosmeetikatoodetes. Fenoksüetanoolil on spetsiifiline lõhn. Fenoksüetanool toimib hästi bakterite, seente ja hallituse vastu. Maksimaalne lubatud kogus tootes on vaid 1%, sest fenoksüetanool ärritab inimese silmi ja nahka[21] ning võib mõjuda neurotoksiliselt[23].

Bensüülalkohol muuda

Bensüülalkohol on antibakteriaalse toimega aromaatne alkohol, mida kasutatakse kosmeetikatoodetes säilitusaine ja lahustina. Bensüülalkoholi sisaldavad hulk erinevaid taimi ja mõned toiduained. Bensüülalkoholi leidub ka taimede eeterlikes õlides. Bensüülalkohol võib tekitada nahaärritust ja allergiat, mistõttu võib teda tootes olla maksimaalselt 1%.[21]

Formaldehüüdide vabastajad muuda

Formaldehüüdi vabastajad on vesilahustuvad säilitusained, mida lisatakse kosmeetikatoodetele. Formaldehüüdide vabastajaid kasutatakse koos parabeenidega. Formaldehüüdide vabastajate maksimaalne lubatud sisaldus tootes on 0,5%, sest nad võivad põhjustada nahaärritust ja ekseeme.[21]

Formaldehüüd muuda

Formaldehüüd on gaas, mis koosneb vesinikust, hapnikust ja süsinikust. Formaldehüüdil on spetsiifiline lõhn ning ta on efektiivne säilitusaine hallituste ja bakterite vastu. Formaldehüüd on nii inimeste, loomade kui ka taimede üks ainevahetussaadusi ning esineb loomulikul kujul hingatavas õhus. Formaldehüüdi ei ole lubatud kasutada aerosooliballoonis. Formaldehüüd võib tekitada nahaärritust.[21]

DMDM hüdantoiin muuda

DMDM hüdantoiin on mikroobivastane säilitusaine. DMDM hüdantoiin on valge kristalne tahke aine, mis vabastab formaldehüüdi ning võib põhjustada allergiat. DMDM hüdantoiin ärritab nahka, silmi ja kopse.[21]

Metüülkloroisothiazolinoon muuda

Metüülkloroisothiazolinoon on antibakteriaalne ja seenevastane säilitusaine, mis võeti kasutusele 1970. aastal. Aine on kasutusel peamiselt kosmeetikatoodetes, eelkõige šampoonides ja seepides. Metüülkloroisothiazolinoon võib põhjustada allergilisi reaktsioone ning ärritada nahka.[21]

Jodopropünüül butüülkarbamaat muuda

Jodopropünüül butüülkarbamaat on kasutusel erinevates kosmeetikatoodetes. Jodopropünüül butüülkarbamaati on keelatud kasutada suuhügieeni- ja huulehooldustoodetes, samuti toodetes, mida kasutatakse suurel osal kehapinnast ning alla kolmeaastastel lastel.[21]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Euroopa Liidu Teataja L 182, 13.07.2005
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar "Looduslikud säilitusained".Eesti Loodus, 8/9, 1997
  3. ↑ "Toidus lubatud lisaainete loetelu ja piirnormid toidugruppide kaupa, lisaainete kasutamise tingimused ja viisid ning lisaainete märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord", 2000
  4. ↑ 4,0 4,1 Euroopa Liidu Teataja L17/14, 23.01.2018
  5. ↑ Thomas E. Furia. "CRC Handbook of Food Additives", 2. trükk, 1972
  6. ↑ 6,0 6,1 Chemical Book – "Potassium sorbate", 2017
  7. ↑ EFSA. "Scientific Opinion on the re-evaluation of sorbic acid (E 200), potassium sorbate (E 202) and calcium sorbate (E 203) as food additives", EFSA Journal 13 (6), 4144, 2015
  8. ↑ Urmas Kokassaar. "Moosisuhkur lihtsustab hoidistamist", Terviseleht, 27, 2000
  9. ↑ Toidutare
  10. ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1333/2008 toidu lisaainete kohta, 16.12.2008
  11. ↑ Eesti Tarbijakaitse Liit – "Tunne toidu lisaaineid"
  12. ↑ A. Leis, A. Tuvike. "Miks kasutatakse toidus nitriteid?", Maaleht, 2016
  13. ↑ Maablogi. "Nitraadihirmus köögiviljade tarbimist piirama ei pea", 2016
  14. ↑ EFSA. "Nitrites and nitrates added to food", 2017
  15. ↑ Terviseamet. "Kosmeetikatoodete kasutajatele", 2017
  16. ↑ 16,0 16,1 "Populaarsed ilutooted sisaldavad tervist hävitavaid aineid". tervis.postimees.ee. 23. oktoober 2022. Vaadatud 23.10.2022.
  17. ↑ Royal Society of Chemistry. "Should we worry about parabens?", 2013
  18. ↑ European Scientific Committee on Consumer Safety. "Parabens used in cosmetics", 2011
  19. ↑ Food and drug Administration. "Parabens in Cosmetics", 2017
  20. ↑ Official Journal of the European Union L282/5, 26.09.2014
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 21,5 21,6 21,7 Leelo Simisker. "Kosmeetiline keemia", SA Innove, 2012
  22. ↑ Mark G. Kirchhof, Gillian C. de Cannes. "The Health Controversies of Parabens", Skin Therapy Letter, 18/2, 2013
  23. ↑ W. E. Morton. "Occupational phenoxyethanol neurotoxicity: a report of three cases", Journal of Occupational Medicine, 32/1, 42-5, 1990
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Säilitusaine&oldid=6468798"