Rosma linnus

Rosma linnus ehk Rosma liinamägi ehk Rosma linnamägi on neemiklinnuse tüüpi linnamägi Põlva maakonnas Põlva vallas Rosma küla Pragi talu maadel.

Linnamäe asukoht on Ahja jõkke suubuva Orajõe kõrgel läänekaldal vana Põlva–Võru maantee idaküljel.

Linnamägi asub põhja–lõunasuunalise neemiku põhjapoolses, 15–20 m kõrguste järskude nõlvadega otsas. Ebakorrapärase kujuga linnuseõu pikkus on 125 m ja laius 70 m, pindala on umbes 4000 m². Ümber kogu õueala asub 300 m pikkune, siseküljelt 1,5 m kõrgune liivast ringvall. Vallis on kaks suuremat väravakohta: mäe põhja- ja kaguosas, kus väravaavad on 1,5 m laiad. Kagupoolse väravakoha lõunaküljel on valliots massiivsem ja kõrgem 4–5 m läbimõõduga ümar ja tasane platvorm. Seal võis asuda väravat kaitsev tornitaoline ehitis. Linnuseõue loodeosas on u 12 m läbimõõduga ja 2 m sügavune lohk. Seal asus arvatavasti kaev. Kaitseehitise iseloomu järgi otsustades kuulub Rosma linnus II aastatuhande algusse. [1][2]

Arvatavalt 11.–12. sajandil rajatud puitlinnuse ebakorrapäraselt ovaalne linnuseõu on looduslikult kumer, tasandamata, laskub äärte poole. Valli sisejalamil on jälgitav nõgus vöönd.[viide?]

Linnuses teostatud proovikaevamistel avastati, et linnuse vall on kuhjatud ühes järgus, sellel olnud puitehitiste põlenud jäänused olid langenud õuel asuvasse kraavi, moodustades seal selge põlenguviiru. Mäeplatoo servalt avastati 2–3 cm paksune käsitsivalmistatud ja tekstiilkeraamika leidudega kultuurikiht koos nõgise, kivideta koldelohuga. Täitepinnase alt, algse loodusliku liivakivi pealt leiti kerge piirdeaia jäänused: kõrvuti maasse löödud 10 cm läbimõõduga söestunud postijäänuste vahel oli 7–8 cm laiune horisontaalne, piki mäeserva kulgev tukk, mis viitab vanemast rauaajast (1.–5. sajandist) pärit servapiirdele. Valli kuhjamise aeg ei ole teada, kuid mullatööde maht viitab nooremale rauaajale (8.–11. sajand). Arvatavasti on linnuse lõplik väljaehitamine jäänud pooleli või on linnus II aastatuhande alguses maha jäetud. Rosma oli tolle aja kohta üks suuremaid ja tugevamalt kindlustatud linnuseid Lõuna-Eestis (Ugandis), Võhandu ja Ahja jõgikonnas ning piirkonna tolleaegne administratiiv-poliitiline keskus ja kauplemiskoht.[viide?] Arheoloog Heiki Valk on välja pakkunud, et hiljem rajatud linnusevalli hakati ehitama 1223. aasta ülestõusu ajal, kuid pärast Otepää alistumisotsust jäeti see pooleli.[3]

Linnamäe põhjaväravani viiva tee ääres, umbes 200 m kaugusel on kaks kääbast I aastatuhande teisest poolest.[viide?]

Linnamäel on suuremaid arheoloogilisi kaevamisi tehtud kahel korral: 1951 (Harri Moora) ja 2007 (Heiki Valk).[viide?]

2019. juunis lasi maaomanik linnamäel lageraie teha. Langetustraktori mäele pääsemiseks lükati linnusevallis olev peavärav laiemaks, mis Heiki Valgu hinnangul pani seal tõenäoliselt asuvad väravakäigu puitkonstruktsiooni jäänused varingu- ja erosiooniohtu. Oktoobris lükkas torm ümber raielangi kõrval kasvanud 23 puud, mille juured tõmbasid üles ka kultuurikihi. 2020. aasta kevadel alustasid arheoloogid linnamäel hädakaevamisi. Heiki Valgu arvates on mäel käinud ka metallidetektoritega röövotsijad, kuna arheoloogid leidsid 70 m² suuruselt alalt vaid ühe noa ja mitte isegi uuemaaegseid esemeid.[3]

ViitedRedigeeri

  1. Oskar Urgart. Põlva kihelkonna kirjeldus, 1922, lk 9–10 (käsikiri Ajaloo Instituudis)
  2. Evald Tõnisson, Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008, lk 314–316
  3. 3,0 3,1 Hävitati Lõuna-Eesti üks esinduslikem muistis. Postimees, 04.05.2020

VälislingidRedigeeri