Rosma linnus
Rosma linnamägi (Liinamägi) asub Põlva maakonnas Põlva vallas Rosma küla Pragi talu maadel.
Linnamäe asukoht o n Peri oja ürgorus oleval, jääaja jõeharude vahele jääval saarel, vana Põlva–Võru maantee idaküljel. Perio oja suubub linnuse lähedalOrajõkke, kust veetee läheb edasi Ahjale, Emajõkke ja Peipsi järve.
Linnus rajati 15–20 m kõrguste järskude nõlvadega künka laele. Ebakorrapärase kujuga linnuseõu pikkus on 125 m ja laius 70 m, pindala on umbes 5 700 m². Ümber kogu õueala asub 300 m pikkune, siseküljelt 1,5 m kõrgune liivast ringvall. Vallis on kaks suuremat väravakohta: mäe põhja- ja kaguosas. Kagupoolse väravakoha lõunaküljel on valli otsas massiivsem ja kõrgem 4–5 m läbimõõduga ümar ja tasane platvorm. Seal võis asuda väravat kaitsev tornitaoline ehitis. Linnuseõue loodeosas on u 12 m läbimõõduga ja 2 m sügavune lohk,mida suuöine pärimus on pidanud kaevukohaks. Kaitseehitise iseloomu järgi otsustades kuulub Rosma linnus II aastatuhande algusse. [1][2]
Ebakorrapäraselt ovaalne linnuseõu on looduslikult kumer, tasandamata, laskub äärte poole. Valli sisejalamil on jälgitav nõgus vöönd, kust on võetud pinnast valli kuhjamiseks.[viide?]
Linnuses 2007. aastal tehtud proovikaevamistel avastati, et linnuse vall on kuhjatud ühes järgus, 13.sajandil. Sellel olnud puitehitiste põlenud jäänused olid langenud õuel asuvasse kraavi, moodustades seal selge põlenguviiru. Mäeplatoo servalt avastati 2–3 cm paksune käsitsivalmistatud ja tekstiilkeraamika leidudega kultuurikiht koos nõgise, kivideta koldelohuga. Täitepinnase alt, algse loodusliku liivakivi pealt leiti kerge piirdeaia jäänused: kõrvuti maasse löödud 10 cm läbimõõduga söestunud postijäänuste vahel oli 7–8 cm laiune horisontaalne, piki mäeserva kulgev tukk, mis viitab vanemast rauaajast (1.–5. sajandist) pärit servapiirdele.
Rosma oli muinasaja lõpul üks suuremaid ja tugevamalt kindlustatud linnuseid Lõuna-Eestis (Ugandis), Võhandu ja Ahja jõgikonnas. Arheoloog Heiki Valk on välja pakkunud, et linnusevall ehitati 1223. aasta ülestõusu ajal, kuid pärast Otepää alistumisotsust jäeti see pooleli.[3]
Linnamäe põhjaväravani viiva tee ääres, umbes 200 m kaugusel on kaks kääbast I aastatuhande teisest poolest.[viide?]
Linnamäel on suuremaid arheoloogilisi kaevamisi tehtud mitmel korral: 1951 (Harri Moora), 2007 ja 2020-2023 (Heiki Valk).[viide?]
2019. juunis lasi maaomanik linnamäel lageraie teha. Langetustraktori mäele pääsemiseks lükati linnusevallis olev peavärav laiemaks, mis pani seal tõenäoliselt asuvad väravakäigu puitkonstruktsiooni jäänused varingu- ja erosiooniohtu.
Oktoobris 2019 lükkas torm ümber raielangi kõrval kasvanud 23 puud, mille juured tõmbasid üles ka kultuurikihi. Järgmise aasta kevadel alustasid arheoloogid linnamäel hädakaevamisi. Sõeluti läbi puujuurtega üles tõestetud pinnas. Ilmnes, et kultuurkihti leidub vaid laiguti. Kahe kõrvuti kasvnud puu juurtega oli üles tõstetud ühe väikese viikingiaegse elumaja kultuurkiht. Hoone oli u 2,5 x 3 m mõõtmetega ja ligi 50 cm maasse süvendatud.
Kaguvärava päästekaevamised toimusid 2020. aasta sügisel ja kasvasid üle probleemkaevamisteks (2021 ja 2022). Selgus, et linnusevärava kaitserajatised pärinevad kahest eri ajastust. Pealmistes liivakihtides leidus 13. sajandist pärit tukke, väravakäigu põhjast leitud tihe tukilasu ja põlengukiht pärinesid aga 7.-8. sajandist.
2022 ja 2023 uuriti oletatavat kaevukohta. Selgus, et tegemist polegi kaevuga, vaid nõlvasse süvendatud, vilja hoidmiseks kasutatud ligi 50 m2 suuruse hoone asemega. Tegemist oli kerge, tules hävinud kisklaudadest ehitisega. Hoone põhjas leidus rohkesti söestunud vijateri.
Heiki Valgu arvates on mäel käinud ka metallidetektoritega röövotsijad, kuna arheoloogid leidsid puujuurtega üles tõstetud 70 m² suuruselt alalt üles tõstetud pinnase sõelumisel vaid ühe noa ja mitte isegi uuemaaegseid metallesemeid.[3]
Viited muuda
Välislingid muuda
- Rosma linnus kultuurimälestiste riiklikus registris
- "Arheoloogid leidsid Rosma linnamäelt muinasaegseid viljateri" ERR, 18. juuni 2022